Posted by: Tiina | 3. sept. 2017

Aabitsad

aabitsad hunnikus

Kuna neid koolialgusi on meie peres juba omajagu, siis heitsin täna pilgu ka meie kõigi aabitsatesse. Kokku sain 4 erinevat raamatut. Mina ja Mart läksime esimesse klassi selle paljudele tuttava kukeaabitsaga. Minu suuremad poisid said omal ajal selle suures formaadis Anna ja Aadama aabitsa oma veidrate ja lõbusate tegelastega. Põrsas Pamp on issil “sõimusõna” eest senimaani. Mattias läks kooli aastal, kui suure aplaavaga tuli välja nukuteatri aabits, mis väga populaarseks vist ei saanud. Ma pole oma tutvusringkonnas lastel seda rohkem eriti näinudki. Ei hiljem ega teistes koolides. Kuskil teda kindlasti kasutati, aga mitte väga laialdaselt. Minu arust pisut keerulisem kui nii mõnigi teine. Ja nüüd Marta sai selle punase seljaga mõnusas formaadis raamatu. Aga sellised nad siis on.

4 aabitsat

Minu ja Mardi Aabitsakukega raamat

No kes seda salmi sealt algusest ei teaks! Ja ajastu märgina on oktoobrilapsed ka IN.

minu aabits

aja peegel

Martin ja Markkus alustasid oma kooliteed selle Anna ja Aadama aabitsaga, mis ajab naljakatest tegelastest üle. Ka täitsa lõbus raamat.

aabitsategelased

aabistast põrsas pamp

MM aabits

Suurtel poistel käis alguses aabitsaga kaasas veel mingi kirjatehnika vihik, igatahes tegime esimestel koolikuudel iga päev püüdlikult kriipse ja kraapse. Ma tahaks loota, et nende kahe poisslapse kenad käekirjad on just tänu sellele sellised ilusad ja loetavad. Mattiase koolisügises sellist kriipsutamise ja harjutusvihikut ei olnud ja ma pean ütlema, et varesejalad mis varesejalad senimaani. Kahjuks.

Mattiase aabitsast on mul aga peaaegu tervenisti meeles veel see vahva hamstri-luuletus. Mõnes mõttes on see väga ilus raamat, aga seal on ka asju, mis mind isiklikult segavad. Vahel on lapsel raske suhteliselt tumedal taustal uusi sõnu kokku veerida. Tekstide taust ei ole neutraalselt valge, vaid läbivalt värviline. Mõnel pool liigagi tume. Pildid on ilusad, aga nende barbarite ja gängsterite ja geenidega sai ikka vatti ka näha. Ja see kriitika keelatud! käsk …

hamstriluuletus

aabitsapiltK täht

Marta punase aabitsaga ma pole veel väga põhjalikult tutvunud, aga raamatut suvalisest kohast lahti lüües sattusin kohe Kilpkonnasaartele. Tundus vahva. Ma loodan, et see saab olema üks ilus aeg.

Marta aabits

 

Advertisements
Posted by: Tiina | 1. sept. 2017

Täpisärgid

Siin üks särk ootas juba mõnda aega pildile saamist, aga alati oli midagi ees. Kuna täna oli koolist naasmise ajaks ilm oma ilusama pale välja kraaminud ja viks seelik oli ka juba seljas, siis tegime kohe selle pildivärgi ka ära.

Triinu-täpi T-särk

See kangas on nii vahva – mustad täpid valgel ja osad neist lepatriinud. Imeline! Ja siis tuligi tunne, et ilus küll, aga liiga armas, et tavalist spordiks passivat T-särki teha. Sai siis selline, seljal satsiga.

Piiga muidugi poseeris ka kase najal. Nagu ikka. Panengi rea pilte ja pikalt ei räägi.

IMG_5988

IMG_5991

IMG_5998

IMG_5984

poos

IMG_5994

IMG_5996

IMG_5997

triinusärgi sats

IMG_6000

Punane täpisärk on taaskasutus. Siis, kui meie poodides ei ajanud veel riiulid ilusast trikotaažist üle, jäi mulle kaltsukas näppu selline valgetäpiline suur 100% puuvillasest trikookangast särk. JA nüüd siis jõudsin selleni ka lõpuks. Suur ta oli, aga näe taskuks enam ei jagunud, kuna ma tahtsin niipalju kui võimalik asja ära kasutada ja tegin sellise avarama tuunika laadse asja. Nojah, sellel ei ole ka seda elastaanist tulenevat venivust, seega avarus on vajalik. Ja sai selline, suure taskuga. Õues möllata kärab küll. Selline lõbus värvilaik.

tuunika3

tuunika2

tuunika

 

 

Posted by: Tiina | 1. sept. 2017

Uus september

Jälle kooli! Seekord lähen ma juba neljandat korda esimesse klassi. Ja sedakorda siis viimast korda. Aeg läheb ikka nii kiiresti … Alles läks Martin Erik esimesse klassi ja aasta oli siis 2006. Nüüd juba 12-ndasse klassi, seega oli meil seekord ka eriline 1. september. Tavaliselt võtavad ju lõpuklassi lapsed need nublud oma käe kõrvale, kui aktusele minek. Nii ka seekord. Ja nii nad siis käsikäes Loo Kooli aulasse astusid. Kahjuks sellest imelisest hetkest mul pilti hetkel ei ole, palju rahvast ja mu pildikarp on ka nagu ta on. Aga nüüd on nad kõik siis koolilapsed, kes suuremad, kes väiksemad. Näis siis, kuis edasi läheb. Ma ikka loodan, et Martaga seoses on mul ka mõned eduelamused. Tublide tütarlaste värk. Poistega … nojah, kohvil sai/saab käidud, aga enamasti üldse mitte positiivses võtmes. nad kohe oskavad. Samas väga pätid ka ei ole.

Nagu ikka tähistatakse meite peres selliseid puhke tordiga. Lapsed pole seda veel näinud (pilt allpool), aga üks maiuspala on meie poole teel. Ikka Liisi “sulest”. Nämma. Mul juba jookseb suu vett. Õnneks andis ka ilmataat armu. Hommik tundus küll nii lootusetu koogisöömiseks terrassil..

Ma püüdsin oma koolitüdruku ja kõige suurema koolipoisi koolimaja trepil kinni ka. Täitsa vahvad!

minu kaks

Kõige suurem ja kõige väiksem

Ma siin vaatasin vanu pilte ka tänase päevaga seoses ja panen siis nö tagasivaatena ka poiste esimesed koolipäevad. Huvitav on see, et tort on olnud kõigil, aga mitte kõik tordid ei ole pildil. Sobrasin isegi vanas arvutis ja ei leidnud miskit juurde. See kummardava noormehega pilt on Markkus Miikaeli esimene koolipäev. Kummardab Mattias Gunnar, ju ta harjutab omaenda esimeseks kooli-etteasteks, milleni oli sel hetkel veel kaks aastat aega. Lillega poiss on ka Mattias. Ja prillidega Martin Erik.

Täna on ka tort. Seekord siis selline ..

tort 2017

Igatahes .. Kaunist kooliteed sullegi, Marta Liisa! Ja et teiegi koolipäevad oleksid tarkust täis ja säravad, mu pisikesed poisslapsed 😉

Aktusest veel niipalju, et nagu ikka poetasin ma pisara. Mart tonksas, ka nagu alati, et kuidas sa siin nii, kogu kollektiivi ees …. Aga mis mind tõesti segas oli see, et üks vene perekond meie ees jäi hümni kõlades istuma. Ma kohe ei saanud, ma pidin paluma tõusta. Ja need telefonid. Nagu alatasa naerdakse, et ostnud suure ja uhke auto ei ole mõnel mehel enam suunatulede jaoks raha jätkunud, nii tundub sellistel üritustel, et mõnd telefoni ei olegi võimalik vaikseks panna. Üks nupp on olemata. Ikka ja jälle helisevad. Oh jah.

Ja oma saba peab ka ikka kergitama. Mul ei tõusnud käsi tumeda seeliku eest raha välja käima ja nii ma siis pidin õmblema sellegi ise. Mitu head asja korraga kohe. Sain ühe kangatüki vähemaks, Marta sai uue paraja seeliku ja esimene koolipäev oli ka kenasti saanud õige asja. Need roosad tülliga kleidid  … Ilusad, aga vale aeg ja koht.

Kui ma mõtlesin, millist teha, siis pilt jöi silma mingist Ottobrest, aga lõikega eriti vaeva ei näinudki. Nagunii neiule kõik päris kohe ei istu ja tuleb kohandada. Sai selline pisut voldiline. Voodriga. No näeb niipaljukest kui teda sealt pildilt eespool nüüd paistab. Siin ka kaks Triinu-täpilise särgiga pilti, tehtud samas seelikus.

 

 

Posted by: Tiina | 22. juuli 2017

Sallist seelikuni

IMG_5900

Kellele sa seda salli kood? Nii küsis päev enne räti valmimist kallis kaasa. Nali naljaks, aga ei kellelegi. Oli kord kevadel kingivajadus, aga see lahenes tol hetkel teistmoodi. Ja nii ta seisis mul veidi. Aga olles selline mõnus ja kerge kudumine, siis sai ta autosõitudel tasahilju valmis. Seekord nii täpselt, et neljast tokist jäi järgi mõni meeter ainult. Ja nii ta nüüd ootab oma aega ja hetke.

IMG_5928

Lõngaks seekord Drops Flora, kulu 200 grammi. Mõõdud 180 x 90 cm (pikim külg ja kõrgus). Rindvardad nr 3. Kohe kui ostsin võtsin need KnitPro Zingid kasutusele. Jah, mõnes mõttes mõnusad, aga see üleminek tamiilile ei meeldi mulle mitte. Õnneks ei olnud mingi väga õrn ja õhuke lõng, et kohati jõudu rakendades katkeks. Mustriks sai üle pika aja taas Shetland triangle, minu ammune lemmik. Ma olen seda kasutanud mitut puhku. Mulle meeldib see “küünlaleegi” motiiv. Ega iseenesest ei olegi ju suurt põhjust asja jäädvustada, ei ole ju tegemist millegi erilisega, aga kuna ma sain sallist innustust ja sallist piltide tegemiseks viskasin seelikujupi valmis, siis las nemad siis ka olla esitletud.

Seelik .. no ka ei ole märki väärt tegelikult. Kergelt alt laienev viskoosseelik. Üleval värvliga, milles on lai kumm. Päris lihtsalt kummikanaliga ka teha ei tahtnud. Kuna mul mõned pikad ja laiad seelikusabad on, siis seekord tahtsin kitsamat. Kui nüüd astumist peaks ikkagi segama, siis paneme siilud vahele. Loodame, et ei sega. Aga kui oled harjunud laiade sabadega, siis mine sa tea. harjumuse jõud.

salli ja seelikuga

 

Oli üks viskooskangas vanades varudes. Seelikuks tahtis saada juba ammu. Omaenda sünnipäeval sai teist sõbrannadele lehvitatud. Näed, ei läindki kaua. Aga noh, siin pole ka midagi teha. Pisut enam aeganõudvateks asjadeks ei kipu kirjatööde kõrvalt kuidagi aega jääma .. Äkki siis, kui taas vihmasemaks ja jahedamaks kisub. Hetkel küll … suvi!

soojas suveõhtus

 

Posted by: Tiina | 20. juuli 2017

Marta Liisa trikoopluus

Ma olen viimased päevad kirjatööde kõrvalt siblinud mööda saksa õmblusblogisid ja sealt jäi mulle silma üks pluus. Tegelikult üks pluusi detail. Mõni aeg tagasi ostsin rõõmsat triibulist trikotaaži ja tegin Martale selle diagonaalis esiosaga särgikese. Sellest jäi pisut järgi, millest sai omakorda ühele pisipiigale püksid ja tuunika komplekti. Ja sellest jäi veel pisut järgi ja sellest sai nüüd seesama minu tähelepanu pälvinud detail Marta pluusile.

särk 1

On üks pilt, mis mind inspireeris. Ma luban, et otsin kohe ka allika üles ja panen selle ka siia. Mul on arvutis selline pudru ja kapsad, et ma kohe ei leia kõike üles. Aga vast läheb õhtuga õnneks.

Aga pluusijupatsist. Kui see triibuidee juba tuli, siis oli vaja juurde leida ka kangas, millega saaks seda teha. Mis seal salata, need siinsed ponid passivad selle vikerkaare juurde paremini. Enamus minu varudest jääks selle ideega pisut karjuma. Küll aga tundus mulle, et see must värviliste lillede ja valgete täppidega pole ühti nii varjuvas vastuolus kirju triibuga. ja nii ta loosi läks. Marta Liisa juba tegi märkuse, et sellest mustast kangast tahab ta kleiti ka, aga kuna kangast jagub, siis ei olnud seegi probleem. Ja selline ta siis sai.

särk 3

ristikuvälul

ristikuvälul 2

küljel vahel

Lõige ei ole oma, vaid Ottobrest (3/2016). No ei viitsinud jalgratast leiutada. Aga minu arust sai täitsa rõõmus. Kaelusesse panin musta asemel punase sooniku ja kate sai ka tehtud punase niidiga. Tundus nagu parem variant kui must kirjul triibul. Rõõmsam. Minu arust täitsa lahe. Püüdsime pisut rohkem ka pilte teha, sest ilm oli ilus, aga ega see meil kõige paremini ei õnnestunud. Talvel lumega oli enda liikumapanek palju lihtsam kui nüüd keskpaika ristikuvälu, kus mesilased ringi lendlevad.

ei poseeri

Kuna kirjust truubikangast jäi ribasid veel, siis ma genereerin veel miskit. Aga seda näeb juba mõni teine päev. Kahjuks on nii, et ka kui vahepeal oli kirjatöö osas vaiksem hetk, siis ilusate ilmadega kipub seda kirjatööd kuidagi rohkem tulema. Pane või üles silt “Suletud mõrva tõttu” – kui tahta tsiteerida klassikuid.

Marta

Marta Liisa suur pilt 2

Ajaloo huvides ka need vahepeal valminud rebastega dressipüksid ühele Robini nimelisele pisipoisile. Ei, need ei kuiva, vaid on pildi jaoks nööril. Neid on täitsa mõnus õmmelda, kui vaid see kattemasin vahel mõne kummiga ei pirtsutaks.

robinile.jpg

ledreborg

Roos Ledreborg

 

 

Posted by: Tiina | 20. juuli 2017

Hugo-Berti tekike

Või Hugo-Berdi?

No see asjake ootas oma hetke juba mõnda aega. 29.06 nägi pisipoiss ilmavalgust, aga kohe-kohe ei saanud ju ka joosta kaema ja tekki viima. Täna siis.

kootud tekk

Nagu juba öeldud, siis minust sai vanatädi. Ja nii ma siis punusin pisipoisi emme soovil nimelt palmikuid. Et ma ka sellise peenikese lõnga võtsin, siis jagus seda tegemist ikka üsna mitmesse päeva. Ja nädalasse. Aga sai selline.

tekimuster

Muster

Tegelikult oli ta alguses natuke suurem, serv oli laiem. Aga ma jõudsin peale läbipesemist asja veelkord harutada, sest silmi oli saanud servale pisut liiga palju ja serv kippus lainetama. Ja pärast ülesvõtmist ja uuesti varrastele võtmist tegin serva kitsama. Minu arust on nii kenam. Sai küll pisut pisem kui sooviti, aga tõsiasi seegi, et meriinovill venib igasse ilmakaarde ja peale pesemist laotades on ta ikka suurem ka. Aga juba muster, mis käitub natuke soonikuna, veab asja pisut kitsamaks ja lühemaks. Igatahes sai selline. Lõng: Dropsi Baby Merino, suurus u 85 x 90 cm. Materjalikulu u 336 g. Ringvardad nr 3. Muster on pärist raamatust Cables Untangled (Melissa Leapman), Aran-Style Afghan.

kootud tekk_2

Sauna vanad palgid on pildistamiseks tegelikult täitsa lahe taust. Miks ma varem selle peale pole tulnud?

Mis sellesse lõnga puutub, siis ta meeldib mulle näpuvahel, aga alati peale pesu tunduvad asjad jube välja veninud. Nagu meriinolõngadega üldse. Tead küll, et see lõng ongi sellise veniva olemisega, aga ikkagi ma ehmatan korraks. Mis mulle ei istu kududes, on see lauge keerd. Või õieti “keerutus”. Mulle meeldivad ikka konkreetsed villased lõngad, aga noh – päris kõigest beebile ei tee. Beebiemme jättis värvi ka lahtiseks ja seetõttu on tekk sinine. Jutt oli, et tulemas poiss ja et siis võiks olla näiteks sinine. Aga talle meeldivat ka hall. Mulle meeldib ka hall, aga see sinine toon tundus mulle kuidagi … nii nunnu, et seekord otsustas asja minu nunnumeetri näit. Uhh, küll see “nunnumeeter” on nõme sõna, aga noh .. vahel sobib nagu rusikas silmaauku.

Tekk on hetkel ilma voodrita, emme eiavaldanud soovi. Aga kui tuleb tahtmine, siis õhukese trikotaaži võiks taha panna küll.

 

tekike moonisel põllul

Posted by: Tiina | 14. juuli 2017

Liblikaline dressikas iseendale

õhtupäikeses_3

Ristikuvälul, pildistas Tiit Toomik

Seekord sain ma iseendale miskit. Eile õhtul vuristasin paari tunniga ühe dressika kokku. Lõigatud oli see juba mõned päevad tagasi. Saksa keelne vihk koos lõikega sattus minu kätte mõni aeg tagasi nö juhuslikult, tõlkepalvega. Tundus lihtne ja vahva ja see liblikatega kangas tundus ka nii vahva ja nii ta sündis.

Nagu öeldud, lõige ei ole seekord enda oma, vaid internetiavarustest pärit. Pattydoo lehelt mudel Tony. On küll meestekas, aga ma kohe pidin proovima ja ega see naistekas palju ei erine, seega läks loosi.

tasku

Tasku

küljelt

Küljelt, küljeõmblus jookseb pisut ette viltu.

Mul läks loosi kaks dressikangast. Mõlemad päris Riimest. See liblikatega on minu suur armastus. Neiu Marta tahab sest omale ka miskit, aga ma pole veel leidnud, mida teha. Suured liblikad, osa saab katki lõigutud nagunii. Kangast on mul raasuke veel, seega mõtleme veidi, et mida siis. Niiväga kui liblikad mulle ei meeldinudki, siis tervenist ainult kirjust ma poleks ka asja tahtnud. Mulle sobis nii, et üks pool on kirju ja teine ühevärviline. Seda, kas selg või esiosa kirju, sai vaetud omajagu. Jäi siis nii.

õhtupäikeses

Ristikuvälul, pildistas Tiit Toomik

Võtsin mudeli ja lõike nö üksühele. Peaaegu. Varrukaid tegin natuke lühemaks ja kitsamaks. Oleks võinud pisut veel kitsamaks tõmmata, aga eks ma järgmine kord olen targem. Juba mudeli kirjelduses on rõhutatud, et sellel on väga pikad varrukad, lisaks veel need “pöial läbi” soonikud. Ongi mõeldud selliseks soojaks vatiks, et meie suves end ninaotsast sõrmeotsteni sisse pakkida.. Kui ma oleks pisut enam mõõtnud, siis oleks ma kohe ka kehaosa pisut lühemaks teinud. Aga ega väga ei sega. Lihtsalt ma olen kasvult lühem kui suuruste tabelis antud. Ma passitasin lõiget endale aga pigem rinnaümbermõõdu järgi. Siit ka see alatine jama, mis painab mind nii lõigete kui ka valmisriiete puhul. Kogu on, rinnaümbermõõtu on, aga käsivart ei ole. Ikka oluliselt saledamad käsivarred kui üldiselt tootjate/lõigete valmistajate standardmõõtude tabelites ja seepärast kipuvad varrukad laiad jääma. No dressika puhul ei ole hullu, aga teinekord käin ka selle punkti mõõdulindiga hoolikamalt üle.

õhtupäikeses_2

Omal õuel

dressikas2

Kapuutsita

 

Mulle meeldib see esiosas vaheliti kapuutus. Kuigi jah, tehtud nagu juhendis, aga teinekord otsiks kapuutsi voodriks õhema ühevärvilisi. seekord on see ka samast ühevärvilisest voodrikangast.

Pöidlaavaga soonikuid saab ka teha ilusamini. Ma seekord katsetasin selles juhendis antud varianti (seal on ka tegemise kohta väga lahe samm-sammult video, tõepoolest puust ja punaseks). Teinekord proovin teist. Mulle meeldib see kaarjalt sisse lõigatud variant rohkem. see, mis ühel poiste jopel on.

tasku

varrukasuu

Ainus mis hetkel piltidel on valesti, on nööride sabad. Need on hetkel pisut liiga pikad, sest ma ei tahtnud enne nööre parajaks timmida, kui olen nööride otstesse ostetud mummud üles leidnud.

öösid ja paelad

Öösid ja paelad

Mulle see rõivatükk väga meeldib. Ja vaevalt see mul ainult koduseks jääb. Ma julgen sellise dressikaga linna ka minna.

Õhtupäikeses ja paljajalu ristikus oli vahva pilte teha. Nojah, vast teksadega oleks kobedamad pildid tulnud, aga ma niipalju riideid ka vahetada ei viitsinud. Ja hetk oli nii kaunis. Just õhtupäikese pärast.

Igatahes on mul nüüd juba uus täna saabunud kangahunnik ootel. Ja mõned tellitud tegemised töös. Ma pean selle taustal tunnistama, et selle suvega on tubased ja töised tegevused igati mõnusad. Seepärast pole mul ilmale ka ühtki etteheidet. Nojah, kui maasikad välja arvata, Aga seda näeb vast homme, mis peenramaal toimub. Kui toimub.

Ja omad mehed peab umbertäpselt samale mudelile ritta panema. Nad tahavad ka, ma arvan.

 

Posted by: Tiina | 9. juuli 2017

Vanatädi

Alati ei pea saama kohe vanaemaks. Vahel juhtub niipidi ka, et “vana” lisandub hoopis tädile. Sellega seoses paluti minult kahte asja. Ühe ma vist hoian veel endale (pildis), kuniks omanikule üle antud saab. Teine asjake, tegelikult küll koguni kolm pisiasja, peaks tal nüüd juba käes olema. Seepärast siis hetkel kiirvaade nondele.

Vanavanaema tahtis lapitekikest ja tekikotte. Ta küll soovis sellised vanamoodsaid pealt auguga tekikotte, aga kuna mul oli üks kangas käepärast ja sellest ei ole mõtet selle kangamustri iva tõttu nii väikese asja puhul keskele veel auku ka lõigata, siis otsisime teise lahenduse. See lahendus sai selline – nööpidega. Mul oma poistel oli ka kunagi midagi taolist, küll teisest kangast. Taolist just nööpide mõttes.

Aga tekike on tavaline .. puuvillased kangad. Küsiti sinist ja siis ma püüdsin leida noid, millel on kas mõni loomake või masinamüra. Ikkagi poisslaps. Nood justkui sünnivad mootorimüraga huultel. Ja noh, siis vahele veidi täppe ja õhupalle. Läks puuvillasele vatiinile. Ma alguses kartsin, et jääb liiga raske, aga hetkel nii hull ei tundunudki. Teisele poole sai üks täitsa särtsakates toonides sinisekirju puuvillane.

tekk.jpg

Tekk

teki kaks poolt

Teki kaks poolt

tekikotid

Peegelpildis tekikotid

Teel maalt linna jäi meie teele taaskord üks kaunis põld, kus kasvavad kõigele muule lisaks ka moonid. Marta mõjus seal paraja pardikesena, sest moonid olid kõik nii pikad-pikad. Ja kimbu rukkililli saime ka. Kes siis kellel korjas. Marta koju ja …

marta 9072017

lillede kinkimise keeruline kunst

Lillede kinkimise keeruline kunst …

Posted by: Tiina | 25. juuni 2017

Õmblusmasinatega

Hetkel on mul küll mitu “suhet” korraga .. overloki, õmblusmasina ja kattemasinaga. Palju pilte pole, aga asjad saavad valmis ribuurada ja küll nad vaikselt taas piltidele saavad. Kui ma taaskord pildikarbiga ühte punkti sattuma juhtun.

Kiire ülevaade oleks selline, et sõbranna tellisi pluusi ja seeliku. Ma ise neid pildile ei jõudnud püüda, sõbranna siis saatis pildid. Ei midagi erilist. Sirge pluus, seosega kaeluses ja paeltega kergelt kokku tõmmatavate varrukatega. Seelikul on vooder ja kaks volangi, pisut eri pikkusega. Servad said overloki abil peenelt töödeldud. Kui see ümberseadistamine nii tüütu poleks, siis ma teeks sellist asja sagedaminigi. Ilus jääb. Aga vahel ei saa kohe seda õiget tulemust kätte ja siis läheb katsetades hulk aega ja niitigi lihtsalt raisku. Samas vahel piisab vaid overlokist varda eemaldamisest ja mõne kettakese keeramisest ja juba ta tulebki! Asi on vist kinni ka materjalides. Või siis ei ole kõik päevad ühtviisi head millekski.

Vaatan neid pilte ja no ei ole ööpesu kangas … Mehed näevad asju ikka hoopis isepidi.

Ja siis sai üks pisike piiga pisikese komplektikese minu piiga särgist jäänud triibulisest. See on küll nii rõõmus kangas, et seda kohe peab omal nahal ka proovima. Suurus on 86 ja kangad seekord Riimest.

Hannale

Mul on mõned asjad veel varuks, aga need ootavad seda õiget hetke. Kas ma jällegi päris õigel hetkel neid siia üles saan, see on teine teema. Kiire on. Ja nii ei ole iga hetk võimalik kirjutada. Aga loodame parimat.

Posted by: Tiina | 10. juuni 2017

Sünnipäev!

Vahel ei peagi iseenda tegemisi promoma, vaid saab näidata seda, mida inimesed meie ümber oma osavate kätega teha suudavad. Nimelt on mul täna sünnipäev. Pidu oli hetkeseisuga eile ja nii naljakas kui see ka ei ole, lauldi mulle seekord hommiku asemel nö südaöö paiku. Suur poiss oli telefoni teises otsas, kuna tema läks piigaga veel mujalegi aega veetma ning muu kodune kamp võttis issi õhutusel päeva vahetusel lauluviisi üles. Nii vahvad tegelased! Aitäh et te olete just nii vahvad ja lahedad nagu te olete!

Aga, aga .. kingiks sain ma kõigele muule lisaks ka tordi. Taaskord Liisi tehtud – no oskab inimene häid asju teha. Ei ole ülemäära magus, aga väga maitsev. Ja nii vahva ka! No kuidas ma lähen kuhu iganes kondiitrisse küsima oma “matemaatikat” tordi peale. Kord ühe lihtsa saksa keelse fraasi peale juba tehti nägusid. Ja kuigi ma seekord ruutjuurt ei tahtnudki, siis ikkagi oleks telefonitsi väga ebamugav soovi seletada olnud.

Aga selline ta siis sai – roosamanna ja nööpidega. Ja ikka need numbrimängud. Teate ju kust see kõik alguse sai? Vat siit. Ja siis tuli see tort ja siis veel see ruutjuurega tort. Eelmine aasta oli lihtsalt tort. Ja seekord siis nüüd see siin.

Tort.jpg

Aitäh, Liisi! Ja aitäh kõik, kes te tulite ja olite!

Selle aasta sünnipäeva teeb omamoodi eriliseks seegi, et kui ilm käis siiamaani üles ja alla, siis ma polnud üldse kindel, et seegi kord pole paksu jopet vaja. Ja ena imet – täitsa suvi oli väljas. Mart ütles, et ta tegi ilmataadiga diili. Väga vahva temast! Kui mõelda sellele kevadele, siis ei ole ilus suveilm üldse nii iseenesestmõistetav. Nali naljaks, aga ühe diili on ta veel teinud. Nimelt on tänaseks ehk siis õigeks päevaks “tellitud” ka muusika – Rammstein. Siia sobib see fraas – nagu tellitud kui rusikas silmaauku. Iseasi on see, et mina olen ju päriselus paadunud diskopeps, aga Rammsteini puhul läheb käima teatud professionaalne kretinism. Ja nii me karjutasimegi täna minu diskost tantsulisti. Homme siis taas pisut teisel moel.

Palju õnne, Tiina!

Older Posts »

Rubriigid