Posted by: Tiina | 22. jaan. 2022

Roosiliselt

Kleit. Roosid. Pidu. Punane!

Naisterahva kapis ei pidavat kunagi olema liiga palju kleiti. Seni on mul nendega kehvasti olnud. See nüüd aga juba ikka mitmes, mis sinna sigineb. Alustatud sai seda jõuludele mõeldes, aga siis tuli midagi vahele ning valmis ta ei saanud. Siis mõtlesin vana-aastaõhtu peale, aga vahetult enne seda polnud lõpetamiseks mahti. Nüüd siis sai see tegemine joone alla. Ja egas põhjus oli ka kohe varnast võtta – ettevõtte uusaastapidu.

Kleit nagu kleit ikka ja egas suure inimese seljas ei ole kõik alati päris selline nagu ajakirjas paistab. Lõige on Ottobrest ja rinnust polnud asjal häda kedagist. Võib-olla poleks ka mujal olnud jama majas, kui ma poleks oma praeguse tööga kaotanud mõne ajaga u 10 kilo. Iseenesest see välja väga palju ei paista, aga sentimeetreid on pisut vähem ja nii osutuski kleidi kõhuosa liiga laiaks ja lohvakaks. Ja nii ma siis kärpisin seda siin töö käigus. Kuna iseendale on ikka jube sant proovi teha ja meespoole väljaõpetamine päris sõrmenipsuga ka käi, siis sain jantida omajagu. Hetkel olen lõpptulemusega rahul – täitsa kantav sai, kuigi kõpitseda ju võiks teist veelgi. Aga seda ma enam ei kohenda. Kuni järgmise mahavõtmiseni.

Kangas on vist Koo ja Loo poest, kui mälu mind ei peta. Ma kohe kujutasingi midagi taolist ette seda roosimerd nähes. Lõige Ottobrest, aga numbri jään hetkel võlgu. Samas jäi nüüd pilte vaadates silma, et kuklal vaatab kandi serv kaelusest välja. See ei peaks seal olema, pigem seespool. Aga noh, jääb nii. Pole hetkel seda va päevavalgust pildiks kuskilt võtta.

Parimad kogu selle kupatuse juures on aga kõrvarõngad. Need mummulised on nii nunnud! Ma olen neid mummulisi klaashelmeid kaua uudistanud, aga nüüd tellisin Mari-Liis Makuse e-poest ära. Tegelikult mainisin neid ka oma jõuluvanale, aga selgus et meestel on pikad juhtmed ja vihjed ei tööta. Seega siis … olen kõiges ISE süüdi. Järgmiseks tahaks ka samalaadseid siniseid …

Ükskõik mis värvi, peaasi, et punane!

Posted by: Tiina | 25. dets. 2021

Kaks pluusi

Pluusid või peaks neid nimetama pigem särgiks? No trikotaažist T-särk on ju ikkagi särk. Nood ka trikotaažist, ainult et pikemate käistega.

Igatahes kaks sellist ma omale siin mõni nädal tagasi kokku vuristasin. Kiire tegemine ja ilusad kangad. Selline oleks lühike kokkuvõte.

Üks kangastest, see suurte mummudega a la lumepallid, saabus meie majapidamisse sel sügisel. Teine, mis kannab nimetust “gelato” ehk jäätis on varasemast ajast. Igatahes sobisid need mõlemad ümarad mustrivormid hetkel mini meeleoluga ja nii nad rõivatükkideks saidki. Mõnusad ja ilusad. Mulle meeldib.
Lõige on juba vana värk, varemgi Ottobrest kasutust leidnud. Ma ei hakanud midagi uut leiutama. Kui sobib, siis las nii ollagi. Eks teinekord mõtle uut välja.

Ja kui juba õmmelda ja jääke on, siis võib ju piigale ka miskit kokku keevitada. Igatahes oli tal kunagi üks selline tüdrukukestega tuunika. Kangast oli raasuke järgi. Vedas täpselt välja kehaosa ja lisades tumehalli, saime ka varrukad. Ja piiga ise end selliseks kangaks veel liiga suureks ka ei pea. Saagu siis kantud.

Ja nendega koos sain valmis ka ühe väikese poisi käpapatrulli dressipluusi. No veel mahub selga. Ja alles me siin mõõtsime. Mõni pisike poisslaps lihtsalt kasvab puhtalt pikkusesse, laiuses nagu ei lisandu miskit. Saa siis aru.

Korraks ma “turundasin” mõned vahepeal valminud nukuriided ära. Kuna aegajalt ikka midagi suuremat valmib, siis peab seda nukuriiete asja jätkama. Kangatükke ju tekib aina juurde kui endale ja tütrele õmmelda. Ära visata ma ju miskit ei raatsi.

Posted by: Tiina | 25. dets. 2021

Sinised sõrmikud

Need on juba mõnda aega valmis, aga … Vat pilti ei saanud. Kandsin teisi mitut puhku tööl kaasas, et korraks lao uksevahelt välja imbuda ja see klõps ära teha. Ja iga jumala kord avastasin päeva hämardudes, et klõps on tegemata. Ju nad ikka seda va lund ootasid. Ja ära ootasid.

Mis siis neis teistmoodi on kui muidu sõrmikutes? Ega ei olegi. Ma tahtsin proovida, kuidas on nende pikkade üleminekutega lõngadega sõrmikuid kududa. Üldiselt on kõik kena, aga kuskile tekivad ikka pisut järsemad üleminekud. Õieti küll sellised selgepiirilised värvivahetused. Ühel kindal on see koht pöidla juures, teisel keskpaika käelaba. Teisel nii sellepärast, et ma katkestasin korraks lõnga ja kudusin alustuseks ära pöidla ja siis alles lasin edasi.

Seda tumedamat osa ei saanud ma ka kahel kindal ühetaoliseks (loe: ühepikkuseks). Alustasin, tundus et tulevad palju pikemalt tumesinised ja siis harutasin ja kerisin vahelt jupi lõnga ära. Aga ikkagi läks veidi “üle”. Aga ma pean tunnistama, et mind ei sega. Ja käes on ka hästi mõnusad. Eks näis, kes neid kandma hakkab. Aga ma sisimas loodan, et küll me selle isiku ka kord leiame. Hetkel poevad nad mu kapipõhjas olevasse varude kotti. Kuniks …

8/2 maavillane lõng, Aade Artistic, vardad nr 2. Kindapaari kaal 56 grammi.

Ja muidugi ei saanud ka pildid tehtud esimese korraga. Meespool ei saanud neid kuidagi kenaste pildile. Küll lõikus mõne sõrme maha siit, küll oli piltidel igasugu muud “müra”. Nojah. Aga lõpuks saime siiski miskit kätte. Jääb nii.

Posted by: Tiina | 14. nov. 2021

Värviliselt

Ma ei tea, kus ma nägin sõrmikuid, mille sõrmed olid isevärvi või kust mulle see idee pähe kargas, igatahes minuni see idee jõudis. Ma lihtsalt olen siin kohati hädas igasugu pisijääkidega, millega nagu ei ole enam suurt miskit peale hakata. Ja nii ma siis alati midagi otsides või lõngu tuuseldades tõstan ka noid pisikesi kerasid või üksikuid tokke edasi-tagasi, kastist välja ja kasti tagasi. Siis ma mõtlesingi, et teeks. Lõbus ju ka, nii kududa kui kanda.

Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on sormikud-5.jpg

Kuna ma pole ammu sõrmikuid kudunud, siis alustuseks võtsin mingi mälusopist leitud silmade arvu ette ja hakkasin kuduma. Arvuks oli 56 ja vardad nr 2. Lõng on 8/2 nende sõrmikute puhul. Hall ja punane on HEA kindalõng 8/2, sinine ja kollane on mingid vanad jäägid. Kindad kaaluvad kokku 58 grammi, seega tee kuidas sa teed, ega korraga mingit märkimisväärset lõngavaru vähenemist teoks ei saa. Alustades kätte tõmmates tundus kõik paras olema. Kui ma neid nüüd siin proovin, siis läbi pesemata tunduvad pisut avarad minu käele. Ma selline naisterahva keskmik käe poolest. Ja pesemata jäid nad hetkel sellepärast, et siis ei oleks ma tänast kena ilma kasutada saanud. Kahjuks ei saanud ma kaht kinnast käes korraga õues pildile, no ise ei ole võimalik seda pilti teha. Kaks kätt aitas pildile saada piiga. Aga noh, teinekord teistmoodi.

Kuna ammu pole sõrmikuid kudunud, siis mõni möödapanemine on ka. Poleks olnud, kui oleks olnud ühevärvilised kindad. Nüüd on sõrmede alustamise juures iga möödapanek lihtsalt väga hästi näha. Nii ongi parema käe kindal kõigepealt kootud kollane sõrm ja siis korjatud sinise silmused ning seal on pisike tobe venitus alguses. Ega ei ole vaja õhtul väsinud peaga neid sõrmi kududa. Oma viga. Aga vat harutama ma ka ei hakanud. Olen lihtsalt teinekord tähelepanelikum. Teine asi on see värvide kokkupanek. Kuna kõik kastid ei ole korraga põrandal laiali olnud, siis ma ei leidnud kohe neid toone üles, mis veel sellesse ansamblisse sobinuks. Oleks võinud ju veel värvilisemad teha. Aga noh, aega ju on. Kuniks lõnga jagub … Ja seda jagub siin peres küll viimsepäevalaubani.

Mulle igatahes meeldivad ja ma teen neid veel. Peab katsetama erineva silmade arvuga, saab erinevatele kätukestele katted kätte. Ja noh, ega need lõngad on siin ka veidi ise nägu ja tegu. Eks näis kuidas mingi teine kombo töötab. Idee on hea ja äkki aitab pisikerade hulka pisut taltsutada. Tegelikult peaks mingi lapikampsi ka ette võtma. Momendil on kudumisetuhin tagasi ja lõngu nagu ka on, küll ise ansamblitest pärit. Äkki leiaks umbes-täpselt ühetaolisi, ühejämedusi ja saaks midagi suuremat kokku. Ühe-toki-lõngadest ma kunagi miskit pleedilaadset alustasin, aga see pole just väga kaugel. Ja noh, eks ta tööd taha, see mõtlemine. Lisaks see tegemine.

Posted by: Tiina | 7. nov. 2021

Väikevormide aeg

Kisub jahedaks ja tahaks ju, et varbad oleks soojas. Ja ka kui lapsel oli veel mõni aeg tagasi mitu paari villaseid sokke sahtlis, siis nüüd selgus, et parajaid enam ei ole. Kasvab, sunnik, ja sellise kiiruga. Egas midagi, uus lõng ja uued sokid. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga koduseid varusid kaevama kohe hakata ei viitsinud. Ja nii me seadsime sammud lõngapoodi. Muud pudi-padi oli ka vaja ja seepärast valisimegi Karnaluksi. Ma peaks ütlema, et see oli viga. Laps sõna otseses mõttes hullus. Küll tahtis ta ühest sokilõngast sokke, siis teisest. Siis kolmandast. NO jube keeruline valik, kui sul on silma ees mustmiljon lõnga, eri värvi ja jämedust. Siis peatus ta pilk sellel sinise-roosakirjul lõngal ja nii jäigi. Emme valimine käis kiiremini ja nii rändas koju kokku 3 tokki lõnga ja mõned vardad ka. Aga egas sokisaaga veel lõppenud. Lapsel oli algusest saati mure, et kas selle ühe tokiga tuleb välja. No emme ka enam ei mäletanud täpselt. Pole ammu 7venda kudunud. Ja nii saigi lõng otsa ja tuli 1 tokk juurde tellida. Igatahes sellised kirjud nad said. Sokid nagu sokid ikka, ainult et see piiga, kes sellist roosat soovis, veel aasta tagasi ei tahtnud roosast midagi kuulda (mõni nädal tagasi küsis ka roosa trikotaažist mütsi, veider). Nojah, eks see see naesterahvaste meel ole. Muutlik.

Ma tegin kõige muu kõrvalt ühed punased sokid ka. Suvel oli mehe töökaastastega suvepäevadel jutuks sokikudumine ja see kuidagi andis hoogu juurde. Ega mu kapinurga sokikott hakkabki tühjaks saama ning ootab uut täidet. Ja nii ma siis koongi. Mõned omadele, mõned sokikotti omaniku ootele. Nagu need punased. Igatahes on seekordsed sokid Novita lõngadest. Punased on Novita Nalle ja sinise-roosakirjud Novita 7venda Polaris. Punased on kootud varrastel nr 2. Sisse kootud lehemuster on kuskilt ajakirjast mällu talletunud. Kirjudel pole mingit mustrit. Lihtsalt sokid. Et kõik sokid ikka pildile saaks, siis loetleme siinkohal ka augustikuised hallid kaasale üles. No kummik vajas uut sokki. Aga või ta siis on raatsinud neid kummikusse toppida. Sinna käivad hetkel veel ühed vanad, millel varbasse on tekkimas auk. Nende uutega ka nö  tudub. Maal on maja ju suurema osa ajast kütteta ja jahedal ajal ikka soe sokk abiks. Jah, küttes saab sooja sisse, aga mulle või täpsmalt meile meeldib villane sokk jala otsas. Igatahes on hallid ka Novita Nalles, sinise Nalle jäägist triibuga.

Posted by: Tiina | 31. okt. 2021

Valge aja ihalus

Ausõna, mina ootan talve ja lund. Mulle meeldib väga ka sügis ja seekord on see ju küll pikk ja ilus olnud. Aga tasahilju tahaks ikkagi juba ka külma aega ja seda va valget f**ing asja. Kõige üüratute elektrihindade kiuste.

Enamus hetkel töösolevaid salle ongi siinmail valged. Eksole, nagu üritaks ise realiseerida oma soove. Päris nii see ka pole. Lihtsalt valge on kuidagi väga traditsiooniline pitssalli värv. Ja mis seal salata, ma olen seda va valget lõnga koju aegade jooksul ikka varunud ka. On ka värve, aga valget on vist kõige rohkem. Ja tõsiasi seegi, et tegelikult on valget pimedal ajal oluliselt mõnusam kududa ka kui tumedat. Ja nii ta siis tuligi. Keskosa oli mul juba mõnda aega valmis, aga vat see äärepitsi ülesloomine vajab sellist pikka ja rahulikku hetke, et keegi nende mustmiljoni silmuse ülesloomist ei eksitaks ja ikka õige arvu õigesti üles loodud saaks. Ja oluline seegi – esimese rea läbikudumisel olen ma ikka ja jälle tähelepanematusest mingi jama kokku keeranud, seega ma juba varakult valin ajahetke nii, et mul oleks ka selleks mahti.

Sai selline. Mõõdud on 155 x 63 cm. Kaalub 74 grammi. Kirjaks Silvia kiri. Lõngaks on valge villane, ostetud LõngaLangi epoest millal siis iganes. Igatahes uskumatult mõnus lõng. Vahelduseks meriinole.

Minu jaoks on salli juures kõige tüütum see äärepitsi otse kokkuõmblemine. Ma olen korra kudunud pitsi ka ringselt lõpuni (alustasin edasi-tagasi, aga mõne rea järel läksin ringile üle ja ei tekitanudki „Möbiuse sall”), aga ega see on ka tülikas. Ja ega sellesse ämblikuvõrku on otsi ka paha peita. No see selline hõre asjake ju, polegi nagu peidukohta. Aga mulle sellegipoolest meeldib neid teha. Mul on ootel üks teine salli keskosa ka, see juba veelgi varasemast ajast. Ja siis on varrastel üks kollane, mida oleks mul endal juba vist detembri alguses vaja. Ja siis pani Käsitööjaama Liina mulle lõngapakiga pitsiprooviks ka ühe huvitava valge villase kaasa. Ühelt siinmail vähetuntud lõngatootjalt Saksamaalt. Seega sallirõõmu on tulemas. Kõik ei tule küll haapsalu sallid, mõni saab ka külge kootud pitsi. Mulle meeldib see variant ka. Ja ega mul valmivad need külgekootava pitsiga sallid ka rutem. Kasvõi juba seepärast, et pole vaja õmbluslauda tühjaks lükata õmblemiseks. Ja tõsiasi seegi, et õmblemiseks passib ikka päevavalgus, aga päeval oled ju tööl. Ja mõni nädalavahetus on jällegi nii kiire, et on nagu Meespool ütleb: „saaks tööle, saaks puhkama”.

Igatahes: vardad ei ole kõige vaikuse kiuste veel roostes.

Ja see hull lill. Lumeroos. Taas õitseb. Seekord küll naabrinaise peenras.

Ja kollane saab olema selline.

Posted by: Tiina | 24. okt. 2021

Bokserid 2

Juba vol 2, eksole. Nagu midagi targemat enam õmmelda ei oleks. On küll ja pooleli on ka suuremaid asju ka, aga nood lihtsalt said täna valmis ja ilusa ilma tõttu ka pildile.

Onju nii, et kui meespool on palja p-ga, siis ikka teed. No ei olnud päris paljas, aga mul jälle selliseid kangatükke, millest midagi tarka nagu enam ei tee. Ja beebi-lapsi meil ka peres pole, kellele miskit teha. Nukuriieteks on juba hunnik ootel, seega millest vägegi saab, tuleb teha midagi vajalikku. Ja nii nad tulevad. Nüüd on küll seda kummi veel ainult 2 paari jagu järgi, aga ma vähemalt tean järgmine kord, millist kummi juurde osta. see varasem valge, mida ma kasutasin, ei olnud pooltki nii mõnus.

Ma sai loa teha ka mõned lillelised püksid. Seega tuleb ühel heal päeval võtta varud ette ja läbi lapata, kus on selliseid tükke, millest saaks teha. Piigast peaks ju järgi olema midagi. Nagu varemgi öeldud, kokkuleppel ma ei tee boksereid veepiiskadega kangast ega ka nt oravatega kangast. Muidu kogu aeg tilk püksis või saab teks see lastesalt:

häbi, häbi, püksis käbi,

orav näris püksid läbi.

Posted by: Tiina | 24. okt. 2021

Kindad, need poolikud

Mul olid kunagi ühed sellised poolikud kindalaadsed asjad. Kuidas iganes neid siis ei nimetata. Päris randmesoojendajad mina ka ei ütleks, sest need olid ikka pisut pikemad. Aga, aga .. nood punased lahkusid eelmine aasta. tegelikult on nad kuskil mul siin veel vedelemas, aga kuna nad on katki, siis kanda ei saa. Parandamine selle pitsmustri puhul tähendaks katkise kohani harutamist ja seda tuju mul ka ei ole. Ma teen parem uued ja ootan parandamisega vaiksemaid aegu.

Need valminud tumehallid on mul kaua mõttes. tegelikult juba eelmisest talvest. Või õieti sügisest. Talveks olid ikka pisut toekad kindad. Aga nood kasvasid välja lõngast nimega Drops Flora (vardad 2,25). See tundus nii parajalt peenike, pehmeke ja nii ta mulle koju rändad. Aga vat kohe ei tulnud mustriideed. Ja nii ma siis ootasin, kuniks see pisike pitsmuster mulle silma jäi ja end kinnastesse kudus. Täitsa mõnusad on käes. Ja sõrmed hetkel täitsa vabad. No pole ju väga külm ka. Praeguse ilmaga minu jaoks täitsa õiged asjakesed. Ja ei kulunud ju lõnga ega midagist. Ainult 1 tokk ja jäi üle ka. Ja kui muster oli leitud, siis käis ka kudumine kähku.

Posted by: Tiina | 8. okt. 2021

Bokserid

Minu teine Pool pole ammu omale alukaid ostmas käinud. Mis aastast siis iganes, aga need on kuidagi tekkinud kangajääkidest ja mitte niiväga jääkidest ja imbunud allkorruse õmblustoast üles Mardika pesusahtlisse. See protsess oli kuidagi sujuv. Aga nüüd ärkas meespool ühel heal päeval, et tal pole midagi jalga panna. Mis oli aukus, mis kulunud .. seis nutune. No ja mida siis üks armastav naispool teeb. Haarab käärid, eksole! Ei, ärge nüüd kohe arvake, et ma meest hakkima hakkasin. Hoopis kangast. Ja nii ma siin nüüd mõned päevad sebisin ümber kangaste ja kummi. Tegelt oleks võinud asi palju vähem aega võtta, aga mu masin läks seekordse püksikummiga tülli ja kulus ikka omajagu aega, et noid kaht omavahel lepitada. Ja mis peamine – selleks oli vaja päevavalgust! Või vähemalt selline tunne jäi. Nii ma siis kasutasingi eilset ja tänast päevavalget vaba päeva kattemasina meelitamiseks. Ja saime üheskoos hakkama!

Said selised.No ega siin väga tillukesi kangatükke nüüd ka ei ole, seega kangajääkide kuhil väga just ei vähenenud. Vast siis saaks seda vähendada, kui lõikakski iga detaili välja isemoodi kangast. Ma ei tea jällegi, kas mu meespool sellised klounitrussikud jalga paneks. Peaks proovima.

Aga nagu öeldud: suuremad ja väiksemad tükid ja sai selline valik. Need lepatriinud on nii vahvad 😉

Mulle meeldivad. Kangad iseenesest on pärit väga erinevatest allikatest, täpsema vastuse jään võlgu. Kumm, mis meile peavalu põhjustas, on Karnaluksist. Varemalt kasutasin üht valget kummi, aga too on ikkagi nati kõva ja karm. See tundub parem ja pehmem. Eks näis kuidas see nüüd pesus käituma hakkab.

Nüüd peab ikka mõned lillelised ka tegema. Põhjusmõtteline luba on olemas. Paluti ainult “mitte roosat lillelist”.

Posted by: Tiina | 3. okt. 2021

Sügis ehk kuidas pildistada kõrvitsaid

Meie maakodus olid sel aastal üsna kenakesed kõrvitsad. Mitte just nii üüratud nagu kunagi isa aegadel, aga pisut pisemad. Ja kui me neid siin korjasime, siis laotusid nemad kenasti õuemurule. Nagu ikka peab ju pildi ka tegema. Mitte just järeltulevatele põlvedele näitamaks, aga vähemalt tolle päeva tõllavaliku ilmestamiseks. Ja nii siis sündiski pilt üheksast kollasest “mugulast” õuemurul.

Aga, aga … Emme läks lihtsama vastupanu teed, ent laps võttis vaeva näha. Ja nii sündiski see lapse võluvalgusega kaunistet kõrvitsapilt. Eksole, emme on iiiiigav! Ma ise olen küll sellega täitsa päri. Ja lapsele seekord 10 points!

Mulle meeldib.

Older Posts »

Kategooriad