Siin on vaikne, aga vahel klõbisevad siinmail vardad, vahel vuriseb õmblusmasin. Ainult kirjutama ei jõua. Aga, aga … mul on hetkel üks õmblusteemaline tõlge käsil ja sellega seoses ma mõtlesin mõnd asja proovida. Mõnd alustada ja lõpetada ja mõnd lõpetada. Ja nii nad sündisidki.
Sai kunagi ostetud üks trikotaažpaneel, selline karu ja jänestega. No piiga peab end liiga suureks, et loomapildiga asja tahta. Nii ma siis genereerisin omale öösärgi. Lõikega oli lihtne. Ma võtsin StartSewingu ajakirjast kleidi ja kohandasin seda veidi. Sai nagu sai. Kupongist kõigeks ei jagunud, nii tulid varrukas hallid. Aga seegi ei karju.
Ei tea ainult, kas mart mõmmiku kõrvale tuttu tulla ka julgeb.Eks ma vist pea talle selja keerama, seljal ju nunnud jänkud.
Ja juba ammustest aegadest on mul ootel see imeilus rukkililledega kangas, kunagi Anu Kuusmanni käest ostetud. On ilus. Ja nii ma esialgu ühe T-särgi siin genereerisin. Taas StartSewingu lõige, aga ma veidi “tükeldasin” toda. Ma tahtsin need kenad mustritriibud ära kasutada külgedel. Nokitsemist oli, aga sain hakkama.
Ma olen siin endale T-särke teinud teisigi, piiga ju teatas, et nii mõnedki talle ostetud piltidega kangad talle enam ei sobi. No mulle küll sobivad Aga neist pole pilte. Aga noh, ma tegutsen ju edasi. Kasvõi nukuriiete lainel. Kui omale õmbled, siis jääb ju “puru” järgi. Seegi tuleb ära kasutada. Seega järgmise korrani.
No selle lumega passivad hästi sokid, kuigi ma kudusin need ikkagi enne seda suurt lund.
Sinised on lihtsalt Teksrena, üks sinistest toonidest. Varras nagu ikka nr 2,0. Sellised tavalised, oli vaja kaasaskandmise kudumit, kus mõtlema ei peaks. Said sellised u 38-39 jalale. 62 grammi kulus.
Lillad on minu esimene katsetus Drops Nord alpakasisaldusega lõngast. Kui see sügisene alpakalõngade soodus käis, siis ma haarasin. Kuna ma tegin seda viimasel minutil, siis ega seal palju värvitoone valida ei olnud. said sellised. Aga see muster on üks minu lemmikuimaid lehti. Proovinud olen, aga ühtki eset veel otsesõnu valmis polnud teind sellega. Ja mulle tõesti meeldib. See on Embossed Leaves, Interweawe Knits Winter 2005. Ja hästi lihtne meelde jätta ka. Tegelt polegi midagi meelde jätta – töö käigus ise tuleb, loogiliselt. Taas varras nr 2 ja kulu u 78 grammi. Tunduvad pildil sellised soolikad, aga mul pole sokijukusid ja ma pressima ka ei hakka. Jalas on ikka kenad. Suurus on nö väiksem kui minul (pakun 39), järgmised peaks iseendale tegema. Ilusad ju. Kuigi mul neid “pane jalad tumbale kamina ette” sokke juba siin omal hulgim. Valget ja siidisegu ja … No ei roni ju sellistega kummikusse. Samas oleks hetkel tegelt sääriseid vaja. Nii et .. vardad saavad ikka tööd!
Embossed Leaves
Täna tuli ka tõdeda, et peenikeste puuvarrastega (KnitPro n 2 ring) pole mõtet kriminulli vaadata. Unustad end põneval kohal ja prõks neid vardaid enam ei olegi. Leidsin teise pika varda, metallist, aga kahju on ikka. Äkki peaks nüüd ka Jõuluvanale kirjutama. Aeg aastas ju selleks õige, ei pea kaua ootama 😉
Kui midagi on kiiresti vaja, siis on sellega alati kaks võimalust: sa kas jõuad valmis või ei jõua. Nii ka seekord. Oli vaja tüdrukutega välja minna, aga töökiire ei lasknud soovitud kleiti valmis teha. Ikka venis päev pikemaks ja seejärel olin diivaninurka nagu laulatatud. Aga, aga … Ühed teatripiletid olid ka ja nii ma lükkasin tähtaega lihtsalt nädala jagu edasi. ja siis läks õnneks.
Kangas on Punto di Roma (Koo ja loo), peaasi – punane, ja kleit iseenesest Ottobrest. Aga ma jään seegi kord ajakirja numbri võlgu, sest ei viibi ajakirjaga samas punktis ja netis sobramine ei andnud tulemust.
Igatahes ei saanud kleit täpselt selline nagu juhend ette näinuks. Ma tavamasina jätsin kõrvale ja nii on suurem osa kleidist kokku aetud overlokiga. Muidu oli taha ette nähtud pikk lukk, aga minu omal seda ei ole. Kleit käib ilusti üle pea. Ja noh, nii käis see tegemine ka kiiremini. Varrukatest võtsin jupi maha. Mulle meeldivad kolmveerandpikkusega varrukad. Kaelus suuremaks. Ja puuduvad tepingud. Ning selline ta sai.
Pildid tegi meespool, kes ei ole just kõikse parem piltnik, kiiruga Salme keskuses (enne etendust). Midagigi kuniks saab paremad. Seljas on mõnus. Siin kehtib jälle see minu lemmikfraas – nagu teine nahk.
Ta tuleb taas – aeg, mil tahaks varbad kasvõi teleka ees sooja soki sisse toppida. Ja sokipuudust siin majas ei ole.
Need pole selle sügise esimesed ega ka mitte viimased. Küll aga natuke teistsugused.
Kui eelmised olid sellised valged ja siidised ja kummikuga tutvust teha ei taha, siis need peaks taluma mõnda aega ka kummikut. Igatahes on materjaliks edasimüüja (Lõng ja lõngast) andmetele polüamiidi sisaldav Teksrena. Mul olid vanad varud juba otsas ja mingi hetk oli neil seal taas pisut siniseid-roosasid-halle toone, kohe pidi haarama. Ja neid ma siin vanade jääkidega kahasse siin sokkideks punun.
Gea omad
Need Gea omad on minu mäletamist mööda Karnaluksist ostetud Austermanni sokilõngast. Käisime mingi aeg noid seal valimas. Sokilõnga tokkidest kipub jääke jääma ja nii ka neist. Selle jäägi kudusin juba ühe halliga kahasse Marta sokkideks triipu. Seega meil ikka täitsa sokipidu juba. Nii et meie pere ja naabrinaise varbad on soojas. Poisid pole sokke küsinud, aga kuna kapinurgas on varusid ja saab teha, siis vast ei pea nemad ka külmetama. No mis teha kui inimesele meeldib kududa sokke. Need lihtsakesed on selline mõnus telkuvaatamise kõrvaltulem. Ega kudutööd peagi suurt jälgima. Sedasi vanaema moel. tema ka kudus teinekord nii AK ees või meiega lastesaateid või midagi muud põnevat, nt Vaata kööki vaadates.
Mõlemad sokipaarid on kootud varrastel nr 2.
Ja takkapihta tegin piigale ka samasugused poolkindad nagu siin mingi aeg varem iseendale. Isegi lõng on sama, ainult suurus ja värv erinevad. Neiu küll vaatas alguses kahtlustavalt, et ma üritan talle midagi veidrat maha müüa, aga ma loodan, et ta mõistab, et nondega on lihtsam, kuniks veel tõesti külm ei ole. Seda enam, et see va telefuun peab ju kogu aeg näpus olema.
Lõngaks Dropsi Flora, ühest tokist tuleks vist teised samasugused veel välja. Vardad 2,25 ja 2,0. Lapsekäsi, aga mitte palju väiksem kui suure inimese oma. Ikkagi suur tüdruk.
Parim on muidugi see, et käesoojendajaid käiake pildistamas .. varbavaheplätudega. Hea et veel käpikuid lumes paljajalu ei pildista.
Kui veel mõni sõna lõngade kohta öelda, siis Teksrena ei ole küll kõige vastupidavam sokilõng, aga ta on kuidagi mõnusamalt villane kui need libedad sokilõngad. Eks igaüks talu seda kratsimist omamoodi, aga mulle selline pisuke villastamine meeldib. Samas on Dropsi Flora kätele jällegi meeldivalt pehmeke, seega sellest võiks nii mõnegi sõrmikupaari veel punuda. Seda mul ka veel kodustes varudes jagub.
Mõned sokid on vahel ka sellised, mis kummikuga tutvust kunagi ei sõlmi. Need näiteks.
Miks just suvepäevade sokid? Juhtus nii, et augusti lõpus pidas firma suvepäevi. Kuna ma minna otsustasin ja see tähendas bussisõitu, siis miski võinuks ju näpuvahel olla, et aega veeta. Mul on küll alati kuskil mõni poolik töö, aga ma ei tahtnud seekord ei liiga suust ega pitssalli, sest nendega käiks kaasas kas tülikas kaasatassimine või oleks tegu keerukama kudumisega. Teine paar sokke oli ka, aga sealgi on kasutuses kaks värvi sääres ja see (need kaks kera) teeb koti liiga suureks. Nii ma siis otsisin kastist üles kaks tokki siidisegust Regia pitsilõnga ja lõin eelmisel õhtul ühed sokid varrastele. Ja ühe soki sain üritusel peaaegu valmis ka. Teisega sain hakkama sel nädalavahetusel. kokku kulus seega pisut enam kui nädal, kuigi kudumisaeg mahtus u kolme päeva ära. Ma olen alati olnud seda meelt, et töö sega käsitööd, õmblemist ja lugemist. Aga … nado Fedja, nado 😉
Isver, see Regia lõng on minu varudes ammustest aegadest. ikka väga ammustest. Minu arust nimetati siis Käsitööjaama veel Veimevakaks lausa kui ma selle ostsin. Ootas mis ta ootas, igatahes on mul selleks talveks lisa paar sokke varbaid soojendamas. Need just sellised, mis tõmbad jalga ja siis tõstad jalad veel tumbale kamina ette. pehmed ja siidised ja valged! Kummikutel on omad sõbrad juba olemas.
Suurus on selline minu isiklik naelakast. Sääreosa pitsimuster on pärit mingist ajakirjast kindlasti. Vat täpse nimetuse ja numbri jään hetkel võlgu. Kulus … No kahte tokki st 100 grammi ära ei kulunud. Kui mu kaal ei valetanud, siis kulus ca 65 grammi. Mõlemast tokist jäi miskit järgi, seega saab mõne triibulise sokilõngaga kokku ühed triibikud kududa. Vardad nr 2.
Üldiselt ma pole neid spets sokilõngu väga fännanud. Kuidagi nati vedelad on. Aga selliste lihtsalt soojade sokkidena, tudusokkidena on head küll. Ma nagu tahaks ikka villast, kuigi see hõõrdub kandes katki. Tegelikult lähevad nad kõik ju ühel hetkel katki. Miski pole igavene. Ja kui ei lagune, siis lähevad nii koledaks, et ikkagi ei kannata kanda.
Tegelikult algas kõik sellest, et ma sattusin tuuseldama Käsitööjaama e-poodi ja avastasin uue lõnga. Mulle lähevad tviidid jube hästi peale ja nii ma selle ka ostsin. Ma pole kindel, kas ma selle ka esmase näppimise peale ostnud oleks, aga e-poes jättis küll kenakese mulje ja nii ta mulle koju rändas. Miks selline värv? Ei ole minu tavaline valik ju? Lihtsalt halli ei tahtnud ja teksasinist ei olnud piisavat kogust tol hetkel ja nii ma siis võtsin seda 11 tokki. Ja noh, egas värvi nimetus on ka ilus ja ahvatlev ju. Sain kätte ja proovisin, tegin proovilapi ja pesin ja tunne oli ok. Ja hakkasin kuduma. Kuna kogusega oli nagu oli, siis midagi väga suurt ja uhket kavandada ka ei julenud. Lõnga kogus oli piiratud ning minu arust on tviidlõngad juba iseenesest nii lahedad, nii et väga hullu mustriröögatust nad ei vaja. Ja nii ma siis arvutasingi lihtsalt kampsunijuppi ja taskuid ja …
Krt, mu mata longab. Kuskil ma arvestustega pusse panin, sest ta tuli sentimeetrites ikka pisut pisem kui esialgne plaan. Kui see juba välja paistma hakkas, siis ma enam harutada ka ei tahtnud. Ma ütleks, et see pole väga harutamisesõbralik lõng. Üldse kipub katkema. Selline õrnake. Puruneb. Või oli minul ebaõnnestunud partii? Igatahes me väga suurteks sõpradeks ei saanud. Seda enam, et pestes ta küll venis, aga ikkagi mitte nii kuidas vaja. Ma võimlesin nende varrukatega mis hirmus, et saada norm pikkuses. Kippusid pikad tulema. Ma kudusin, panin otsa, harutasin, kudusin, panin otsa …. Kui ma enne pesu asja selga ajasin, siis tundus, et nüüd on sootumaks lühikesed. Aga tuleb välja, et sättisin mis ma sättisin seda asja kuivama mõõdulindiga, ikka on asjad valesti. Nii nagu varrukad tunduvad nüüd pikad, nii kipuvad ka esiserva soonikud lainetama. Ja ma tegin seal ka mitu korda seda uuesti alustamise tsirkust, et ikka parem saaks. Ei saanud. Vist. Aga samas olen ma enam kui kindel, et kandmiseks ta kõlbab. Võib-olla ma viitsin kunagi võimelda nende soonikutega, aga hetkel küll mitte. Või siis aitab järgmine pesu ja kuivama sättimine ja venitamine soovitud suunas.
Taskud. Mõtlesin, et teen pisikesed. No tulid tahtmatult telefoni mõõtu. Veidi veidrad, aga päris ilma ka nagu ei tahtnud. Las siis nad olla. Seda enam, et nad passivad just sel suvel kingitud suuremale telefonile. Mis värk nende telefonidega on, aina suuremaks lähevad. Kunagi oli telefon kohver. Kisub taas sinna kanti või 😉
Aga need nööbid! tegelikult … kui mul ei oleks ka seda kampsunit juba töös olnud, siis ainuolt nende nööpide pärast oleks võinud valida selle lõnga ja värvi ja nö tegumoe (loe: oli võimaliik hulk nööpe ette õmmelda). Nii vahvad!
Ja ma juba kribasin, et tundub jube õrnake lõng. Ma olen enam kui kindel, et varrukaotsa soonikud ja kuskilt veel annavad millaski järele. Ja see ei vaja jõudu. See on lihtsalt selline lõng. Ja samas ma ei ütle, et ma miskit tast veel ei tee. Aga siis ma juba mõtlen pikemalt.
Muideks, mul on koju veel mõned lillakad lõngad kolinud. Üldse mitte minu esimene eelistus värvi valides, aga kui tahad proovida mõnd lõnga ja kuskil on poolile soodukas, siis on see kindlasti lillal värvitoonil. Nii nad minu majapidamisse tekivad. Üks kollakas on ka. Terve pool villase ja puuvilla segu. Taaskord üldse mitte minu esimene eelistus.
Ikka see naiste tavapärane häda. Pidu on ees, aga selga pole midagi panna. Suvepidu küll, aga ikkagi. Ma ei olnud siin üldse mitte ainukene selle murega. Naabrinaised ka kurtsid. No paljalt ei ilmunud kohale küll keegi, ent mina nägin veel tunnike enne algust vaeva seeliku allääre kinnitamisega. Eksole. Ja oleks siis, et ongi tehtud just eile ja selleks peoks. Vat ei ole.
See on nüüd lugu, mis algab kuskilt ammustest aegadest. Kust, ma enam ei mäletagi. Hall kangas on ostetud kunagi (enne veeuputust .. vist 🙂 ) . Pehme ja langeb, ma usun, et midagi viskoosiga ta on. Ma üldiselt polüestrit ei osta. No mõne üksiku erandiga. Ja ma olen sel ammusel ajal ka seeliku välja lõiganud, 4 alt laienevat paani. Millise lõike järgi, ei tea. Seisis ta kaua, sest ma olen siin vahepeal ka mitut puhku formaati muutnud. Mu enda sisetunne ütleb, et see seelik on alustatud, loe: välja lõigatud, enne piiga sündi, seega on see vast mingi 13 aastat tükkidena siin vedelenud. Igatahes mingi aeg ta mulle näppu jäi ja ma mõtlesin, et lasen kokku, proovin ka selga ka tuleb ja siis mõtlen edasi. Lasin kokku ja passis ka selga. Nii saigi siis värvel peale ja … Ja jälle jäi seisma, ootas allääre järele. Nii oma kuu-poolteist vist. Ikka oli meespool siin-seal ametis või siis olin ma nööpnõelad jälle teise pessa viinud. Kuniks tekkis vajadus. Vajadus, sest kuigi ma tahtsin eilseks peoks teha punast lillelist seelikut (punaste kõrvarõngaste manu), oli näha, et õmblemiseks aega napib. Ja nii siis märkiski meespool allääre ära. Seda isegi kaks korda, sest esimese raksuga oli ta sinna mingid “sakid” sisse märkinud. Teisel korral tundus asi ühtlasem. Igatahes, kui kuskilt lainetab, siis mees on süüdi. Aga selline ta sai. Piltideks olen ma end juba peol kortsu istunud, aga vähemalt ei ole riided veel seljas kleepuvmärjaks tantsitud. Ja seeliku värvli vahele mahtus veel hõrk pidusöök ka, ilma et oleks kummiga seelikust unistama hakanud.
Jõe ääres
Pluusijupi ajalugu on märksa lühem. Kangas on jah mingist ammusest ajast üks kirju viskoositükk Kangast ja nööbist, nende allahinnatud kastist. Ja seal oligi selline tükk, millest enamat välja ei tulnudki. Polnud hullu. Lõige seekord Ottobre Woman 2/2016, mudel 13. Ei hakanud jalgratast leiutama, seda enam, et kangatükist enamat välja nagunii tulnud ei oleks. Ja see sobis hästi. Ja sedakorda läks valmimiseks ka kõigest mõni kuukene. Muidu oli valmis, aga alläär ootas pisut kauem. Kui ma millegi üle kurdan, siis natuke ahistav on, kui tahaks ägedalt kätega vehkida. No eile tantsupõrandal mõnel hetkel, kui tahtsid pea kohal käsi plaksutada. Siis see pikendatud õlg lohistas kogu kupatust ülespoole. Ega välja ei paista midagi erilist, aga endal on rõivas tunne .. kammitsetud. Samas norm olekus väga mõnus asjake. Kangas on ka tõsiselt õhuke ja kuivas seljas ka kähku, kui ka mingi hetk tundsid, et oled läbimärg. No õues oli vihmajärgselt värsket õhku, aga ruum hulga inimestega, õhk ei liigu ja täis tantsupõrand … see kokku annab pea sama tulemuse mis duši all käik.
Igatahes ma avastasin, et punased kõrvarõngad passisid ka siia juurde. Ma olen neist Mari-Liis Makuse klaashelmestest tõeliselt vaimustatud. On ilusad.
Pildid on tehtud kohas nimega Kostifer. Kena peopaik Tallinna lähedal. Oli tore õhtu.
Eelmisel suvel ostetud trikotaažipaneel tahtis kleidiks saada. No kaua sa seal kastis teiste iluduste seas ikka passid. Välja ei paista ja ilu ei näita.
Sai selline. Kleidi lõige on Start Sewing ajakirjast. Ei midagi erilist. Ma igaks juhuks proovisin lõike enne enne läbi ka. Just suuruse osas. Et kas ikka … Võtsin mingi kunagise Abakhani päritolu puuvillase trikookanga tüki ja tegin nö kleidi. Istus. Sellest saab nüüd öösärk. Aga õigest kangast soojade suveilmade kleit. Ilus paneel on. Ja ma olen neid veel 2 tükki ostnud. No eks siis teine ootab veel oma aega või oma inimest.
Kuna hetkeks on taas sooja suve, siis saab kleit vast ilma ja linna ka näha.
Kui ma õigesti mäletan, siis soetatud on kangas Koo ja loo poest Meriväljal. Ja nagu juba öeldud eelmisel suvel.
Mulle meeldib.
Start Sewing kleidilõikest. Ma võtsin kõige suurema suuruse, kuigi ma olen ise sentimeetritelt pisut lopsakamgi. Aga ma päris selist ainult randa ihul rippuvat kangatükki ei tahtnud ja liibumaks passis see suurus hästi. Igatahes ma tunnen end selles hästi. Muutsin kaelust avaramaks. Minu jaoks oli see lõike oma kuidagi ahistav. Aga see probleem on minu puhul nii tavaline.
Pildid tegi mees täna Maardu rannas. No pole just parim piltnik, aga ajab asja ära. Ega tänase ilmaga, kuigi oli juba õhtu, oli liival keeruline tühja kohta leida.
Tuli tahtmine teha üks särk mehele. Polegi ammu teinud. Ja siis oli poes kangas. Kangatükk on pärit Abakhani kaalukangastest. Ja nii ta juhtus. Ma ise võtan seda kui väikest proovitööd, enne kui ilusate linaste kallale asuda.
Uus särk
Konstruktsioon – oma. Vead – ka omad. Aga pole hullu, lõpptlemus on kantav. Mehel silmad säravad.
Et mis siis selle särgi juures erilist. Asi selles, et meespool ei lase poest osta lillelisest kangast rõivaid. ja mulle üks lilleline päevasärk niiväga meeldiks. No siis, olles koos poes, küsisin sellele ruudulisele kangale heakskiidu ja edasi lisasin siniseroosilisi detaile. Need on sisuliselt seespool ja ei segavat. Kuna ta kunagi ülemist nööpi nagunii kinni ei pane, siis kaelusest paistab lilli. Ei pidavat ka segama. Ja kui nüüd kohe ka ausalt üles tunnistada, siis üks viga ongi kraes. Kuna ta seda kinni nagunii ei nööbi, siis seegi ei sega. Teine viga on see, et küljel ei jookse särk ruutu. No siin andis mängumaa ette kangatüki suurus. Jäi natuke napiks. Nende kaalukanga tükkide värk. Oli ka suuremaid, aga mulle selle ruut ja värvid nii meeldisid. Jah, oleks võinud panustada lühikestesse varrukatesse, aga ma ausalt naudin neid varrukalõhikuid. Seega … Võib-olla järgmise järgi puhul. Ka tasku ei jookse täpselt ruutu, aga seegi ei segavat. Kasutasin üht sobivat tükikest ilma pikemalt mõtlemata. sai selline. Ja varrukalõhikutel ei jookse ka kangas ruutu.
Mis veel. Särk on töödeldud pisut kehasse. Varrukatega jõudsin ka ehmatuse üle elada – et liiga pikad. Nojah, eks natuke ongi. Aga eks mu meespool on ka veidralt pikkade kätega. tavaliselt on nii, et poes miski on mujalt paras, siis varrukad kipuvad nappima. Ja siis oligi esimene pilk asjale, et kust need pikad käes neisse varrukatesse võetakse. Aga polegi hullu. Nojah, ma sentimeetri ikka võtsin enne mansette veel maha ka. Aga sellega ongi nii, et ära lõigata ikka saab, aga katsu sa otsa panna, kui puudu jääb.
Meespool ütles, et täitsa mõnus seljas. Ausõna: armastusega õmmeldud.
Kangad
Ruuduline: Abakhani kaaluga särgikangas (tõenäoliselt sisaldab ka polüestrit); lilleline kangas: Kangast ja nööbist pärit jääk.
Selle salli saamisel on natuke lugu ja juhuseid, seega teeme kõigepealt neist juttu.
Mõni sall võtab natuke rohkem aega kui teine. On olnud aegu, kus kulubki nädalajagu päevi ja sall valmis, aga hetkel tööinimesena on see natuke keeruline. Ööpäev ei veni minu ajasoovidest pikemaks. Ja nii ma siis nõkitsesin ikka mõned head kuud. Salli algus on üles pildistatud sügisel maal, kui lehed kenasti värvuma hakkasid. Alustades olin lihtsalt sillas ilusast kollasest toonist. Too sai tellitud LõngaLangilt ju täitsa spetsiaalselt, sest eelmine merevaigukarva sallimeriino oli nii ilus. Kui ma praegust ja eelmise satsi lõnga kõrvutan, siis on neil väike värvivahe, aga ilusad mõlemad. Nii too sall ja tema kollane, mille Maire endale nõutas. Kui ma see praegune.
Selle kena kollasega tuli mul korraks ka üks teine mõte, aga kahjuks läks see allatuult. Tahtnuks salli valmis saada juba detsembris, et sellega lihtsat halli kleiti ilmestada, sest sinepikarva sukad olid kapis täitsa juhuslikult olemas, ent ei saanud sellest asjast kiirel tööajal asja. Ja nii ma siis siin punusin neid lehekesi.
Ega selle mustriga on ka mingi värk. Ma olen seda enne ka proovinud. Valgest. No ei saanud asja. Ei sujunud tegemine ja muster ei hakanud jooksma. Tegemise mõttes. Ikka vedasid mustriskeemil näpuga järge ja parandasid vigu. Seekord läks teistmoodi. Lasin pea et peast. Kohe. Nii nagu vahel ei õnnestui mõne raamatu lugemine esimesel katsel, nii ei sobi ka kõik lõngad ja mustrid mõnes ajahetkes kokku.
Sai siis selline. 74 grammi ja u 60 x 165 cm. 2,5 ringvarrastel kootud. Viljapeakiri 4 Haapsalu salli raamatust, minu jaoks jääb see motiiv ikkagi leheks (aga see on juba ühe ennemuste kootus punnase villase kampsuni lugu kuskilt 80ndate lõpust. Üks Silueti muster, mis tahaks tegelt kordamist, aga enam pole ajakirja). Ei ole haapsalu sall, vaid lihtsalt pitssall. Tahtsin algses detsembris valmis saamise plaanis püsida ja see külge kudumine läheb kiiremini. Juba ainuüksi külge õmblemiseks on vaja suurt lauda ja päevavalget, vähemalt minul. Siis sujub töö paremini. Külge kududa saab ka diivaninurgas. Ja noh, otsi jääb ka peita vähem. Ja mulle meeldib ka see pits ning pitsi ühenduskoht.
Mulle meeldib. Täna oli õues pildistamine muidugi omaette ooper. Vähe sellest, et oli külm, oli ka tuuline. Vähemalt lageda peal. Maja taga pingil kannatas olla, aga seal oleks tobedad pildid tulnud. No ega need tehtud ka šedöövrid ole, aga ikkagi.
Külm on
Ja nüüd peab järgmise salli üles looma. Pitsilõngu on lademes, üks ilusam kui teine. Mustreid on ka lademes, üks ilusam kui teine. Ja ikka ma kipun mustreid kordama. Mõne üksiku erandiga.
Segasummasuvila 
Kommid