Posted by: Tiina | 14. nov. 2021

Värviliselt

Ma ei tea, kus ma nägin sõrmikuid, mille sõrmed olid isevärvi või kust mulle see idee pähe kargas, igatahes minuni see idee jõudis. Ma lihtsalt olen siin kohati hädas igasugu pisijääkidega, millega nagu ei ole enam suurt miskit peale hakata. Ja nii ma siis alati midagi otsides või lõngu tuuseldades tõstan ka noid pisikesi kerasid või üksikuid tokke edasi-tagasi, kastist välja ja kasti tagasi. Siis ma mõtlesingi, et teeks. Lõbus ju ka, nii kududa kui kanda.

Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on sormikud-5.jpg

Kuna ma pole ammu sõrmikuid kudunud, siis alustuseks võtsin mingi mälusopist leitud silmade arvu ette ja hakkasin kuduma. Arvuks oli 56 ja vardad nr 2. Lõng on 8/2 nende sõrmikute puhul. Hall ja punane on HEA kindalõng 8/2, sinine ja kollane on mingid vanad jäägid. Kindad kaaluvad kokku 58 grammi, seega tee kuidas sa teed, ega korraga mingit märkimisväärset lõngavaru vähenemist teoks ei saa. Alustades kätte tõmmates tundus kõik paras olema. Kui ma neid nüüd siin proovin, siis läbi pesemata tunduvad pisut avarad minu käele. Ma selline naisterahva keskmik käe poolest. Ja pesemata jäid nad hetkel sellepärast, et siis ei oleks ma tänast kena ilma kasutada saanud. Kahjuks ei saanud ma kaht kinnast käes korraga õues pildile, no ise ei ole võimalik seda pilti teha. Kaks kätt aitas pildile saada piiga. Aga noh, teinekord teistmoodi.

Kuna ammu pole sõrmikuid kudunud, siis mõni möödapanemine on ka. Poleks olnud, kui oleks olnud ühevärvilised kindad. Nüüd on sõrmede alustamise juures iga möödapanek lihtsalt väga hästi näha. Nii ongi parema käe kindal kõigepealt kootud kollane sõrm ja siis korjatud sinise silmused ning seal on pisike tobe venitus alguses. Ega ei ole vaja õhtul väsinud peaga neid sõrmi kududa. Oma viga. Aga vat harutama ma ka ei hakanud. Olen lihtsalt teinekord tähelepanelikum. Teine asi on see värvide kokkupanek. Kuna kõik kastid ei ole korraga põrandal laiali olnud, siis ma ei leidnud kohe neid toone üles, mis veel sellesse ansamblisse sobinuks. Oleks võinud ju veel värvilisemad teha. Aga noh, aega ju on. Kuniks lõnga jagub … Ja seda jagub siin peres küll viimsepäevalaubani.

Mulle igatahes meeldivad ja ma teen neid veel. Peab katsetama erineva silmade arvuga, saab erinevatele kätukestele katted kätte. Ja noh, ega need lõngad on siin ka veidi ise nägu ja tegu. Eks näis kuidas mingi teine kombo töötab. Idee on hea ja äkki aitab pisikerade hulka pisut taltsutada. Tegelikult peaks mingi lapikampsi ka ette võtma. Momendil on kudumisetuhin tagasi ja lõngu nagu ka on, küll ise ansamblitest pärit. Äkki leiaks umbes-täpselt ühetaolisi, ühejämedusi ja saaks midagi suuremat kokku. Ühe-toki-lõngadest ma kunagi miskit pleedilaadset alustasin, aga see pole just väga kaugel. Ja noh, eks ta tööd taha, see mõtlemine. Lisaks see tegemine.

Posted by: Tiina | 7. nov. 2021

Väikevormide aeg

Kisub jahedaks ja tahaks ju, et varbad oleks soojas. Ja ka kui lapsel oli veel mõni aeg tagasi mitu paari villaseid sokke sahtlis, siis nüüd selgus, et parajaid enam ei ole. Kasvab, sunnik, ja sellise kiiruga. Egas midagi, uus lõng ja uued sokid. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga koduseid varusid kaevama kohe hakata ei viitsinud. Ja nii me seadsime sammud lõngapoodi. Muud pudi-padi oli ka vaja ja seepärast valisimegi Karnaluksi. Ma peaks ütlema, et see oli viga. Laps sõna otseses mõttes hullus. Küll tahtis ta ühest sokilõngast sokke, siis teisest. Siis kolmandast. NO jube keeruline valik, kui sul on silma ees mustmiljon lõnga, eri värvi ja jämedust. Siis peatus ta pilk sellel sinise-roosakirjul lõngal ja nii jäigi. Emme valimine käis kiiremini ja nii rändas koju kokku 3 tokki lõnga ja mõned vardad ka. Aga egas sokisaaga veel lõppenud. Lapsel oli algusest saati mure, et kas selle ühe tokiga tuleb välja. No emme ka enam ei mäletanud täpselt. Pole ammu 7venda kudunud. Ja nii saigi lõng otsa ja tuli 1 tokk juurde tellida. Igatahes sellised kirjud nad said. Sokid nagu sokid ikka, ainult et see piiga, kes sellist roosat soovis, veel aasta tagasi ei tahtnud roosast midagi kuulda (mõni nädal tagasi küsis ka roosa trikotaažist mütsi, veider). Nojah, eks see see naesterahvaste meel ole. Muutlik.

Ma tegin kõige muu kõrvalt ühed punased sokid ka. Suvel oli mehe töökaastastega suvepäevadel jutuks sokikudumine ja see kuidagi andis hoogu juurde. Ega mu kapinurga sokikott hakkabki tühjaks saama ning ootab uut täidet. Ja nii ma siis koongi. Mõned omadele, mõned sokikotti omaniku ootele. Nagu need punased. Igatahes on seekordsed sokid Novita lõngadest. Punased on Novita Nalle ja sinise-roosakirjud Novita 7venda Polaris. Punased on kootud varrastel nr 2. Sisse kootud lehemuster on kuskilt ajakirjast mällu talletunud. Kirjudel pole mingit mustrit. Lihtsalt sokid. Et kõik sokid ikka pildile saaks, siis loetleme siinkohal ka augustikuised hallid kaasale üles. No kummik vajas uut sokki. Aga või ta siis on raatsinud neid kummikusse toppida. Sinna käivad hetkel veel ühed vanad, millel varbasse on tekkimas auk. Nende uutega ka nö  tudub. Maal on maja ju suurema osa ajast kütteta ja jahedal ajal ikka soe sokk abiks. Jah, küttes saab sooja sisse, aga mulle või täpsmalt meile meeldib villane sokk jala otsas. Igatahes on hallid ka Novita Nalles, sinise Nalle jäägist triibuga.

Posted by: Tiina | 31. okt. 2021

Valge aja ihalus

Ausõna, mina ootan talve ja lund. Mulle meeldib väga ka sügis ja seekord on see ju küll pikk ja ilus olnud. Aga tasahilju tahaks ikkagi juba ka külma aega ja seda va valget f**ing asja. Kõige üüratute elektrihindade kiuste.

Enamus hetkel töösolevaid salle ongi siinmail valged. Eksole, nagu üritaks ise realiseerida oma soove. Päris nii see ka pole. Lihtsalt valge on kuidagi väga traditsiooniline pitssalli värv. Ja mis seal salata, ma olen seda va valget lõnga koju aegade jooksul ikka varunud ka. On ka värve, aga valget on vist kõige rohkem. Ja tõsiasi seegi, et tegelikult on valget pimedal ajal oluliselt mõnusam kududa ka kui tumedat. Ja nii ta siis tuligi. Keskosa oli mul juba mõnda aega valmis, aga vat see äärepitsi ülesloomine vajab sellist pikka ja rahulikku hetke, et keegi nende mustmiljoni silmuse ülesloomist ei eksitaks ja ikka õige arvu õigesti üles loodud saaks. Ja oluline seegi – esimese rea läbikudumisel olen ma ikka ja jälle tähelepanematusest mingi jama kokku keeranud, seega ma juba varakult valin ajahetke nii, et mul oleks ka selleks mahti.

Sai selline. Mõõdud on 155 x 63 cm. Kaalub 74 grammi. Kirjaks Silvia kiri. Lõngaks on valge villane, ostetud LõngaLangi epoest millal siis iganes. Igatahes uskumatult mõnus lõng. Vahelduseks meriinole.

Minu jaoks on salli juures kõige tüütum see äärepitsi otse kokkuõmblemine. Ma olen korra kudunud pitsi ka ringselt lõpuni (alustasin edasi-tagasi, aga mõne rea järel läksin ringile üle ja ei tekitanudki „Möbiuse sall”), aga ega see on ka tülikas. Ja ega sellesse ämblikuvõrku on otsi ka paha peita. No see selline hõre asjake ju, polegi nagu peidukohta. Aga mulle sellegipoolest meeldib neid teha. Mul on ootel üks teine salli keskosa ka, see juba veelgi varasemast ajast. Ja siis on varrastel üks kollane, mida oleks mul endal juba vist detembri alguses vaja. Ja siis pani Käsitööjaama Liina mulle lõngapakiga pitsiprooviks ka ühe huvitava valge villase kaasa. Ühelt siinmail vähetuntud lõngatootjalt Saksamaalt. Seega sallirõõmu on tulemas. Kõik ei tule küll haapsalu sallid, mõni saab ka külge kootud pitsi. Mulle meeldib see variant ka. Ja ega mul valmivad need külgekootava pitsiga sallid ka rutem. Kasvõi juba seepärast, et pole vaja õmbluslauda tühjaks lükata õmblemiseks. Ja tõsiasi seegi, et õmblemiseks passib ikka päevavalgus, aga päeval oled ju tööl. Ja mõni nädalavahetus on jällegi nii kiire, et on nagu Meespool ütleb: „saaks tööle, saaks puhkama”.

Igatahes: vardad ei ole kõige vaikuse kiuste veel roostes.

Ja see hull lill. Lumeroos. Taas õitseb. Seekord küll naabrinaise peenras.

Ja kollane saab olema selline.

Posted by: Tiina | 24. okt. 2021

Bokserid 2

Juba vol 2, eksole. Nagu midagi targemat enam õmmelda ei oleks. On küll ja pooleli on ka suuremaid asju ka, aga nood lihtsalt said täna valmis ja ilusa ilma tõttu ka pildile.

Onju nii, et kui meespool on palja p-ga, siis ikka teed. No ei olnud päris paljas, aga mul jälle selliseid kangatükke, millest midagi tarka nagu enam ei tee. Ja beebi-lapsi meil ka peres pole, kellele miskit teha. Nukuriieteks on juba hunnik ootel, seega millest vägegi saab, tuleb teha midagi vajalikku. Ja nii nad tulevad. Nüüd on küll seda kummi veel ainult 2 paari jagu järgi, aga ma vähemalt tean järgmine kord, millist kummi juurde osta. see varasem valge, mida ma kasutasin, ei olnud pooltki nii mõnus.

Ma sai loa teha ka mõned lillelised püksid. Seega tuleb ühel heal päeval võtta varud ette ja läbi lapata, kus on selliseid tükke, millest saaks teha. Piigast peaks ju järgi olema midagi. Nagu varemgi öeldud, kokkuleppel ma ei tee boksereid veepiiskadega kangast ega ka nt oravatega kangast. Muidu kogu aeg tilk püksis või saab teks see lastesalt:

häbi, häbi, püksis käbi,

orav näris püksid läbi.

Posted by: Tiina | 24. okt. 2021

Kindad, need poolikud

Mul olid kunagi ühed sellised poolikud kindalaadsed asjad. Kuidas iganes neid siis ei nimetata. Päris randmesoojendajad mina ka ei ütleks, sest need olid ikka pisut pikemad. Aga, aga .. nood punased lahkusid eelmine aasta. tegelikult on nad kuskil mul siin veel vedelemas, aga kuna nad on katki, siis kanda ei saa. Parandamine selle pitsmustri puhul tähendaks katkise kohani harutamist ja seda tuju mul ka ei ole. Ma teen parem uued ja ootan parandamisega vaiksemaid aegu.

Need valminud tumehallid on mul kaua mõttes. tegelikult juba eelmisest talvest. Või õieti sügisest. Talveks olid ikka pisut toekad kindad. Aga nood kasvasid välja lõngast nimega Drops Flora (vardad 2,25). See tundus nii parajalt peenike, pehmeke ja nii ta mulle koju rändad. Aga vat kohe ei tulnud mustriideed. Ja nii ma siis ootasin, kuniks see pisike pitsmuster mulle silma jäi ja end kinnastesse kudus. Täitsa mõnusad on käes. Ja sõrmed hetkel täitsa vabad. No pole ju väga külm ka. Praeguse ilmaga minu jaoks täitsa õiged asjakesed. Ja ei kulunud ju lõnga ega midagist. Ainult 1 tokk ja jäi üle ka. Ja kui muster oli leitud, siis käis ka kudumine kähku.

Posted by: Tiina | 8. okt. 2021

Bokserid

Minu teine Pool pole ammu omale alukaid ostmas käinud. Mis aastast siis iganes, aga need on kuidagi tekkinud kangajääkidest ja mitte niiväga jääkidest ja imbunud allkorruse õmblustoast üles Mardika pesusahtlisse. See protsess oli kuidagi sujuv. Aga nüüd ärkas meespool ühel heal päeval, et tal pole midagi jalga panna. Mis oli aukus, mis kulunud .. seis nutune. No ja mida siis üks armastav naispool teeb. Haarab käärid, eksole! Ei, ärge nüüd kohe arvake, et ma meest hakkima hakkasin. Hoopis kangast. Ja nii ma siin nüüd mõned päevad sebisin ümber kangaste ja kummi. Tegelt oleks võinud asi palju vähem aega võtta, aga mu masin läks seekordse püksikummiga tülli ja kulus ikka omajagu aega, et noid kaht omavahel lepitada. Ja mis peamine – selleks oli vaja päevavalgust! Või vähemalt selline tunne jäi. Nii ma siis kasutasingi eilset ja tänast päevavalget vaba päeva kattemasina meelitamiseks. Ja saime üheskoos hakkama!

Said selised.No ega siin väga tillukesi kangatükke nüüd ka ei ole, seega kangajääkide kuhil väga just ei vähenenud. Vast siis saaks seda vähendada, kui lõikakski iga detaili välja isemoodi kangast. Ma ei tea jällegi, kas mu meespool sellised klounitrussikud jalga paneks. Peaks proovima.

Aga nagu öeldud: suuremad ja väiksemad tükid ja sai selline valik. Need lepatriinud on nii vahvad 😉

Mulle meeldivad. Kangad iseenesest on pärit väga erinevatest allikatest, täpsema vastuse jään võlgu. Kumm, mis meile peavalu põhjustas, on Karnaluksist. Varemalt kasutasin üht valget kummi, aga too on ikkagi nati kõva ja karm. See tundub parem ja pehmem. Eks näis kuidas see nüüd pesus käituma hakkab.

Nüüd peab ikka mõned lillelised ka tegema. Põhjusmõtteline luba on olemas. Paluti ainult “mitte roosat lillelist”.

Posted by: Tiina | 3. okt. 2021

Sügis ehk kuidas pildistada kõrvitsaid

Meie maakodus olid sel aastal üsna kenakesed kõrvitsad. Mitte just nii üüratud nagu kunagi isa aegadel, aga pisut pisemad. Ja kui me neid siin korjasime, siis laotusid nemad kenasti õuemurule. Nagu ikka peab ju pildi ka tegema. Mitte just järeltulevatele põlvedele näitamaks, aga vähemalt tolle päeva tõllavaliku ilmestamiseks. Ja nii siis sündiski pilt üheksast kollasest “mugulast” õuemurul.

Aga, aga … Emme läks lihtsama vastupanu teed, ent laps võttis vaeva näha. Ja nii sündiski see lapse võluvalgusega kaunistet kõrvitsapilt. Eksole, emme on iiiiigav! Ma ise olen küll sellega täitsa päri. Ja lapsele seekord 10 points!

Mulle meeldib.

Posted by: Tiina | 26. sept. 2021

Ikkagi september

Ka kui kuu alguses tundus, et sellesse septembrisse ei mahu miskit uut kõige lasteluuletuse kiuste, siis kuu lõpuks sai emme end ikkagi kokku võetud. Lihtsalt läks nii kogu muu töö vahel.

Aga jah, lapsel ju riideid on, aga paraku kipuvad kõik jääma väikseks. Või siis on juba teiselt ringilt ehk siis naabritüdruku käest ja hakkavad vaikselt väsima. Nii tõdeski Mart eile poes, et dressikat vaja. No mida asja! Nagu kodus kangast vähe oleks. Kuna ma olingi selle nädalavahetuse kenasti kirjatöödest vabaks jätnud, siis ei olnud pikka mõtlemist. Ma küll kohe paneelide peale ei mõelnud, aga kanga otsimise käigus tulid kaks juba ostetud dressikanga paneeli välja ja üks neist läks töösse. Teine oli too huskyga, mõlemad RiimeTexist.

sai siis selline. Ma lõike võtsin viimasest Ottobre Woman numbrist ja kohendasin veidi. Lihtsalt see paneel on minu piiga jaoks imeväikse kübekese võrra liiga kitsas ja nii ma mängisin külgedel õmblustega. Tüdruk nagu oleks ju veel lapsuke, kõigest 11, aga kasvult ja mõõtudelt veab juba naiste asju ka selga. Õnneks on emme, kes natike ikka midagi mõikab. See külgedel õmblustega mängimine tähendas seda, et ma nihutasin seljatükki laiemaks ja seetõttu panin ka varrukaringselt külge. Mitte nii, et õlg, varrukas ja siis varruka- ja küljeõmblus. Aga tulemus mulle meeldib. Ja tundub et lapsele ka. Koolis käimaks ja jope alla kuniks veel väga külm ei ole paras.

Kui juba tegemiseks läks, siis valmis ka müts. Tegelikult mu õmbluspäev mütsidega algaski, sest Liisi tellis taas tervele perele ja siis veel lisaks. Need on ka töös, tumedamas valmis, aga heledad ootavad nüüd niisivahetust. Mida ma kohe pärast kribamist tegema lähengi.

Aga seda hõbedaste lehtedega mütsi ei oleks täna “tekkinud”, kui ma poleks seda kangast musta dressikangast (FT) otsides leidnud. Ma olin need lehed juba täitsa ära unustanud. Lapse valitud kangas veel ju. Ja nii ma ühe mutsi sealt otsast tegingi. Taaskord: mulle meeldib.

Kangad: must FT, soonik ja paneel RiimeTex; fooliumprindiga mütsikangas (trikotaaž) Tuuleluud. Dressipluusi lõige: Ottobre Woman 5/2021, kuid kohandatud.

Posted by: Tiina | 10. sept. 2021

Valge lõng

See oli vaat et ennemuistsel ajal, kui ma ostsin WW lõngapoest Tartu maanteelt ühe valge lõnga. Nimi oli veel Bubble. Mõtlesin ühe suvise lühikeste varrukatega pluusijupi peale ja võtsin vist mingi 300 grammi ja pisut peale toda huvitavat puuvillast lõnga. Huvitav tundus ta seepärast, et oli ebaühtlane. Ja mitte selline lahtiste niitide kogum, vaid huvitavalt kokku keerutatud. No ega ma enam täitsa täpselt ka mäleta, mida ma mõtlesin, aga selline on mu emotsioon praegu seda lõngajääki vaadates. Igatahes hakkasin kuduma, ringselt. Olin juba üsna kaugel, nö liginesin kaelusele, kui avastasin, et pagan see veab ju end kaheksasse. Kogu see pluusijupp. Nojah, eks ma selle ringselt kudumise süüks panin ja tuju läks ära ja seisma ta jäi. Ja siis tõmbasin millalgi möödunud talvel kogu asja üles. Et mis ta seal niisama vedeleb. Ja ega ta kaua lõngana olla saanud, ma ju pidin nüüd proovima ikka kahe tüki ja kokkuõmblemise värki. Mõeldud tehtud ja üheks sellesuviseks pidustuseks ta valmis ka sai. Aga … ta on ikka veidi kaheksas, see kehaosa. No las tema olgu. Ju see mingi lõnga suur soov on, minuga nalja teha. Seljas just ei karju. Võib-olla olen ma ise ka kerest kaheksas?

Aga jah – u 280 grammi ja selline ta sai. Kõik kokkuvõtud ja lisamised on selline emotsioonidest ajendet matemaatika. No proovilapp oli ka, aga ka kui mul oli algselt rohkem arvutatud, siis lõpptulemuses oli rohkem juba spontaanset tegemist. Ega jah, teistkordne kudumine. Võis julgemalt lasta. teadsid juba kui mitu rida ja silmust millisele tulemusele viitavad. Täitsa kena suvelõpu lemmik sai. Ja passib ka muul ajal, olenemata aastaajast.

Mulle meeldib.

Ma olen neid tuduriideid siin piigale mitut puhku õmmelnud, aga ikka ja jälle tuleb välja, et nagu polegi teisi. Sai siis vastu suve taas tegudele hakatud, sest laps tahtis oma jupakate poe-öösärkide kõrvale taas pidžaamat. Kangas veel tema enda valitud. Oi ma ei tahtnud toda tellida, ise ka ei tea miks. Aga Marta ajas just seda karudega kangast peale. Aga kuidagi sai ta ära tellitud ja isegi unustatud, sest nende kangastega on ju nii, et hõikad FB-s, et tahan nii mitu meetrit ja tuleb siis kunas tuleb. Ja teinekord läheb tulemsega kaua aega, seega enam ei mäletagi. No ja nii oligi. Ajas neiu mulle oma mõmmikuid ja kui kangas kohal, siis ei mäletanud enam ööd ega mütsi. Aga seda teadis küll, et pidžaamaks peab too saama. Mõeldud tehtud.

Lõige on kuskilt Ottobrest võetud lõigete edasiarendus Martale. No ta ei passi laste suurustesse, pisut ümmargusem ju. Ja ega naiste lõigetesse ka veel päris nagu ei lähe. Ikka tuleb kuskilt miskit kas pikendada või lühendada, laiemaks või kitsamaks joonistada. Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka.

Sai selline. Ma ei tea, miks ta varrukatele soonikuid ei tahtnud, aga las ta siis olla nii. Saab ju lisada, kui soov tekib. Kangas on minu mäletamist mööda Tuuleluuast. Selline tavaline trikotaaž. Soonik Riimetexist.

Pisut pikk ja lai, aga tudu ei peagi olema nagu vorstinahk. Tundub mõnus. Ja nunnu ka.

Pildistamiseks sobis nädalavahetus imehästi. Isegi õuehommik. Nii mõnus ja linnulaulune ja piisavalt soe. Ja oli mida vaadata, sest selleks ajaks kui meie peenramaale jõudsime, oli suur vennas juba kaevamise tööhoos.

Ma hakkasin samal ajal ka öösärki tegema, aga sel on veel kattemasinat vaja. Ja kuna maale minnes nõudis piiga pigem pidžaamat, siis sai valmimise järjekord just selline.

Üks kevadine sõber samblamättalt ka.

Older Posts »

Kategooriad