Pisikese piiga lilleaas

Juba möödunud kevadel alustatu sai nüüd ühte järjekordsesse vahefinišisse. Miks järjekordsesse? Aga seepärast et lillelisel kampsunil võiks ju olla veel rohkem lilli.

Lilleline tuunika

Kui nüüd päris algusesse tagasi tulla, siis hakkasin ma eelmisel kevadel kuduma Martale varudes olevast SandnesGarni Mandarin Petit puuvillasest suvist ürpi. Esimene mõte oli miskit ühetaolist ja sirget. Aga siis ilmus Moda 3/2011 ja selles oli mudel 41. Sinine beebikleit, millele olid lisatud heegeldatud lilled. See muutis mu esialgset ettekujutust tulemusest ning nii ta siis kasvaski kududes tasahilju. Kleiti ma otsesõnu ei tahtnud ja nii sai tuunika toorik kähku valmis. Õnneks oli see ka piisavalt suur ning mahub veel tänagi kenasti neiule selga. Aga lilled osutusid minu jaoks suureks suutäieks. Lihtsad lilled küll, aga heegeldamine pole just minu tugevaim külg ja nii nad siis vindusid. Alguses ei saanud ma üldse sotti, et mismoodi need paar ringi lille moodustavad, aga siin tuli appi Maire. Juhtus sedagi, et kudusime koos kohvikus lillekesi.  Et asi väga venima ei jääks, hakkasin lilli osa kaupa külge õmblema. Nii tekkisid kõigepealt allserva lilled, mis oleks siis esimene vahefiniš. Nüüd, kui varrukad ka ringi peale said, ongi siis järjekordse vahefiniši aeg. Ühesõnaga – nüüd võib asja juba presenteerida ka.

Vat ei tule pildile ja kõik

Kootud, nagu juba öeldud, Mandarin Petit lõngast (SandnesGarn). Varrasteks seekord 2,5 ringvardad. Lilled tekitasid peavalu ka lõnga seisukohast. Sama lõnga oli mul kodus lisaks sinisele veel heledamat sinist, helerohelist, valget ja beeži. Nii oli vaja veidi värve juurde. Otsimise hetkel oli aga enamus poodides pakutavatest puuvillastest läikega, aga ma tahtuks merseriseerimata lõnga. Nii jäidki pika otsimise peale sõelale Garnstudi Drops Safran kollane ja roosa W&W poest Tartu maanteel ning Hjertegarni Mississippi Cotton Nr. 8 tumeroosa ja oranž Epu juurest.

Nopin lilli

Iseenesest oleks lilli vaja vähemalt 1 rida veel allselrva, aga kui ma neid nüüd ootama jään, siis ei sa see asi küll kunagi silti “valmis” külge. Eks ma püüa tasahilju noid õisi lisada kui õnnestub. Sest paraku on nad suhtkoht tüütud teha ja kinnitada. Ahjaa, enne kui asja sai seljakõlbulikuks otsisin veel lilleõiekesi-nööpe ka.

Pildistamisesse suhtus neiu täna aga nagu alati. Vat ei taha ja kõik. Meelita või ära meelita.Nii ta siis aeles kampsiga diivanil ja keerutas toda selja, et see jummala eest kena välja ei näeks.

Marta Liisa

Habe etwa vor einem Jahr für Marta eine Tunika angefangen. Idee aus Moda 3/2011, Modell Nr. 41 (aus Schachenmayr Egypto Cotton). Einfache Arbeit, außer Blumen. Ich kann zwar häkeln, aber bin nicht allzu gut. So habe ich Blumen so paarweise allmählich dazugehäkelt. Ohne Blumen wollte ich die Tunika aber auch nicht zeigen. Zu meinem Glück passt sie Marta immernoch. Gestrickt aus Mandarin Petit von SandnesGarn, Rundstricknadel Nr.  2,5. Für Blumen habe ich Drops Safran (gelb und rosa), Hjertegarn Mississippi Cotton Nr. 8 (dunkelrosa und orange) und Reste von Mandarin Petit benutzt.

3 on kohtuseadus

Tuli, nägi ja võttis! Uus aasta nimelt. Jalust maha võttis piltlikult öeldes, sest ma olen selle nädalaga siin tõmmelnud kui pagan teab kes. Ikka on nii, et sinna, kus tööd on, tuleb seda juurde. Nii siis tuli alustuseks mõned vajalikud asjad ära lõpetada, siis kirjatükid tähtajaks valmis saada, siis vajab tööd ja hoolt üks soovitud kampsik ja siis oleks vaja veel üks kingitus genereerida homseks, aga … Vat selle viimasega ma hetkel veel tegelen ja ei oskagi öelda, kas saab asja või ei saa sest asjast.

Aga noist valminud asjakestest.

Sõrmikud emale

Sõrmikud emale. Alustasin jõulule mõeldes, aga mul jooksid juhtmed ja aeg lihtsalt umbe. Nii tegin siis selles tempos nagu õnnestus. Igatahes valmis nad said. Üks pisike takistus oli valmimisel veel. Ma nimelt tegin sõbrannadele ka jõuluks ühevärvilised sõrmikud. Punaste omanikult ma pole pretensioone kuulnud, aga nonde tumedamate omalt küll. Kui ma kuduma hakkasin, siis kinnitas tulevane kindapaari omanik, et tal on lühike ja lai käsi, lühikesed sõrmed. Nii ma siis püüdsin tunde järgi teha, pidades enda kätt nö keskmiseks. Umbes seda ta on. Aga nagu pärast selgus, said sõrmed ikka lühikesed. Eksole, kes millega võrdleb. Ju tal oli omal mingist varasemast hetkest võrdlusmoment millegagi, aga sedakorda minu nägemusega see ei ühtinud. Nüüd ma siis mõtlengi, et kas teen uued sõrmikud, või koon sõrmed pikemaks. Peab mõtlema. Kuigi uute kudumine on vast isegi lihtsam.

Aga nonde valminute manu nüüd tagasi. Vardad nr 2. Lõnga kohta ei oska ma palju öelda. Kulus igatahes ca 55 grammi. Ostetud on too Jolleri ärist Vanalinnast, sildilt loen: “kammvill”. Päritolu ei mäleta, aga see oli kas Saksamaa või Austria. Igatahes oli lõng hästi ühtlane ja pehme ning tulemus on “einfach” mõnus. Loodan, et emale nood nüüd ka sobivad. Kui ei, siis jäävad mulle ja teen emale uued. Nondest sügisel tehtud klapikatest mul see sõrmikumaania alguse sai. Polegi nii keeruline kui alguses paistis. Aga jah, sõrmede pikkused on inimestel erinevad. Needsamad siin, mis mulle istuvad kätte kui valatud, on naabrinaisele ka sõrmedest lühikesed. Nii oleks vaja teadmist, kellele kood ja milline on käsi. Ja lisaks peaks nüüd edasi liikuma mustriliste sõrmikuteni. Selbu kindaid (noid musterdatuid) on ju mõned paarid tehtud, aga võiks ju ka muid mustreid kududa.

Noarootsi kindad

Lisaks muule tõmbasin joone alla ka Noarootsi kinnastele. Noid olen ma kunagi juba siin näidanud, küll poolikult. Nüüd on nad siis valmis. Ka need on mõeldud kinkimiseks. Ja siingi jääb loota, et saajale kätte mahuvad. Püüdsin teha meesterahvale, aga eks täpsemalt näeb-kuuleb homme. Kui ei sobi, eks siis haaraku mõni saaja pere naisliige omale kasvõi pealiskinnasteks. Vardad 1,5. Lõngad mõlemad Raasiku 8/2 villased (materjalikulu: … kirjutan kui kord kaaluni jõuan). Pöialdega tegin taas haltuurat. Kuna muster on silmade arvult lai ja ümber pöidla kaht täisringi ei tee, siis tegin nii, et esiküljel on pöial kinda mustris ja tagaküljel triibuline. Ma olen sedaviisi juba varemgi patustanud ja mind see ei häiri.  Üldkokkuvõttes olen ma tulemusega rahul. Nii et järgmised kirjatud käpikud vallutavad pea et kohe vardad. Tuleb ainult iseendaga mustri osas kokkuleppele jõuda.

Ja siis sai kiiruga Keskmikule uued villased sokid kootud. Mitte et meil neid üldse kodus ei oleks, aga tol hetkel juhtus nii, et kolm poissi naasid õuest, jalad märjad ja külmad ja seega ka saabastes olnud sokid. Ja siis oli kiiruga vaja noid juurde. Lõngaks Novita ticotico. Ma kudusin nood küll valmis, aga ma ei saa öelda, et need kirjud sokilõngad mulle meeldiks. Igavad on. Värvid võivad ilusad ju olla, aga kudumise võlu neis ei ole. Need isetekkelised triibud ei jäta mulle endale ja mustrile just palju mänguruumi. Aga kuna lõng juba kodus oli, siis said tehtud. Vardad nr 2 ja passivad hetkel poisslapsele vanusega 9 aastat. Kokkuvõtteks – ei midagi erilist.

Nii hakkas minu aasta üsna töökalt. Ma loodan, et ma jõuan sel aastal teha enamgi veel. Hetkel aga hakkan genereerima seda homseks vajalikku kingitust. Kuigi ega ma optimistlik ei ole.

Die erste Woche des neuen Jahres ist schon vorbei. Habe ziemlich viel zu tun gehabt. Unter anderem habe ich zwei Paare Handschuhe fertig gestrickt, beide Paare habe ich schon am Ende des vorigen Jahres begonnen. Einmal Fingerhandschuhe für meine Mutter (waren als Weihnachtsgeschenk gedacht, aber ich habe die nicht früher geschafft; besser spät als nie), und einmal Fäustlinge als Geschenk für meinen Bruder, der morgen Geburtstag hat. Das erste Paar ist nichts Besonderes, 8/2 Wolle und Nadelspiel Nr 2. Für das zweite Paar habe ich Muster von Noarootsi (Gegend im Nordwesten Estlands) verwendet. Seine Familie hat ja dort ein zweites Zuhause. Wolle ist wieder die Wolle von Aade Lõng (Raasiku), Nadelspiel Nr. 1,5.

Ein Paar Socken auch für meine kleine Männer. Ich mag die bunte Sockenwolle zwar nicht, langweilig zu stricken, aber ein paar Knäuel habe ich zufälligerweise hier rumliegen. Die müssen ja auch mal zu Socken gestrickt werden. Sockenwolle von Novita, TicoTico,. Nadelspiel Nr. 2.

Käpikulumi on saabunud! Endlich auch Schnee!!!

HEAD UUT AASTAT!

ICH WÜNSCHE EUCH EIN GUTES NEUES JAHR!

Ta tuligi! Uus aasta. Ma  pole just eriline ilutulestikusõber, aga käisime meiegi õues seda ilu kaemas. meil siin külavahel lastakse ka ikka pisut rahakest taevasse. Erinevalt minust lapsepõlves, Marta ilutulestikku ei pelga. No poistest ei maksa rääkida, nood on suisa tulehulllud. On mult juba hulga närvirakke nõudnud oma detsembrikuiste tulestikuostude ja tulitamistega. Aga jätan täna pragamise sinnapaika.

Martale meeldib ilutulestik, torutas aga huuli ja hüüdis "ooo".

Meie küla tagasihoidlik tulitus

Ta tuli ja see on peamine. Oleks vahva, kui see uus, 2012, oleks parem, rõõmsam, õnnelikum, edukam ja muretum. Ja seda kõike mitmes plaanis. Iseenda osas tahaks, et ma suudaks sel aastal lõnga- ja kangavarusid efektiivselt vähendada, aga samas loodan ka, et head-paremat tuleb juurde. See vastuolu peaks seega tähendama, et tahaks, et käte vahel sünniks palju ilusaid ja vajalikke asju. Eriti just kõiksugu kingituste osas. Omadele tegemisega on mul hetkel pisuke tõrge. Suur poiss kaotas 2 päevaga tutikad emme kootud kindad ja Keskmik on nüüd kampsuni kaotamisega hakkama saanud. Ka ise tehtu, soe ja mõnus. Muudest kinnastest, sallidest ja mütsidest ma ei räägigi. Aga eks ma saan sellest takistusest ka üle. Ikkagi omad poisid ju. Aga jah, kottu välja tahaks teha seda, teist ja kolmandat. Eriti just järgmisteks jõuludeks. Ma võtan targu sellise pika plaani, siis äkki läheb teisiti kui sel aastal, mil mul tujud, tööd ja juhtmed kokku jooksid.

Aasta viimasel õhtul tegin ka kokkuvõtte: kokku sai kootud 14 paari kindaid (enamasti käpikud, paar paari sõrmikuid), 3 paari lastesokke, 1 kampsun Martale, 1 kaelus, 1 müts, 2 pitssalli ja 1 muu sall, Martale sai tehtud kleidike, Martale ja Keskmikule pidžaamad, 3 lapitekki. Mõned pisiasjad on kindlasti veel, aga mul ei turgata. Pooleli on jällegi palju asju. Peaks kuidagi selle poolikute asjade nimekirja ka omale üles panema, et siis nagu … Aga seda peab veel mõtlema.

Algus on uus. Ja ma püüan sellest parima võtta.

Aga jah, vana läheb, uus tuleb. Hetkel soovin kõigile ..

HEAD VANA AASTA LÕPPU!

Ja nüüd kööööööki. Laud ootab katmist. Ja tainas rullimist.

Die letzten Stunden sind noch geblieben. Und heute kam auch meine Weihnachtsstimmung – es hat ja endlich so schön geschneit! Besser spät als nie und so kann ich mich schon and die Vorbereitungen der kommenden Weihnachten machen. Im Moment wünsche ich allen … 

GUTEN RUTSCH INS NEUE JAHR!

Meie Meeskond

Fotokapõlgur emmega

Marta-piiga

Lihtsalt paar pildikest jõuluajast. Einfach ein paar Bilder aus der Weihnachtszeit.

Marta mütsike

Marta ja tema müts õigetes värvides

Mütsi kahandused

Küll ma olen ikka armas, oma emme lapsenarmas

Mütsikese vooder

Aga mis sellesse suurusehullusesse puutub, siis mulle tundub hetkel iga asi, mis varrastele loodud saab, liiga suur tulema. See on jätnud nii mõnegi asja ootama selgemat silma või täpsemaid arvutusi. Vaatam,ata kõikvõimalikele proovilappidele ja katsetustele. Hetkel on selline musta-augu-periood, kus üks mure ajab teist taga ning helgemaid hetki napib. Ju siis on ka silmanägemine või arvutusoskus “talveunises” olekus.

Kõige selle tumeda taustal on ka mõningaid rõõmsaid sündmusi. Ma ütlesin Gotlandi kindaraamatut müügiks pakkudes, et ma kollektsionäär ei ole ja kahte ei vaja, ent kohe kui tekkis võimalus, pidin saama jälle raamatu oma kollektsiooni juurde. Nii sigines siin mõned nädalad tagasi minugi riiulisse too teada-tuntud Eeva Haavisto Sata kansanomaista kuviokudinmallia. No ei ole mul veel kinnastest kõrini ja paar kirikindapaari on kogu aeg varrastel. Nüüd on lihstalt ideid, mida teostada, veelgi enam. Smaas ei tee valiku paljusus elukest just lihtsamaks. Ent rõõm raamatust on ikkagi. Tore kui on abivalmis naabreid, kes raamatu minuni jõdumises suurt rolli mängisid. Aitähh.

Repliigi korras:

Ent päris ainult ühe mütsiga pole ma ka piirdunud. Kudusin oma suurele poisile ühed klapiga kindad, aga need kadusid enne kui ma pilti teha jõudsin. Kahju tegelikult. Sa näed vaeva mitu päeva ja siis ei ei saa laps neid kanda mitte kolme päevagi kui nood kaovad. Ta ise väidab, et keegi võttis need tema nagist kooli garderoobis, aga kuna ta on ka muidu suur kaotaja, siis ma ei teagi. Need on sel aastal küll vist esimene kadunud kindapaar, aga ka kõikse värskem kadunukeste komplekt läbi aegade vist küll. Mütse on meil see-eest sel sügisel kadunud juba kolm, nii minu tehtuid kui ostetuid. Kahjuks on nii, et käsitsi kudumise kiirus ei jõua mingil moel  kadumise kiirusega sammu pidada.

Ja siis on veel valminud ühel lihtsad punased villased sõrmikud, millest ka pole pilti. Aga nood klapikad ärgitasid mind siin sõrmikute kallale ja nii on kavas siin enne jõulu veel mõned kududa. Kasvõi kingiks. Või endale või … Eks siis ole näha. Ma pole just palju sõrmikuid kudunud, kuigi vanaema oma eluajal mind selleks ärgitas. Ütles alati, et sõrmikud – see on imelihtne. Aga minul oli hirm isegi käpikute ees. Ent äkki käis mingi plõks ära ja kui juba alustatud sai ning töö ka lõpule jõudis, siis tundus, et polegi nii hirmus see tegemine. Seda enam, et nood said hetkel väga hästiistuvad, vähemalt minu kätte. Nii et ma proovin kohe kindlasti veel. Kahju, et vanaema enam elavate kirjas ei ole. Et ta läks enne, kui mina oma käsitöö”kanalid” lahti sain. Temale oleks meeldinud see, mida ma siin praegu päevast päeva teen või teha üritan. Ta saanuks sel aastal 31. detsembril 89. Aga läks enne kui ma oma teise lapse ootusest ise teadlikuks sain ja seda jagada jõudsin. Juhtub.

Aga lumi võiks juba tulla.  Sest meil käivad ka päkapikud juba. Sellised Päikesepäkapikud.

Aga meil hiilivad siin päise pääva aal päkpikud

Habe für meine kleine Tochter eine kleine Mütze gestrickt. Wolle aus meinen Vorräten, Sublime cashmere merino silk DK, beide Farbtäne (insgesamt etwa 2 Knäuel). Nadelspiel Nr 3. Mütze ist gestrickt für Marta, Kopfumfang etwa 49 cm. Futter aus Baumwoll-Jersey. Habe für meine älteren Sohn auch Handschuhe (mit Kappe) gestrickt, aber die hat er leider nicht mehr. Ich habe einige Tage für die gebraucht und nach 2 Tagen Tragen war er die los. Hat er die verloren oder hat jemand die wirklich gestohlen wie er sagt, wer weiss. Schade. Aber so ist er ja schon.

Mattiase kindad Türi kinnaste raamatukese ainetel

Vardad 2,25. Kokku kulus materjali ca 60 grammi. Ning lähevad 7-aastase lapsukese kätte. Eks see ole näha, mis noist peagi järgi jääb. Peab vist kohe varuks veel miskit tegema, sest paraku kipuvad meie pere kindad oma paarilisi kaotama ning egas laste riiete takjakinnitused ka just erilised halastajad ole. Katkuvad asjad nii koledaks. Aga või neil poistel on aega vaadata, mida nad teevad.

Raamat ja muster ikka ka

Nagu juba öeldud sai, ei olnud Marta käekeste jaoks meil ka just palju varuks. Õnneks on mul kaks kätt ning lõngavarud ja vardad. Jällegi haarasin kaks esimest kokku passivat lõnga ja läks lahti. Mustriks valisin selle juba korra kootud Türi mustri. Nii nad sündisidki.

Türi-kirjalised kindad Martale

Valge lõng peaks olema Novita Merino, mida ammuilma enam ei toodeta, aga mis mulle väga omal ajal meeldis. Ja punane on Hjertegarni MerinoSilk. Vardad seekord nr 2. Kokku kulus materjali ca 30 grammi.
Kuigi kindlasti on kindaid juurde vaja, võib esimene lumi ikkagi juba tulla. Kui just see Keskmiku kinnaste juures mainitud “veel” tähelepanuta jätta. Tal hetkel on kindaid, aga tal on rumal komme riideid nosida. Nii ei pea tal sõrmikute sõrmed just kuigi kaua vastu. Eha ka käpikud. Ja kui ta noid pistab, siis ikka nii, et ega parandada ei saa suurt miskit. Ning ega ta ainult kindaid söö. Ikka kampsunid kaelusest alates, jopede hõlmade ülemised nurgad jne. Nonde viimaste  puhul jääb kere ümber ikka ka miskit, aga kindad on ju suhtk0ht pisikesed. Nii et vardad puhkeaega ei saa suurt. Vaid seniks, kui ma mõned muud tegemised vahepeal ää teen-lõpetan. Ning eks mõned uued mütsid ole ka vajalikud. Sest kaduma ei lähe mitte ainult kindad, vaid ka mütsid. Nii et … tööle-tööle kurekesed ….

Marta käpikud

Marta ja tema käpikud

Habe hier schnell 2 Paare Fäustlinge für Mattias und Marta gestrickt. Eigentlich nichts besonderes. Da ich nicht viel Zeit hatte, ist das Muster sehr einfach und diesmal ist die Wolle auch etwas dicker. Nadelspiel Nr 2,25 für Fäustlinge von Mattias (7) (blau-grau; Bergere de France “Lima”) und Nr 2 für die von Marta (1 Jahr und 6 Monate)(weiss – Novita “Merino” aus den alten Vorräten und rot Hjertegarn “Merinosilk”). Und so sehen die aus.

Kahe lapse käpikud /Fäustlinge für Mattias und Marta

Noarootsi käpikud

Minu jaoks on käes tõeline käpikuaeg. Hommikul vaatad aknast õue ja maa on kergelt valge, taevas roosatab ja tõotab ilusat päikesepaistelist ilma. No mida sa hing veel tahad, kui jõuluigatsus pesitseb ka juba põues. Lihtsalt peab hoidma vardaid kogu aeg mõnes käpikupaaris sees ja otsima sobiva jämedusega lõngu. Sest ka kui üks paar on vardail, siis ideid on ju kordades enam. Ning mustreid ootel. Nii ma siis koon siin tasahilju. Ja kui ses segasummas siin edenevad käpikud tasahilju, siis muuud asjad kipuvad veel tasem edenema. Ehk siis suisa venima.

Muster

Igatahes on täna täitsa mõnus Mardipäeva ilm. Ja nii pole ka kiusatust koju jääda ja õhtul mardilaadale mitte kolistada. Nojah, mul on mõned poisslastest pidurdavad faktorid, aga ma loodan, et nad mind kaks päeva järjest kah alt ei vea. Nii et  – lootusrikkalt.

Ma olen sel aastal igatahes võtnud ette, et jõul peab osaliselt minu käte alt tulema. Mida iganes siis see ka ei tähenda. Aga ma olen siinkohal pisut piiratud, nii ajaliselt kui ka isikuliselt. Teadupärast on olemas ju J.Vana ja on ka usk J.Vanasse. Ja teatud sorti tegemiste avalikkusele seab see piirid. Eriti kui sul on kodu täis noori Sherlokeid. Nii ma siis siin laveerin. Ja noh, kui kõik ei õnnestu, mis põhjusel siis iganes, siis tegemisest on jua ka rõõm suur. Aga tibude lugemise jätame siiski pisut kaugemasse aega.

Ning kõrvalepõikena ka Martast. Et ajalugu ikka hiljem mäletaks – me käisime juba viiendat korda juuksuris. Issaristike, oleks mulle ka nii palju juukseid ja nonde kasvu antud! Tõsimeelsetest patsidest on veel vara rääkida, aga vahvad juuksetutid saab lapsele juba pähe “ehitada” küll. Ja emme siin silub päevast päeva oma “kolme karva kahes” reas. Samas vahva, et issi lastele oma juuksed edasi andnud on. Ja kirjutades Marta pooleteisest aastast jätsin ma osa tema ilusast sõnavarast ka tähelepanuta. Häbi mulle! Igatahes teeb ta nüüd kohati juba ka sõnaga vahet emmel ja issil. Senimaani olime mõlemad “emmed”. Ja väljend, mis tal väga kenasti välja tuleb on “ei ta(h)a”. Siis lüüakse käed rinnale risti, keeratakse end vestluskaaslase poole demonstratiivselt küljega ja öeldake “ei ta(h)a”. Siiajuurde kuulub ka selline tõsine altkulmu pilk. Kaksipidi mõtlemiseks ruumi ei jäeta. Aga nüüd sikutatakse mind juba papude poole. Peab minema.

PS! Egas keegi ei vaja turvahälli (Maxi Cosi Cabriofix, vajadusel kaasa adapterid Gessleini vankrile; huvi korral küsi pilte)! Marta on sellest ammu välja kasvanud ning  heal meelel loovutakse selle mõnekümne euroga mõnele uuele ilmakodanikule.

Immernoch bei der Fäustlingen. Unter den estnischen Muster gibt es ja viele, die ich noch nicht ausprobiert habe. Und die Weihnachten nähern sich ja auch. Leider kann ich für meine Kinder keine Gesc henke stricken. Sie glauben ja noch an den Weihnachtsmann und so heimlich kann ich ja auch nicht stricken, dass keiner was merkt. Aber die Zeit wird ja auch mal kommen. Mit den Jungen ist es ja kein Problem, die wollen ja sowieso lieber PS2-Spiele und sowas. Aber für Marta könnte man ja was doch machen. Mal sehen, vielleicht gelingt es doch etwas ganz heimlich zu sstricken.

Tantsukingad Martale

Kui muidu ei saagi aru, kui kiiresti aeg tõttab, siis laste pealt see juba märkamata ei jää. Juba on meie Maailma Kõige Armsam Tirts ja Preili Printsess saanud 1 aasta ja 6 kuu vanuseks. Ohkama võtab. Alles ta oli meite sülebeebi ja nüüd ei hoia teist enam mingi väega kinni. Kuigi jah, võrreldes suurte poistega on ta ikka väga rahulik laps. Huvitav küll, kuidas ma siis sammu jõudsin pidada?

Niih. Sobib? Nüüd on küll minek

Kui nüüd alustada “tehnilistest andmetest”, siis on neiul pikkus 86 cm ja kaalu 12360 grammi. Parasjagu last. Magab öösel ilusti ja laseb ka emmel magada, kuigi enamasti kolib poolest ööst minu kaissu. Ma mäletan veel suurt poissi, kelle kõrval oli võimatu magada, sest ta viskles kogu aeg. See on point, milles Marta oma sama-päeva-vennast kardinaalselt erineb. Küll aga magab ta meite laste moodi väga heal meelel päeval õues. Ja teeb seda pikalt. Isegi kuni 5 ja pool tundi ning mida suurem tuul, seda paremini. Armastab olla seltsis, päris omaette kuskile ikka mängima ei lähe ja ei jää. Pole ka ime, meil on kodus pidev segasummasuvila, laps on harjunud, et alati on kuskil keegi. Kui vennad on hommikul läinud, siis käib ikka elamises ringi ja vahib ust ja korrutab “(v)enna” ja “(v)enna”. Armastab hirmsasti lasteraamatud ja ka suurte omi, aga löiigagi sageli järgneb tema vaatamisele vali kärin. See olevat minu moodi mu ema jutu järgi. Mina olin ka omal ajal suure hunniku lasteraamatuid lihtsalt ära lammutanud. Vähemalt midagigi ka emast, eksole. Neiu sööb pea kõike ja kahjuks armastab juba ka magusat. No ei saa ju suurtega salaja kommi süüa. Nii on tal juba maitse suus ja teab ka kust otsida. Igavene suslik selline. Aastaseks sünnipäevaks kinkis vanaema talle kiiklamba, mis paistab olema üks lemmikumaid attraktsioone kodus. Siis lähevad hästi peale veel Lego duplo klotsid, kuigi ehitama peab neist talle keegi teine. Minu vanad nukud said ka suuremalt jaolt keldrist üles taritud, neid siis ka tuuseldatakse igal võimalusel. Mul on tuleviks varuks veel minu vana nukumööbel kahe kapi ja laua ja toolide ja voodiga, aga selleni läheb veel aega. Aga mul on jube hea meel, et see alles on. Nüüdseks on sel nõukaaegsel komplektil ikka vanust juba pealtpoolt 30 aastat. Ka juba vanavara. Mis siis neiule veel meeldib? No arvutihiir ja telekapult on kaks vaieldamatut lemmikut. Siia lisandub veel klaviatuur. Ja mobiilid. Kui sa vaid lohakas oled, ja kolm suurt poisslast on seda alailma, siis … Hetkel kõik veel funkab, aga kauaks. Nagu lamba “selja takka” on näha, on isegi DVD-mängija ja PS2 kappi paela taha pandud. No neiu lihtsalt mängitaks nood “surnuks”.

Nagu paljudele teistelegi lastele meeldib ka meie neiule muusika. Kohe hakkab keha õõtsuma ja käed käima. Kas ta nüüd tantsib või dirigeerib, mine sa võta kinni. Vanaema tõi neiule Kanaaridelt tantsukingad ka, aga kahjuks on nood meile juba veidi tillukesed. Aga noh, jätame Martale suveniiriks. Meeldivad nood talle sellegipoolest.

Veel meeldib neiule paber, seda mitte ainult raamatuna. Anna ainult leheke ja ta püüab leida ka pliiatsi. Ja siis lõngad muidugi ka. Sellised “lõngatokid” ei ole mitte haruldased meie majapidamises.Ja varraste eemaldamine tööst – no see on ju käkitegu.

Marta poolt töödeldud lõngatokk /was Marta aus einer Knäuel Wolle gemacht hat

Kiiklambaga ratsutan ma ...

Uusi sõnu on ka. Neiu küsib juua ilusti ja arusaadavalt, samuti ka süüa (mämm-mämm). Siis on luti kohta üks naljakas oma sõna, mis kõlab nagu “äpue”. Lammas on “amma” ja mõmmi kõlab nagu “(m)emmi”. “Papu” ütleb ja tassib omi saapaid pidevalt mööda tuba.  Siis ajab nood jalga ja seisab ukse juures ning nõuab “(õ)ue” või miskit sarnast. Ta “räägib” suhteliselt palju, aga osa jutust on muidugi “mandariini” keel. Aga see on juba minu kui lapsevanema viga, et ma piisavalt võõrkeeli ei valda. Nüüd on muutunud aktuaalseks sõnakeseks “ai-ai” ja seda väga õnnetu juhuse tõttu. Neiu tõmbas nimelt veidi enam kui nädalapäevad tagasi omale Keskmiku teetassi kraesse. Oi see oli kole. Ja mis kõige hullem – sa räägid päevast päeva, et ei tohi jätta midagi pisikese käeulatusse, ja kõige hullem – sa seisad ise veidi eemal ja manitsed. Aga need väikesed sõrmed, mis eile veel kapiservalt kaugemale ei ulatunud, käivad nüüd välgukiirul kaugemal ära ja õnnetus on käes. Õnneks on hetkel nii, et eile traumas öeldi, et seni on rinnal olevad põletused kenasti paranenud ja ma võin ise esmaspäeval sidemed eemaldada ning kui sage kreemitamine välja arvata, siis läheb elu vana rada mööda edasi. Said poisid ka ehmatava õppetunni (nad on parajad tulejumalad ja ei taha aru saada tulega ja tulisega kaasnevatest ohtudest) ja oskavad olla edaspidi igas mõttes hoolikamad. Et see aga nii valusalt Marta nahal toimuma pidi … Kogu selle asja tegi veelgi keerulisemaks see, et tõenäoliselt korjasime me traumas käies sealt mingi tõvehakatise ka omale külge. Igatahes peale seda käiku läks asi neiuga täitsa jamaks mingiks hetkeks. Palavik tuli ja läks, siis kadus hääl, siis hakkas laps köhima viisil, mis jättis mulje, et ta ei saa enam üldse õhku kätte. Öösiti magades korises su kõrval nagu traktor, ise pidevalt ärgates ja köhides ja kurgus pesitsevast valust nuttes. Ahastus tuli omalegi peale. Aga noh, paistab, et sellestki oleme nüüdseks üle. Juba paar päeva on mul väga vahva rõõmus laps, kes magab ilusti ja enam ei vilista hingates.

Ma pean vabandama piltide pärast, sest neiu lihtsalt tormab kohe fotoka poole, kui see välja võtta. Seega on teda raske pildile saada või teeb ta siis just mingi uue ja veidra näo pähe. Meie naljatilk.

Kook ikka ka pidupäevapostituse juurde

Marta Liisa ist schon 1,5 Jahre alt. Unsere kleine Prinzessin.

Mihkli kindapaar

Mu ei ole hetkel just kõikse edukam aeg elus, aga paar pisiasja talletaks ajaloo huvides siiski. Kindad, seekord siis Mihkli kirja. Ema mul sealtmailt pärit. Ja sellised nad said.Kuna tegu nö autosõidukudumiga, siis väga kaua ma lõngu just ei valinud. Hall oli nö esimene ja tollele sai siis ka paariline otsitud. Alguses oli selleks roheline, aga kuna too osutus kootuna halli kõrval liiga kahvatuks, siis tuli mängu punane. Ja mulle meeldib. Punane ja hall on seekord kaks 100% villast, mis ostetud Müürivahe tänavast Jolleri ärist. Vahelduseks Raasiku lõngadele. Täpsemalt ma päritolu ei mäleta. Varras oli nr 2. Ja nagu öeldud, muster Mihkli oma, sedakorda siis Saara kirjastuse “Kirjad kodust: kindakirju Pärnumaalt” kaardikomplekitst. Täitsa armsad said.Ja mulle täpselt parajad. Ent sellegipoolest annan nood emale. Eks ta siis ise vaatab, mida nendega teeb.

Mihkli kindad

Ja mustad on jälle klapikad. teine paar, millest üks kinnas on tegelikult klapikate esimene. Lihstalt päris esimene vasikas läks selles teemas veidi aia taha, nii tegin ma tellitud paariks uued. Samas nii untsus see kinnas ka ei olnud, et kanda ei kõlbaks. Tegelikult ei saaks vist teised aru ka, miks  ma nende kohta unstsus ütlen. Nii tegin ka paarilise, et kaasa saaks siis nood omale. Talle täpselt parajad ka.

Kinnastega ma ka jätkan. Jõulud tulemas ju. Ja mis seal salata, mul ei ole just kõikse edukam aeg. Muud asjad lihtsalt ei edene ja ei õnnestu.

Kaks paari kindaid

Immernoch Handschuhe. Grau-weisse diesmal mit Muster aus Mihkli (Gegend in Landkreis Pärnu, meine Mutter stammt aus der Gegend). Habe auch diesmal die Musterkarten des Verlags Saara benutzt.  Aus 100% Wolle, nur an die Herkunft erinnere ich nicht mehr. HAbe aus einem kleinen Geschäft in der Tallinner Altstadt gekauft. Nadelspiel Nr 2. Die Fäustlinge bekommt meine Mutter. Was sie mit denen weiter amchen wird, tragen oder schenken weiss ich nicht.

Das schwarze Paar ist wiederholung von den hier. Eigentlich war dieses zweite Paar das erste Paar, aber ich da einige kleine Fehler bei der Kappe gemacht hatte, habe ich ein neues Paar gestrickt. Es war leichter als aufzuribbeln und neu zu stricken. Ausserdem war der erste Versuch auch etwas klein. So bekommt die jetzt mein Mann. Die Schneeschalufelnzeit kommt ja noch.

Da sich ja nun schon die Weihnachten nähern, sind die nicht die letzten Fäustlinge. 

Türi kindad ja sukad

Ma olen mitte ainult lõngahamster, vaid “hamsterdan” ka kõiksugu käsitööalast kirjandust. Täiuslikust käsitööraamatukogust on mul veel palju puudu, aga eks midagi ikka ole ka juba. Nii ei saanud ma jääda kohe kuidagi külmaks, kui avastasin kirjastuse Saara kodulehelt selle Türi kinnaste ja sukkade vihu. Loomulikult oli mul seda kohe vaja. Ja kui siis IT-s veel keegi hõikas, et Türilt saab soodsamalt, siis kõne lapsevanemale ja … Ja ma sain jälle rikkamaks. Vihk on õhuke, aga ilus. Mulle kohe väga meeldib kuidas asjad on esitatud. Ja nood vanad fotod, mida on kasutatud, teevad raamatukese kohe eriti armsaks. Nii ma nüüd põlengi siin oma poolikute asjade hunniku otsas. Tahaks ju järjekordset kindapaari alustada. Kiusatus missugune. Aga ka stiimul mõnda asja lõpetamaks. Pole ju halba ilma heata. Seda enam, et ka ammuilmunud Mulgi kindakirjade raamat, mis minu omaks sai, põletab näppe. Ideid on palju, kui ainult nendega aeg teostamiseks käsikäes käiks.

Der Verlag Saara hat eine kleine Broschüre über Handschuh- und Sockenmuster der Gegend Türi (Mittel-Estland) veröffentlicht. Das Büchlein ist meiner Meinung nach sehr schön. Nicht sehr umfangreich, nur 40 Seiten. Aber die enthalten auch für mich was Neues, einige schöne Muster.