Posted by: Tiina | 5. dets. 2018

Suundumused

Kuidagi on läinud nii, et kudumine on kuskil käepärast, kotis, ning vardad klõbisevad alailma küll teleka ees küll koolitunnis, aga hetkel on valmimise teemas pigem õmblemine esiplaanil. Nii ei olegi mul hetkel näidata ühtki uut salli (kaks ootavad ärepitse ikka veel), küll aga mõned poolikud ja mitte enam poolikud pisiasjad. Marta kleiti ma juba esitlesin, kuigi pildid ei olnud just kõige õnnestunumad. Nüüd on aga töös kaks jakki ja valminud veel ka vest. No mantlite teema alles kogub hoogu.

Igatahes omandab punane jaki-pusle aina enam kehakatte kuju ja kui nüüd varrukaproovis miskit ootamatut ei selgu, saab vast joone peagi alla ka. Teisega läheb pisut veel aega. Eks alustatud sai ka hiljem. Aga saab valmis. Ja veel sel aastal. Neiud ootavad ju pidustusteks kehakatteid.

jakipaigutus

Punane jakk tekitas meil pisukese probleemi, sest esmapilgul tundus, et kangast napib. Aga natukene mängimist nii, et kõik detailid on välja lõigatud ja osaliselt eraldi paigutatud ning sai asjast asja küll. Milline ta proovis välja nägi jääb näitamata hetkel. Pildid on, aga ootame ikka terviku ka ära. Hetkel ainult tehnoloogiline joonis, mis sisaldab ka veel ebatäpsusi võrreldes oletatava lõpptulemusega.

jakk 2 valgelt

Jakile eelnes samale kliendile tehtud vest. Sellest seljas pilti ei ole, on enne üleandmist kodus tehtud klõps. Tegelikult ta üleandmisel kortsus ei olnud, aga nii kehval puul rippudes jäi pisut kipakas mulje.

Vest Gretele

Ega see õmblemine olegi nii keeruline. Kõikide sõlmede lahti joonistamine arvutis on kas just väga keeruline, aga tüütum kindlasti, kui kogemust ei ole vastava programmiga. Aga selline umbes peaks olema see vesti siseelu.

vesti labiloiked TP

Igatahes ma elan ja tegutsen. Ja teen nii dressipükse kui ka pisut suuremaid ja toekamaid asju. Peaks üldse oma ampluaad laiendama, muidu läheb ka Hunt Kriimsilmal minus elu üksluiseks.

 

Advertisements
Posted by: Tiina | 11. nov. 2018

Teatrikleit

Lapsel oli täna teatriskäik ees. Nukuteatris Pollyanna. Ja nii nad siis isadepäeval issiga koos läksid. Emme oli see, kes eile selle nimel pisut tõmbles ehk siis õmbles.

Ma ei hakanud jalgratast leiutama ja konstrueerima, vaid lasin mõttes peast läbi kangatükid, mis ootavad millekski saamist. Ja siis kangatükist lähtuvalt vaatasin lappasin ajakirju. Ega sellest sinisest suurt muud saanukski. Oli selline kitsama laiusega ja mitte väga pikk tükike. Jah, mul oli sellega kunagi idee, aga tolleks sobivat ühevärvilist kaaslast ei õnnestunud leida. ja nii ta ootas piigale kleidiks saamist. Niipalju tean, et oli viskoos.

Kleidi lõige on pärit Ottobre ajakirjast, viimasest laste numbrist (6/2018). Mudel nr 21. Voodriks leidsin ühe piimvalge tüki, samuti varudest. Ja selline ta sai. Ma riidest vööd ei tahtnud, tahtnuks hoopis sellist 1 cm laiusega valget vööd. Aga toda meil reedel leida ei õnnestunud. Siis jäi se NewYorkeri leid, millel küll neid rihmatrippe pisut vähevõitu ja lapse nõusolekul lükkasime hetkel ühe juuksekummi rihmale saba hoidma. Ütlesin küll, et tehke pilte nii, et see silma ei paistaks, aga meespool ei osanud seda pisidetaili pilti tehes märgata. Nagu ka seda, et piiga on osa kleidi esiosast üle vöö kraaminud. Juhtub. Vast tekib teinekord kuskil mujal veel ilusa pildi võimalust. Hetkel jääb nii. Peaasi, et issil ja lapsel oli tore päev.

kleit 1 suur

nukud

kleit 8 suur

kleit 3 suur

kleit 6 suur

See Pollyannaga pilt on piiga lemmik, vaatamata sellele, et kleit on nagu ma ei tea mis seljas. lapse asi. Peaasi, et oleks kleit ja peaasi, et oleks pilt.

kleit vööta

isadepäeva lambikollased

Koos issiga … lambikollaselt

Kleit ja retuusid: õmblustuba nimega “Emme”, vöö: NewYorker, saapad: CCC.

Mingiks ajahetkeks sai tehtud ka Anu muhuainelisest kangast pluus. Jällegi … eriti head pilti ei ole. Ja siis paar rebastega mütsi, millest ka on pilt vaid ühest. Nuta või naera. Ja need rebased meeldivad mulle endiselt väga. Üks tükike kangast on veel. Peaks veel midagi välja võluma.

muhukangast särk

rebasemmüts 2

Ega siin vaikiva ajastu jooksul ob valminud muidki pisiasju, aga pole mahti teha pilte ja ega kõik asjad olegi minu. Vahel aitan HB emmel ka miskit pisipojale valömis teha. Ja siis ta saadab mulle mõned pildid. Nonde asjade puhul ma kogu au endale võtta seega ei saa. Aga valmis on saanud mõned sellised pisipoiste püksid ja särgid.

kavalpea särk ja püksid

kollane särk sinine püks

jalkasärk HBle

Posted by: Tiina | 8. sept. 2018

Sall Bopfingeni pereemale

Kevadel võtsime meie vastu saksa vahetusõpilasi ja nüüd kohe-kohe lähevad meite lapsukesed vastukülaskäigule. Ja noh, mida sa ikka kaasa pakid kui miskit eestimaist. See ei ole mul esimene kord salle nii poistele pereemade jaoks kaasa panna. Ma ikka veel loodan, et need kinkekarbid jõuavad kenasti ja tervelt kohale ja et sallid meeldivad. Niipalju ma juba tean, et üks kingitustest rändas pea et kohe pereemaga koos kirikuteele kaasa. Loodetavasti mitte see üksainumas kord. Igatahes on vähem kui kahe nädala pärast uuel sallil teekond ees. Ja see oli ka üks põhjus, miks ma ta täna Kirjandustänava festivalile kaasa võtsin – ma tahtsin pilti teha, enne kui ta kodunt läheb.

Miks selline? Vat ma mõtlesin kaua lõnga, mustrit ja värvi ja mõtlesin, et selline nö piki salli jooksev muster, nö triibulaadne, on hea variant kui sa inimest ei tea ja ei tunne. Ja punane sai sellepärast, et ma õhkõrna valget teha ei tahtnud, see pisut jämedamast lõngast on mõnes mõttes kantavam. Ja see on nii ilus punane toon! Ja nüüd ta selline saigi.

Lõngaks sai Twin, 100 g = 700 m. Kokku kulus u 175 grammi. Mustriks üks hagakirjadest. Valmis salli suuruseks sai 66 x 168 cm.

Ja nii ta välja näebki.

salliga Kadriorus 2

saliga Kadriorus

õhtuvalgus

salliga Kadriorus 6

salliga Kadriorus 4

salliga Kadriorus 3

pingil

majade vahel Kadriorus

kirjandustänaval

Pildistamas käisime täna nimme Kadriorus, sest Koidula tänaval oli Kirjandustänava Festival. Ning mul oli veel ka Kumus Michel Sittowi näitus väisamata. Käisime sealgi.

Kadriorg on minu lapsepõlve mängumaa. Nii sai Koidula tänaval kolatud pea et iga päev. Seal, kus kunagi ammu oli raamatukogu, on nüüd pood, Tagurpidi lavka. Samas toona ei olnud tänaval nii vahvat masinat – seda sinist – nagu täna. Mis iganes pärast too seal oli ja tsiklitest saadetud sai, ilus oli. Ja need raamatud ja inimesed ja kohvikud … See Viplala kohvik, kust rõdult lasti korviga head-paremat alla oli nii lahe idee. Oleks ikka pidanud Marta ka kaasa haarama, kuigi Kumu ei oleks talle miskit pakkunud.

kunagi oli siin raamatukogu

Kunagi oli selles keldris raamatukogu filiaal.

auto

viplala kohvik

Viplala kohvik

Üritus ise oli ka vahva. Oleks mul ainult rohkem sularaha tagataskus olnud. Ma oleks hea meelega mõne Hargla endaga haaranud. Mulle ta meeldib. Ka kui ma ulmet ei fänna.

Aga, aga .. kui teil on Michel Sittow’ näitus veel nägemata, siis käige ära. Näitus on avatud veel kuni 16. septembrini. Neid pilte pole palju ja tuli ka järjekorras oodata, sest korraga väljapaneku manu palju rahvast ei lasta, ent need olid seda väärt.

Posted by: Tiina | 3. sept. 2018

Kõik, kõik on uus …

Ei, päris kõik uus ei ole, kuigi kuu on taas uus. Septembrikuu. Aga nagu ikka saab selle kuuga alguse uus kooliaasta. Ja uus kooliaasta tähendab alati ka seda, et riidekapp saab värske pilguga üle käidud, et oleks ikka miskit kooli selga panna. Ja nii ta tekkis meil – uus pluus.

poosetab 2

poosetab

Ma alustasin seda tegelikult juba millalgi kevadel, aga siis läks veel eelmine pluus ka selga ja kiiret väga ei olnud. Nüüd aga oli vaja. Vähe sellest, ma olen ette võtnud, et kõik nö vanad poolikud asjad peavad kottu välja saama. Uus algus.

peegli ees

Peegeldus

Marta

Hästi tavaline asjake. Pikkade varrukatega pluus. Pisike kraeke, pikad varrukad, valge kangas. Klassika koos tumeda seelikuga. Mis nüüd siin on natuke võib-olla imelik, siis ma tegin selle saksa keeles “Kapellenschlitz/Dachschlitz” varrukalõhiku. Noh, nagu need meeste särkidel on. Siin on ka üks selline, mis valmis kujul näeb sama välja, ainult selle vahega, et mina ei tee seda kahe detaili abil, vaid ühe detailiga. Õmblen, pööran välja ja õmblen. See meeldib mulle ja hea lihtne ühes tükis teha.

Nööbid said nüüd kahetsusväärsel kombel naturaalset valget värvi. Ma kahjuks ei leidnud õhtul oma valgemaid nööpe üles. Samas neiu ütles selle nööpide äravahetamise jutu peale, et talle meeldib nii. No ma ei tea. Ma vist ikka vahetan välja. Kuigi äkki teeks hoopis veel ühe pluusi ja seekord numbri või kaks suurema? See sai natuke parajavõitu. Jah, alustasin kevadel, aga piiga on vahepeal selle sooja õuesjooksmise suvega pigem maotanud sentimeetreid laiusmõõtudelt kui juurde võtnud. Seega aeg pole pluusi pisendanud.

Tegelikult peaks järgmine kord kombineerima põhimaterjali kontrastsete pisidetailidega, nagu nt krae kand seestpoolt, mansett seestpoolt ja kasvõi varrukalõhikust miski osa. Aga siis peab parema pluusikanga valima. See valge kumab tobedalt läbi. Kahjuks on meil seda sorti särgikangastaga siinmail lood kehvad. Pole eriti. Ma hea meelega teeks. Aga tahavad ka mehed mul siin just ühevärvilisi. Kirjude või mõningase mustriga kangastega oleks lihtsam.

Seelik on ka kuskil talvest või kevadest. See esimese klassi 1. septembriks tehtud seelik jäi ju meile ka üsna kähku vööst kitsaks. Siis tegime uue seeliku. Ma ei tea, kas ma seda lehvitanud olen, aga seegi on voodril. Seekord selline kellukas. Passega. Üks suvaline tumehall kangas tõenäoliselt Abakhani kaalukanga valikust.

1september

Uksel

Posted by: Tiina | 26. aug. 2018

Laoseis 25.08.2018

Laoseis aug 2018.jpg

Selline on laoseis hetkel. Laovarude hulgas seisavad ka kaks salli, mis sinna iseloomu poolest ei kuulu, aga koos hea hoida. Kõige alumine tumesinine on minu Linnutee ja valgel on pleekimise jäljed. Ülejäänud on saadaval.

Posted by: Tiina | 26. aug. 2018

Vigade parandusest veelkord

Ma siin juba nädala esimesel poolel kurtsin, et teisipäev oli seekord esmaspäev ja igatepidi sinine. Ja siin see “sinine” nüüd siis on.

No päris värv on pigem lõheroosa, mitte sinine. See sinine iseloomustab pigem tööprotsessi pea et viimast etappi. Vahel mõne asjaga kohe peab viltu minema ja mitte ainult üksasinumas asi. Alguses oli mul selle värvitooniga jama. No oli vaja ja kaua võttis aega kuniks leidsin. Siis oskasin ma salli enne äärepitsi nii hoolikalt ära panna, et äärepits pidi ootama oma aega kaua. Ja kaua tehtu ei pruugi kohe ka kaunikene olla. Nii ka seekord. Oskasin kõigi hoolikate sakkide ja servasilmuste lugemise kiuste äärepitsi valesti külge õmmelda. Eksole, tegijal juhtub. Kui tegija, see on jälle see arutelu koht. Aga selline ta siis lõpeks sai. Iseenesest täitsa ilusake.

muinastuledel

Kalamajas Kalmistupargis 25.08.2018

salliga

sall2

sall

Pargis puudevilus on värv veidi vale

kivil

See pööratud piibeleht on üks minu lemmikuid, kõigi sellega seotud riskide kiuste. Kui see muster mulle liiga tuttavaks tundub saavat (loe: ma ei taha enam paberil seda pidevalt kõrvale), siis pean ma sellega ikkagi pisut pidurdama hakkama. Ma olen avastanud end kudumas kahte piibelehtede rida järjest ühele poole “kallutatuna”. Parem oleks, kui sellist asja ei avastaks siis, kui äärepits küljes ja sall valmis ja venitatud 🙂 Seni on vedanud ja päris nii kaugele pole vigaselt jõudnud.

laual

kalmistupargis

haapsalus

Haapsalus

Seekord sai sall selline kitsuke – 55 cm lai ja 165 pikk. Materjali kulus 75 grammi. Materjal on meriinovillane sallilõng, pärit Eesti Käsitöö Vedurist Balti jaama turult.

Piltidega on nagu ta on. Oli mõeldud täna Haapsalus ka teha, aga tuuline oli. Seepärast on eilased ja paar tänast klõpsu. Tuul tahtis juuksed pääst viia, mis seal siis sallist rääkida.

Ja kuna me täna pitsipäeva väisasime, siis paar klõpsu omadest ka haapsalust. Ma lubasin pühalikult oma seltsimeeste ees, et järgmine aasta lähen võistukuduma. Tuletage mulle siis meelde, kui mu mälu mind peaks alt vedama.

Kahjuks mu oma pildid pitsikeskuse moedemmist on allapoole arvestust, aga seal oli väga kenasid kleite, mida ka pisut suurem provva (loe: mina) julgeks selga panna. Ja nii ma nüüd mõtlengi siin, et kui teeks ja kooks … See üks kirgas punane paelus mind. Kuidas see oligi: ükskõik mis värvi, peaasi, et punane 🙂

pitsitajad

Minu Pitsitajad 😉

toetab torni

Toetab torni

relastatud

Ühiskudumisel. Relvastatud ja väga ohtlik nagu Mart ütleb

Marta väike pilt

Meie Marta

Posted by: Tiina | 22. aug. 2018

Sinise teisipäeva vigade parandus

Olgugi, et eile oli teisipäev, oli see päev üks paras sinine esmaspäev. Nojah, töönädal algas ju ka alles eile, seega pisut nagu alguse nädalapäev siiski. Esmaspäeva kommetega.

Aga, aga .. Lähen mina hommikul linna ja mida ei tule on buss. Ootad ja ootad, aga mida pole, seda pole. Õnneks tuleb sellisel hommikusel ajal poole tunni pärast järgmine, aga ikkagi. Ja toogi ei tulnud täpselt, vaid venis nagu tigu. Õnn seegi, et mul raamat kotis on. Sai lugeda bussipeatuse “püstijala baaris”. No see Temptrans on Temptrans … mõned vanad logud on nüüdseks asendatud uute bussidega, aga see “tahan sõidan, tahan ei sõida” suhtumine on ikka vana. Ja pole mõtet üritada neid välja vabandada sellega, et ikka juhtub. Juhtub jah, aga sellise sagedusega nagu neil …

Siis oli üks pisuke segadus papritega. No nüüd ma juba tean, et see sai ka õhtuks korda. Siis aga ajas naerma lausa 🙂 No ei ole ju võimalik, et kõik kisub viltu.

vigade parandus

Aga see selleks. Õhtul üritasin ma üht haapsalu salli venima vedada. Enne ka pitsi külge õmmelda. Ma oleks pidanud siis pidurit tõmbama, kui ma esimesest korda ühe külje uuesti lahti tõmbama pidin. Ma olin sedakorda nii hoolikalt lugenud ja märkinud noid aasu ja sakke, et kohe kuidagi ei saa aru, kuidas ma selle pitsi naljakalt nihkesse ajada suutsin. No ei olnud pitsi külgeõmblemise päev. Ju oli mingi muu päev, a la need raamatusõprade ja kaisukarupäevad. Milline , vat ei teagi. Aga mitte sallipitsipäev. Pitsipäev alles tuleb. Kas nii ohmakaid sinna ka lastakse, seda näeb pühapäeval. Kas Mart on nõus sõitma või mitte oma susserdajaga.

venib

Nii ma siis tegingi nagu viks koolilaps kunagi hommikul kohe vigade paranduse. Ja paistab, et sai seekord klappima. Hetkel sall venib. Paraadpildid jäävad mõneks muuks päevaks. Aga vähemalt sai asja korda.

Ja nii ta ootabki nüüd oma korda – pööratud piibelehekiri, lõheroosa selline.

Posted by: Tiina | 16. aug. 2018

Emme tehtud

Eile käis tädi Tiinal külas väike Hugo oma emmega. Hugo emme püüab jõudumööda oma pisipojale ise miskit õmmelda, sest lastele sobivaid trikookangaid on ju nii põnevaid! Ja noh, kus seda siis veel teha kui mitte vajalikke masinaid ja õmblusalaseid teadmisi omava tädi juures. Nii nad siis saabusidki meie koogipäeval (ikkagi 27. aastapäev!) BlackCarrotist kaasahaaratud kangakotiga. Seekord oli emme, kes muidu armastab väga must-valge ja halli kombinatsioone, kelle senised kangavalikud on olnud nö monokroomsed, ostnud värvitriibulisi kangaid. Täitsa vahvad olid. Ma olin isegi noid BlackCarroti pildialbumis vaadanud. Aja kokkuhoidmise eesmärgil me konstrueerima ei hakanud, vaid taas lappasime ajakirju. Ottobredes on lasteasju ju lademetes. Seekord otsisime siis pükse ja pikkade varrukatega särki. Loomulikult leidsime. Ja sellised nad said.

kollane särk sinine püks

punane särk

Üldiselt on asjad Andra enda kokku lastud. Ma aitasin ise kattemasinaga pisut kaasa. Särgid tulid varuga, aga ega need pisikesed tegelased kasvavad kiiresti. Ja päris pika varruka ajani on pisut vist aega ka.

dressid

Need hallid dressid aga said alguse juba kevadel. Hugo emme oli ostnud sellist paksemat pahemalt poolt karvastatud dressikangast, kahte erinevat. Tähekestega ja ilma. Siis tegime püksid, millel sääred on isemoodi. Ja et kogu pilt ei oleks väga hall, siis kasutasime punast soonikut, nii sääreotstes kui ka värvlikummina, mis küll piltidel välja ei paista. Mingil teisel korral suvel, kui me lühikesi pükse õmblesime, lõikasime välja ka dressipluusi. Seegi sai punase sooniku – varrukaotstesse. Varrukad said nüüd pisut pikad, aga vast käib siis ka kevadeni ja kauemgi. Ega kehas on ka pikkust pisut enam kui noorhärra praegu vajaks. Igatahes komplektina on täitsa vahva.

punase taskuga särk

See punase taskuga särk … Suvel tegime ka ühe taolise, must-valge. Aga seda triibuga kangast jäi üle. No mis sa tast ikka teed – püksteks ja mütsiks on see veidi heledake. Ja nii ma lõikasin veel ühe särgi välja. Et see ei oleks esimese särgi kloon, sai võetud taas appi minu lemmikvärv punane. Ja sai selline. Minu arust täitsa ok. Tundub et pisipoisi emmele ka meeldib. Eks ta selline kiire särgikähkukas oli. Ma järgmine kord tegelen selle tasku mõttega pisut pikemalt. Äkki annab veel mõnusaid kontraste välja mõelda.

riided

Eks nii see õmblemise isu teki. Ilusad kangad, rõõm omatehtust ja … Vaatame, millas siis pisipoisi emmele oma overlok koju sigineb 😉

 

Posted by: Tiina | 12. aug. 2018

Üks vahva päev

Ma ei kavatsenud suurt miskit täna näidata, sest pole ju. Aga ma ei saa jätta tänast päeva tähelepanuta, sest see oli vahva.

Kostivere mõisapäev. Läksime meiegi. Ilm oli nagu ta oli, väga mõnus vahelduseks. Ma olin sealkandis enne ka kakerdanud, kasvõi eelmine aasta samalaadsel mõisapäeval, aga mõisa sisse polnud veel astunud. Seekord siis läksime kaema. Oli ka põhjust, sest ma olin ise ka ühes väljapanekus pisikese sõrme jagu sees.

lambastaff 2

Põlled

lambastaff

Välja talu vorstid ja lammastega voodipesu

Välja talu esitles väikese väljapanekuga oma tooteid – oli kaunitest linasesesegustest kangastest laste voodipesu, padjakatteid ja põlled. Minul oli au olla kokkuvuristajaks. Lambakangas on täitsa mõnus. Eks ta alguses tundu pisut koregi nagu linane ikka, aga teadupärast muutub linane ajapikku ju mõnusamaks. Väljapanek jääb veel mõnda aega avatuks, seega kes satub sinnakanti, astugu läbi.

diivan

saal

söögisaal

Söögisaal

mõisas

dekoor

Dekoor

Mõis ise on täitsa kena seest. Ma tegin kaasa ka väikese mõisa ajalugu tutvustava ringkäigu. Põnev oli. Kuigi väga palju aju kohe kinni ei pidanud. Karta on, et ma ühe killukese endast sinna aga jätsin. Ma lasin end kaasa haarata mõttes sinna vaipa kuduma minna. No pakutakse võimalust, siis peab ju proovima. Pitsile vahelduseks vaibad? Poleks ju paha. Nende see näputöökamber oli väga põnev paik igatahes.

teljed

seelikukangad

kamps

See kampsun mulle väga meeldis, nii inspireeriv. Autor ise oli ka kõrval. Kohe hea oli asjatundjaga rääkida. Kes saab aru, mida tähendab 8/2 ja ei vaata sulle otsa, et millest sa nüüd räägid 🙂 Nende telgedel kootud rahvarõivaseelikukangaste kõrval on kaks vaipa. Üks on nö vana ja teine järgi kootud uus. Nii kihvtid. Mul hakkasid näpud sügelema.

Ja päeva lõpetuseks oli veel Anne Veski kontsert. No diiva saabumine oli küll stiilne .. helikopteriga. Mulle meeldis. Ja ma oleks kepsutanud rohkem, kui Mart poleks pidevalt pidurdanud. Hea et mul passi ei ole 😉 Muidu oleks ta kindlasti soovitanud kogu aeg sinna sisse vaadata. Oh jah .. nii petlik on õnn …

anne kontsert

Aga jah, pildile saime ka Marta UV-kiirguses värvi muutva särgi. Ma panen siia neid pilte nüüd üsna mitu, sest neid sai tehtud isemoodi valgusega. Piigale ikka meeldib kohati poosetada.

MV veel

Veel toas

kerge värvitoon

Varjus, aga värvub

väga värviline

Täisvärv

Särk sai teadlikult tehtud ühevärvilisega kokku, et säraks ka siis värvilaiguna, kui päikest ei ole. Muidu on ainult mustvalge. Küll aga teatas piiga täna, et ta tahtnuks ikka kollast. No teeme teise veel – seekord kollase. Sellest meetrikesest jagub. Kangad on seekord pärit Black Carrotist. Enne tuleb Marta sõprade särkide niidisabad ära peita, siis saavad kampas poosetada.

raglaan

Raglaan

raglaan 2

poos

Poos 1

poos 2

Poos 2

Ja mis kõikse lahedam – seal oli ka puutöö töötuba. Mingist hetkest oli piiga nagu naelutatud tolle juurde sellesse mõisaõue nurka. Ja mis seal siis ikka – võttis kätte ja tegigi pannilabida.

ML pannilabidas

Pannilabidas

Aga sügise annab endast ka juba märku … Kased kipuvad kollaemaks. Kaugel see koolgi enam.

vihmataecvas

Posted by: Tiina | 9. aug. 2018

Öösinine sall

Vat selline päikeseline suvi on mõeldud tumedate sallide kudumiseks, mille jaoks jääb lambivalgest vajaka. Ühel varasemal suvel sain ma ühe teise tumesinisega ühelepoole. Seekord sai päikeselises mais haaratud järgmine tumesinine tokk. Aega küll kulus, sest egas töö pole ilmast kadunud ja minu puhul kipub päikesepaistega aina sirguma. Aga noh, mõned kudutunnid tuleb vahel ikka näpistada. Et ajud kärssama ei läeks. Ja et nautida õunapuude vilu.

provva salliga

Salliga

Muster on mingi piibelehekiri. Minu mustriallikaks oli hetkel raamatuke “Koome Haapsalu salli“. sealt ma mingit täpsustavat nime hetkel ei mäleta. See sai haataud, sest seda oli mugavam kasutada kui suurt raamatut ja juba valmispandud mustritest tol hetkel ükski ei inspireerinud. See peaks siis minu kujutlusis tähistama kesköises kuuvalges piibelehtede korjamist. Et ikka öö oleks.

pihlakas

salliga hängimas järve ääres

Pihlakates järve ääres

Sall ei ole seekord suur, pigem pisemat sorti – 156 x 58 cm. Mul ei olnudki plaanis taas saanitekki teha. Pigem selline kenasti kantav, et kandadeni ei ripu. Muster mulle väga meeldib.

Lõngaks sai seekord Midara Haapsalu salli lõng. Ostetud mingis tuhinas WW poekesest. Vardad 2,5. Ja seekord ikka Haapsalu sall – õmmeldud pitsiga. Ja imede ime – mu arvutused klappisid kohe esimesel korral! Ma pean kuskile risti tegema või küünla panema. Minu matemaatika kipub ikka lonkama vahetevahel.

eemale ära

leegib eemale

leegib eemale 2

Eemale ära ja varjude mängu keerleb .. No täiskuukumani on veel aega 😉

Sai selline. Pildid on seekord nö isikustatud. Tundus kenam, kuna kaameratagune (loe: telefoniga meespool) oli käepärast.

kasega ka

No kask peab ikka ka kuskil olema

Seekord siis sedamoodi.

varjud

Õhtupäike

 

Older Posts »

Kategooriad