Posted by: Tiina | 3. mai 2020

Pitsivaht ja piibelehed

Enne kui ununeb, siis taas üks.

sall 1

Tegin nende õmmeldavate pitside vahele ka ühe külge kootud pitsi. Aga nagu arvata võib, siis taaskord piibelehtedega. Muster on pärit Haapsalu pitsikirjade kaardikomplektist nr 2 – vana piibelehe kiri. Ega jah, mai jõudis ju ka juba kätte. Kaua nende piibelehtedenigi enam aega on. Kuigi nende ja salli koos pildile püüdmist ma enam oodata ei mallanud.

Seekord sai jälle suureke. Venitades oli mingi 80 x 2 m, aga nõelte vahelt vabanedes tõmbab sall taas natuke tagasi. Aga pikkuses on ta mingi 1,90 m küll. Lõnga kulus veidi alla 100 g. Ja taaskord leidis kasutust see LõngaLangi juurest kord ostetud peenvillane sallilõng. Nüüd peaks selle varuga kõik olema, ainult mingid tutsakad on järgi.

sall 5

sall 3

Ega jah, kui kududa meeldib, siis tundub ikka ja jälle, et “üks pits veel”. Ja nii need sallid pikemaks venivad. Seekord vähemalt on laiust ka, ei ole soolikas. Ja ilus on, ausõna. Mul on omal juba väga mitu salli, aga kudukihk pole veel otsa saanud. Nii kolib see sall ka teiste juurde, kes ootavad ja otsivad omanikke. Küll see aeg tuleb. Kinki on ju ikka vahel vaja.

 

sall 2

Aga uue valge piibelehe peaks ikka kohe ka varrastele looma, et päris piibelehe ajaks oleks ka miskit pildile püüda. Kuigi hetkel kipub kuduaega taas natuke nappima. Ent julgel hundil rasvane rind. Ja kes teeb, see jõuab. Seega proovima peab!

20200430_215131

Posted by: Tiina | 29. apr. 2020

Sallid, sallid …

Kuna pitsilõngade kast ajab üle (ja neid üleajavaid kaste ei ole mitte ainult 1), siis peab ju kuduma. Ja ikka rohkem, et uhkem oleks. Hetkel vahelaos palju salle ei ole, ainult kaks, aga kolmas tuleb kohe juurde. Seniks aga sellest teisest ehk sellest, kuidas sall saab untsu minna.

piibelehesall

Jah, see sall on untsus. Jah, ma oleks saanud viimasel minutil parandada ka, aga mul läks tuju ära ja tujutuna oleks ma kindlasti veel hullema unts kokku keeranud. Ja nii ta jäi. Ingrid Rüütli kiri ja peenvillane lõng, mille ma kunagi LõngaLangi käest ostnud olin. Nende kolme keraga (300 grammi) on vist nüüd ka kõik, ainult mingid nutsakad on jäänud. Aga egas lõngapuudust ole. Peaks tegema lausa pitsilõngade ülevaatuse, siis teaks kah, mille keskel ma elan ja mida veel järgi.

Aga taas sallist. Sai selline. Kulus u 80 grammi, paar grammi peale. Mõõdud .. sellised tavalised. Ei midagi erilist.

sall

Ah et miks siis untsu-sall? Vat sellepärast, et pitsi külge õmmeldes selgus, et ülesloomise serv oli veidi liiga tugevalt loodud ja nii tekkis pitsi õmblemisel sinna serva selline “triip”. Ei, kes sallist suurt ei tea ja otsi ei võrdle, ei saa midagi aru. Tegelt ei pruugi peale mõne teravsilma keegi miskit märgata. Aga mina tean! Aga vat enam ei haruta kah. Kui ta oma kohta elus ei leia ja keegi teda ei taha (mul omal juba ons üks sellemustriline, aga see muster meeldib mulle väga ja nii ma muudkui koon seda), siis löön või käärid sisse ja teen padjakateteks. Aga seniks las seisab ja ootab oma aega. Ega kunagi ei tea ju.

sall sauna taga

Jah, ma oleks saanud ka parandada. võtnud alustuse ripsiread üles ja kudunud teistpidi tagasi, aga egas pahameelega harutamine ka kõikse mõistlikum alati ei ole. Ma täitsa usun, et siis vinduks tema ikka veel servapitsivabalt ja jääkski ootele. Las tema siis olla. Sest egas häda ju ei ole. Venitades venis ka kenasti, ei mingeid pingeid ega kedagist. Ainult see, et mina TEAN.

Ehh mind küll …

nagu kardin

18042020 maal

Õhtu maal 18.04.2020

Posted by: Tiina | 21. apr. 2020

Jäägisokid

Et miski ei jääks tähelepanuta, siis need sokid ikka siia ka.

Ma võtsin kätte ja hakkasin ära kuduma lõngu, mis ootavad oma aega. Mis vähegi kõlbab sokiks, selleks ka saama peaks. Nojah, kui mõni muu otstarve ette ei jõua. Aga kuna selle lõngde leidmise ja kudumisega läheb aega, siis ilmutavad nood sokikesed end siin sedasi tasahilju. Alustuseks siis 3 paari.

sokid nööril

Esimesena valmisid sinised. Nood on meriinovillasest tokilõngast. Kunagi sai Helsingist Menitast toodud Grignasco lõnga Bambi, väga erinevaid värve. Enam seda vist ei toodeta. Ja nii ta seisis, kuniks ma need kaks sinist tokki ära realiseerisin. Jah, see ei ole kuigi kulumiskindel tõenäoliselt, aga kuna kootud on peene vardaga ja tihedalt, siis vast ikka natuke vastu ka paeavad. samas on lõng selline siidine. Niinimetatud tudusokid. Jalas mõnusad, ausõna. Kunagi ostes olin ma need erivärvi sinised ja muud planeerinud oma pisipojakeste kampsideks. Aga nende kudumiseni ma ikkagi ei jõudnud.

Oranžiga sokid on Teksrena jääkidest. Oranži oli kõige rohkem, sellepärast said nii kärtsud. Teiste toonidega – hall ja pruunikas – tegin kera kaheks, et mõlemasse sokki jaguks. Said ka sellised nr 40 ehk naelkast”. Kui kuskil kurdetakse, et teksrena sokid ei pea vastu, siis ma hetkel pole suurt kurta saanud. Mehed kannavad teisi saapas ja piiga ka. Ja pole veel lappima pidanud. Suur poiss ühed lõhkus ära, aga seal ei olnud kulumine teemaks, vaid jäi kuskile naelapea taha kinni jalgu lohistades. noh, nagu need vanad põrandad on, kus uksevahel liistul naelad sees. Mis parata.

Ja need valged! Vat need on minu lemmikud! Selle mustriga tuleb sokke veel. Mulle nii meeldib see lehemuster. Ja pole needki siin esimesed sellised. Muster on ühest vanast ajakirja Diana lehemustrite vihust.Ja kui hoolikalt vaadata, siis saab öelda ka, et sellel paaril on eraldi vasaku jala sokk ja eraldi parema jala sokk. Kui võtta nii, et viimane leht lõpeb suurel varbal. See valge lõng on miskine ammune 8/3 villase lõnga jääk. Sama lõnga enam pole ja tootjat ei mäleta. Aga mul on juba hiljem hangitud 8/3 kuskil, seega noid tuleb juurde. Just selle mustriga sokke. Ma seni olengi neid sellisest jämedamast lõngast teinud, aga peaks proovima ka pisut õhemaid. Eks  näis mis jääke veel leidub.

Seega sokke tuleb juurde!

 

Posted by: Tiina | 28. märts 2020

Lehtede tärkamise aegu

Ma poleks kaua aega nagu üldse miskit teinud, selline kõrvulukustav vaikus. Aga, aga see on petlik. Tegelikult on kogu muu kiire töö taga olnud kogu aeg ka miskit tegemisel. Nii on lisaks sellele sallile siin üks veel äärepitsi ootel ja üks uus sall ka kudumisel. On mõned juhuslikud paarid villaseid sokke, erinevate lõngade jäägid. Ja siis edeneb tasahilju ka see troi lõpp. Aga mis parata, kui käsi teeb haiget, siis väga usin just ei ole.

sall ja pilved

Aga nüüd siis tänasest sallist.

Too sall pole üldse tänane tegelikult, aga täna oli ilus pildiilm. Ja siin ta siis on – ümaralehine. Vat see oli üks mustreid, millese ma armusin esimesest silmapilgust (muster on Haapsalu sallimustrite kaardikomplektist nr 2). No mõni muster kohe on selline. Sellistest ümaratest lehtedest on veel üks muster ja meeldib see ka, aga too ootab veel oma järjekorda. Igatahes üks hetk jõudis aeg sinnamaale, et kõigi muude asjade kiuste ma sellele mustrile enam vastu panna ei suutnud ja salliks tema sai. Kodus oli ka LõngaLangi juurest pärit ilusat hõbehalli meriinovillast lõnga. Õnneks. Oleks pidanud veel lõnga otsima hakkama, siis oleks idee vinduma jäänudki. Kodused varud on ses mõttes head, ei lase lõnga puudumise ettekäände taha pugeda. Ja nii ta siis tuli. Kiire mõõtmine näitab pikkuseks u 1,65 m ja laiuseks u 65 cm. Kaaluks näitas kaal u 80 grammmi. Kootud nagu ikka 2,5 vardaga. Äärepits seekord nagu Haapsalu sallil ikka. Ja tulemus on … ilus!

ümaralehine

äärepits

 

sall 1

Mulle meeldib 🙂

Kui nüüd jõuaks tolle teise pitsiga ka ühelepoole … Aga kogu koroona ja kriisi kiuste on mul hetkel töö ees. Aga eks ma siin püüa teha, mis võimalik. Sest paraku-paraku, ka kui käsi teeb vahepeal haiget, siis ilma kudumata päev oleks nagu poolik.

salliga 1

sall 2

salliga mina

pilved

Posted by: Tiina | 19. jaan. 2020

Kiirkleit

Kui juba kirjutada, siis teeme ühe jutiga.

Ma ostsin kord kanga. Iseendale mõeldes. Aga minu kleidisoov ei tahtnud kuidagi kuju võtta. ja ajaga heitis piiga aina enam kangale silma. Ja siis ma läksingi seda teed, et lõin käärid kangasse.

dresskleit

Marta sai kleidi. Dresskleidi. Tegelikult tahtsin ma selle teha koduseks aastavahetuseks, aga mu kaeluse katsetused jooksid kogu aeg liiva. Sai teine alguses kitsuke. Nii ma siis tegin, harutasin, suurendasin. Ja õmblesin taas, harutasin … Mu idee oli alguses veidi teisitine, sisaldas paelu ja ööse, aga kuna ma pühade ajal poodi ei kippunud, siis tuli natuke ideed muuta. See aga ei hakanud ka kohe klappima. Oleks pannud lihtsalt sooniku, poleks olnud probleemi. Aga nüüd kippus kaelus kitsuke tulema ja ma ei julenud niisama heast peast kohe kaelaava suurendada ka. Tahtsin proovida. Ja samas väga avarat “laeva” ka ei tahtnud teha. Tasakalau leidmisega läks aega.

kaelus

Kaelus

dresskleit 4

dresskleit 2

dresskleit 3

Lõpptulemus on täitsa ok.

Kleit sai selline lihtsake. Pisut kellukas, varrukad läbi lõigatud. Otsast kroogitud. Mansetiga. Tagantjärele tarkus see, et ülevalt oleks võinud ka rohkem krookida, aga eks ma teinekord ole targem. Ma ei tahtnud neid puhvi ka ajada, aga nüüd sai krooget pisut vähevõitu. Tagasihoidlikkus ei ole alati voorus.

Algselt oli küll mõeldud, et varrukad võiks olla osalt roosad, aga selgus, et mu teadmine kodus olemasolevatest kangakogustest oli puudulik ja roosat oli just nii palju, et teha taskud ja kaeluse sisemine pool.

dresskleit 5

 

Neiu on meil täna natuke tujukas ja naeratuse näole küsimine ei andnud tulemust. Aga selline see kleidike siis sai.

Kui mul eelmine nädalavahetuskäis külaline õmblemas, siis läks jutt maalidele. Ja nagu pildilt näha, siis on minulgi ajast, mil ma veel noor ja ilus olin (no noor olen ma praegugi …) pilte alles. Selle jutuga tuli meelde, et mul on keldris pilte. Mul oli klassiöde, kes joonistas imeliselt. Ja nii sain mina ka portree. Isegi see pildilolev kübar on mul olnud. Mingil ajal, kui pere kasvas ja eluolu läks kitsaks ja kõikjale kerkisid narid, tulid pildid seinalt maha ja jäid ootele. Tuleks uuesti raamida ja üles panna. Huvitavad leiud ju.

Ja kuna siin ennist juba oli juttu meie pisipoja naasmisest Prantsusmaalt, siis ei saa jätta tähelepanuta sedagi, et ta mõtles ka emme peale. Emme nimelt kogub sõrmkübaraid., Ma ise ei ole just suurem asi rännumees-konn, aga mul on ka vahvaid sõpru-tuttavaid, kes mu kollektsioonile vahest lisa toovad. Ja nii lisandus nüüd viimati mulle sinna ritta Lille.

 

Lille

Lille

Ma siin ükspäev rivistasin noid nupukesi, aga ega ma neist häid pilte ei oma. Aga mingi selline pesakond neid on. Igasuguseid põnevaid. Üks koguni Murano klaasist. Lõbus hobi on, ausõna. Ja tänud kõigile, kes mind nendega meeles on pidanud. Veidrik nagu ma olen.

Pilt 5

Pilt 4

Pilt 3

Pilt 2

pilt 1

Posted by: Tiina | 19. jaan. 2020

Lumevaese aja käpikud

kindad käes

Talve küll ei ole, on lakkamatu märts, aga käpikuid võib ju ikka kududa. Need said alustatud küll sellepärast, et üks valge ja üks tumesinine kera jäid kogu aeg kõikjal jalgu. Miks ma nad kastist välja kaevanud olin, ja millal, seda ma ei mäletagi. Igatahes kippusid nad kogu aeg käe alla ja siis ma ükskord ühe sooniku üles lõin. Pealegi olid mu enda sõrmikutel sõrmed ka purud ja seda tuttavat, kes uued sõrmed kudunuks, mul ju ei ole. Aga igatahes nii nad alguse said ja nagu näha, siis ka “täis kasvasid”.

käpikud 1

Kiri on Peetrist (need Saara kirjastuse kindakirjade kaardid). Mis teha, südamelähedane paik Järvamaal. Lõngad 8/2, pärit Raasikult Aade Lõngast. Vardad nr 2. Said sellised tavalised – portselanikarva. See sini-valge kombinatsioon toob mulle alati meelde Meisseni portselani, kuigi kindad on ju hoopis maavillased. Mitte sellised õrnad ja kergesti purunevad.

kiri peetrist

Kiri Peetrist, Järvamaa

Seekordsed pildid tulevad aga üldse mitte vihmamärjast koduõuest. Meil oli Mardiga see kohe mööduv nädal väga veider – ainult kaks last ja ei mingit segasummasuvilat. Eriti veider aeg oli reede õhtu, siis olime vaat et kahekesi. Suus poiss on ju kaitseväes, väike poiss oli Prantsusmaal, piiga läks reedel sõbrannale külla ja jäi ööseks ning naasis alles laupäeval. Ning Keskmik püsis oma allkorruse mängupõrgus. Ja nii me olimegi reedel kaks lastevaba inimest. Väga veider oli olla. Harjunud ju kogu aeg segasummas olema, viimased pea 10 aastat, kui neid oli 4, on olnud lakkamatu sebimine. Aga, aga .. eile me siis läksime oma saabuvale poisslapsele lennujaama järgi südaöö paiku. Ja ikka haarad ju käpikud kätte ja teed pilti. Ja sellised nad siis said. Kodukootud ja karedad, maavillased käpikud ja läikivad torud, rahvariidetriibuga toolid ja käpikud. Kena päikesekollane tool ja käpikud. Ma ei teadnudki kohe, kus ja mida.

käpikud

käpikud 2

kindad lennujaamas

Ja noh, mul tuli kindatuhin peale. Tekkis ka uus algus. Mis tost tuleb, ei tea. Vaatame, kui soonik on sealmaal.

uus algus

Uus algus

Posted by: Tiina | 13. jaan. 2020

Kihnu troi

Sai sügisel alustatud ja hetkel hakkab mulle tunduma, et kui “kevadine” külm mind ää ei võta, siis vast saab valmis ka. No kena oleks kui see juhtuks viimaseks troi-kudumise unniks, aga ma ise nii optimistlik ei ole. Pigem siis ikka juba vabariigi aastapäevaks.

Kuigi mulle tundub, et mul nagu aega napib, siis nende lühikeste hetkedega hakkab kehaosa troil kokku saama. Ja egas varrukad ka täitsa olemata ole. Samal ajal minu keha, st parem käsi, jälle käsib mul mitte kududa troid, vaid kui üldse kududa, siis pigem pitsi. Parem käsi, tegelikult küll osad sõrmed, kipuvad krampuma, eriti kui vaja on peente varrastega kududa (ikkagi nr 2 ja 8/2 villane lõng ja et kuulikindel ikka nime vääriks, peab see ka tihe olema). Aga eks me püüame neid kudumise hetki siin nii klapitada, et saaks kõike. Tõsiasi segi, et ühekorraga käsi ära tappes, ei pruugi järgmist mõnusat suurt tihekudumit tullagi.

troi keha

Aga ilusad on nood kampsid küll. Meil on seal kursusel mõned nobenäpud, kel 1 valmis ja neidki, kel juba koguni 2. Nii et mul on mille poole püüelda. Ainus mure see, et Mardikas on vahepeal nagu kokku kuivand. Miinus 10+ kilo annab vast pärast kampsuni all ka tunda. Et äkki jääbki nagu riidepuule. Eks ma püüa muretseda selle pärast siis, kui hetk käes on. Hetkel ju enam muuta midagi ei saa. Ainult niipalju, et koon teise veel. Aga vat otsast tehes ma küll veebruariks ei jõuaks. Elly jõuaks kohe kindlasti. On ikka ilmas nobenäppe!

Tegelt on mul teise varruka algus ka olemas. Seega on puudu veel varrukad poolenisti ja siis seljaosa kuni õlani (käeaugust alates. ja siis õlad ja kaelus. Pole ju palju.

Kuna mul pitssallid ei ole veel näitamise olekus, äärepitsid puudu, siis siia veel ka ühed poolikud kindad. See sini-valge kombo mulle meeldib. No selgus, et olen ise pea et paljakäsi. Pole ju tuttavat kudujat, kes mu lagunema kippuvad sõrmikud ära parandaks. Hakkasin siis uusi tegema. Käpikuid. Hea ja lihtne muster – Peetri (Järvamaa). Ikkagi hingelähedane paik. Aga mulle näib, et kevad jõuab vist enne noid kohale …

peetri käpikud

Eelmine aasta oli mul hästi kuduvaene aasta. Ideid tuli kamaluga ja algusi ka, aga valmis ei tahtnud miski saada. See aasta algas kohe kudumise osas lootusrikkamalt. Äkki nüüd siis …

Posted by: Tiina | 21. dets. 2019

Detsembris uut

Alati ei pea olema september, et midagi uut tahta ja teha ja vajada. Seekord sai selleks detsember. Ma olen siin vahepeal teinud aastas miskine kaks seelikut, sest piiga kasvab. Jube kähku jäävad seelikud värvlist kitsaks või siis pluusidel varrukad lühikeseks ja ülemine kraenööp hakkab pitsitama. Ju ma liiga täpselt siis teen neid ka pidupuhuks passivaid asju. Trikooga seda probleemi ei ole.

Ja nii ma otsustasingi teha uue kas just komplekti, aga seeliku ja pluusi.

Marta muuseumis

Loodusmuuseumis

Pluusist. Uus valge sai juba sügisel tehtud, seepärast sobrasin veidi kangastes, et millest siis seekord. Oli ka ilusat valget, millele on tikitud lilled. Oleks ju võinud mängida pisut romantilisemal lainel. Aga, aga … Mingi ajahetk olen ma ostnud kokku terve rea neid lõimesuunas venivaid (triip koesuunas) särgikangaid. Oli helesinist ja rohelist, on kärtskollast ja türkiissinist, on roosat ja valget. Midagi oli veel. Ja siis jäi näpp pidama meetrisele roosale tükile. See on piisavalt hele, et sõltuvalt taustast tunduda valge. Piiga küll roosat ei armasta otsesõnu, aa selle valikuga oli ta päri. Ja siis läks see sügisene lõige taas loosi. Niipalju oli, et ma lihtsalt libistasin pisut laiusi ja pikkusi juurde, et kui ma teen miskit juurde, siis püsiks see asjake ikka valikus ka uuel aastal. Äkki isegi aasta pärast. Selg on piigal hästi nõgus, seepärast tegin seljale sissevõtted. Näeb kobedam välja kui see seelikuvärvli kohal kõrguv puhv. Nööbid aitas valida Texlini töökas pere Veerennis. Seal on ju selline valik, et võtab silme eest kirjuks. Ja või sa siis kohe õige leiad. Minu roosade peale kirtsutatigi nina ja leiti see õige .. istuvad nagu valatud.

pluus eest

Seelik on mingist suvalisest Abakhani kaaluvillase kasti kangas. Tükk oli suur ja ma saan sealt veel omale ka miskit. Olengi ammu sellist tavalist kellukat tahtnud, selleks see ostetud saigi. Nüüd siis piigale selline lihtsake – lihtsalt väike kellukas.

seelik

No need ruudud kokku oli väljakutse ja ega see õnnestunudki. Vaatad kangast, oleks nagu ühtlane ruut igast küljest, aa siis on ikka kuskil mingi nihe neis kriipsudes ja no ei tööta mu lahendus. Aga jäi nagu jäi. Mulle meeldib. ma seekord tegin nii, et lasin värvlisse kummi sisse. Siis vähemalt kohevarsti ei pitsita. Vat päris ainult kummikanaliga seelikut pole ka tahtnud teha. Eks näis, mis järgmisega saab.

pluus ja seelik

Pildid on enamuses tehtud ürituselt tulles, sellest pisuke korts. Aga seelik on hea. See ei kortsu suurt.

jõulumuna

kuusepuu

Ja see pühadeaeg on ilus! Ma lasin seekord panna mehel ja piigal niipalju mune külge, kui tahtsid. Kõik need vanad suured ja klaasist ja siis moodsama aja mittepurunevad. Juudi jõulupuu 🙂 Aga las tema olla. Näebki lustakas välja.

 

Posted by: Tiina | 12. dets. 2019

Kui aeg kipub käest kaduma

Juba oktoobris, isadepäevale mõeldes, küsis üks neiu minult oma pisitütrele dressipluusi. Asi oli nii, et issile leiti poest ja issi oli visanud õhku mõtte, et võiks olla pisitütrega ühtekad. Samasugust ja sama värvi aga poes ei leidunud. No Tiina on ju ikka olemas, asi see dressikas siis tekitada. Kangas sai õiget tooni, aga soonikud mitte päris. Ja nii siis ma treisingi lisaks suurele poe dressikale sama värvi pisikese variandi ka juurde.

Sai selline.

dressikas

Dressikangas ja soonikud Riimetex. Ma tean, et issi ja tütre dressikad said pärast veel ka kirjad rinnale, aga neid ei teinud enam mina.

Kuna kangast oli ostetud rohkem, siis pakkusin välja, et võin ülejäägi püksteks teha. Lubatud ja tehtud need püksidki said. Pisikese kombineerimisega isegi kaks paari. Kokkuleppel emmega sai lisatud dressikale pisut pikkust arvestades piiga praeguse pikkusega. No siis saab asja ikka kanda ka. Ja püksetele tekitasin ka soonikutega pisut säärtele pikkust juurde.

kaks paari pükse

Üldine suurusnumber sai 80-86. Aga ma arvan, et käib ka kauem.

Ma loodan, et piigale ka meeldivad. Öökullid emmele küll meeldisid 😉 Pükste pildistamise päeval puudus kaunis päikesepaiste. Kohe näha, pilt on kuidagi värvilt tuhm. Aga ta, sunnik, ei tule ju kutsumise peale välja.

Tegelikult on vahepealsesse aega mahtunud ka kaks kleiti. Küsiti üht, aga ma tegin siis selle teise, mida kleidikandja ise oli juba alustanud ka valmis. Masinad olemas ja niidid peale, mis siin ikka. Sedakorda on lõige kleidiomaniku valitud ja ajakirjast väljagi võetud. Ajakirjaks Burda 9/2019. Kangas on dressikangas, kauplus Solveig. Kuidagi hästi mõnus ja siidine. Ja ilus. Üldse ei ütleks peale vaadates, et dressikangas. Ajakirjas olnud vööst tekitasime taas kleidiomaniku soovil teistsuguse variandi, pitsiga pealt. seotud on vöö seljal. See lõige mulle täitsa meeldib, teeks omale ka midagi taolist. Aga ma pole üldse kindel, et suure inimese seljas see kleit nii kena oleks.

kailiisi kleit eest 2

Ja veel enne oktoobri lõppu said kaks püksipaari ka valmis. Pidi tulema ka kolmas ja neljas juba mu oma piigale, aa siis lõi mind üks kurb sündmus korraks jalust ja nii ta vinduma jäi. Eks ma tegutsen nüüd edasi. Vaikselt juba asjad edenevad. Ainult kirjutamine ei edene 😉 Aga varsti tuleb lisa, uskuge mind.

kahed softshellid.jpg

Posted by: Tiina | 15. nov. 2019

Kuu ja peale vaikust

Isver, võtab õhku ahminma kui ma vaatan, et viimati olen siin viibinud miski septembri lõpus. No aga ma ju ikka teen miskit?

Et vähemalt korrakski vaikimist katkestada, siis ühed taskud. Jakk sai alguse juba millalgi kevadel. Või oli see möödunud talvel? Ja siis jäi seisma väga rumalal põhjusel. Ma tahtsin voodrit, mida ma ei leidnud kuidagi. Värvi st. Ja siis ma ikkagi tegin oma soovidega kompromisse ja valisin olemasolevaist toonidest voodri ja sain asjaga ka edasi minna. Igatahes on taskud olemas ja nüüd peaks asi ka ikkagi lõplikult kokku saama.

See taskuava sisselõikamine tekitab mus ikka veel teatud kõhklusi. Seekord läks absoluutselt ilma viperuste ja harutamiseta. Eks ta harjutamise asi ole. Ja aja küsimus. Kui ikka miski ei torgi tagant ja saab rahus teha, siis sujub asi ka paremini.

Alustuseks üks pisike detailide pilt. Siis natuke tööd ja siis juba valmis tasku. Aga oma telefoni pildistades näppides olen ma nüüd piltidega midagi teinud. Asi ei tundu päris õige. Aga ega ma neid etapipilte enam uuesti teha ei saa, seega järgmine kord paremini. Igatahes on nüüd lootust, et asi saab kord ka valmis.

taskupusle

töös

tasku

valmis tasku

Ma võtsin eelmine talv ette ja hakkasin kodust kangamajandust nö läbi töötama. Kuna neid kangaid jagus, siis sai ühtteist välja lõigatud. Sealt ka asjad, mis peaks nüüd riburadapidi valmis saama. Miks nii kaua aega võtab? Vaat minu enda viga. Mitu tegemist korraga ja leiva toob lauale siiski tõlketöö. Ja vahepeal tahaks ju headele inimestele sokke-salle ka kududa. Ja siis jälle tahab keegi teine miskit õmmeldut. Või vajavad lapsed. Ise jääd ikka viimaseks. Vähemalt mina küll. Õnneks olen ma enamvähem oma formaadi säilitanud. seega väikseks asjad ei jää. Nojah, vahel on vaja ühel hetkel pisut pisendada, aga see on enamasti ikka võimalik. Seega olgu kuis on, rõõmus tuleb olla siis, kui ikka miskii liigub. Kuniks on ideid ja tahtmist.

No tegelikult on muid asju ka ikka tehtud. Ikka dressi ja softshelli. Aga sellest juba teine kord.

Older Posts »

Kategooriad