Posted by: Tiina | 30. märts 2017

Lasuursiniselt

sinine pitsivaht

Sinine pitsivaht

Eile oli piilukas, nüüd juba sall, millel on salli tegu ja nägu. Seekord siis siniselt. Kohe ette pean vabandama, et värvitoon on päriselt pisut rohekam, ma ütleks “vesisem”. Aga sai ta siis selline.

sall 2

Lõngaks sai seekord Handpaintedyarn.com lace, 100 grammi = u 750 m. Ma kunagi tellisin noid kaugetelt maadelt, aga ootasid oma järge siiani. Nendega on see häda, et kui ei jagu, siis juurde ei pruugi saada sama asja. Oma kunagist kollase salli jama olen ma vist juba mitmel pool kurtnud. Toona pandi mulle tellimusse kogemata vaid 1 viht kollast ja teine tumesinist, kuigi tellisin kaks kollast. No keskosa tuli välja, aga pits serva mitte. Otsisin ja ootasin, sama tooni ei tulnud neile juurde tükil ajal. Ja siis leidsin värvilt ja jämeduselt sobiva Malabrigo Lace lõnga. No sellist jampsi ma enam ei osta. Vanub mis hirmus ja nüüd ongi nii, et sallil poleks nagu hädagi, aga äärepits ei kannata kriitikat. Kole on. Ütleks nii, et kõvasti ülehinnatud rämps see Malabrigo pitsikas. Või siis  .. vahel juhtub tegijalgi. Aga nüüd oli mul aga sinist 2 vihti ja nii ta läks. Siingi on oma aga. Need kaks vihti pole 100% identsed. Nii ongi nüüd äärepits tiba tumedam ja kirjum. Kui hoolikalt vaadata, siis näeb küll. Aga mulle meeldib. Toimib kuidagi .. raamivalt. Omamoodi viimistlus.

sall 6

Sall sai suhteliselt suur, 186 x 70 cm. Kaalub 145 grammi. Kootud ringvarrastel nr 3 ja nagu minu puhul tavaks, on äärepits külge kootud. Muster on teadlikult valitud nuppudeta. Tundus õige sellele lõngale. Muster pärit Haapsalu sallikirjade raamatust, rombikiri 2.

nurk 2

Lõng on mõnus, kui villane meeldib. See ei ole voogavalt siidine, aga ei hammusta ka. Selline … ehe.

sallinurk

Kuna mul aga on nüüd 1 tumesinine viht ja sellest päris tervet salli välja ei tule, läheb siinse salli jääk tolle äärepitsiks. Eks näis, mis moodi see välja kukub. Ma pean enne oma kaks lillemustrilist salli valmis saama.

sall 4

sall 7

sall 8

koos iiristega

Iiristega

sall 5

Posted by: Tiina | 30. märts 2017

Lõng otsib kodu vol 4

Taaskord midagi rohekat.Vana arm ikka roostetab küll.

Müüa lõng Rowan Summer Tweed, 12 tokki (üks on kerasse keritud). 70% siidi ja 30% puuvilla. 50 gr = 108 m. Lõngad asuvad Maardus, Harjumaal, Tallinnasse toimetamine ei ole probleem. Hind: 4,5 eurot tokk, kokku 54 eurot. Postiga saatmisel lisandub postikulu.

Posted by: Tiina | 29. märts 2017

Lasuursinine

Ei, ikka veel pole päris asja näidata. Ainult piilukas, et kuuldused minu varjusurmast kummutada. Ma püüan kõige muu vahelt oma kangastes ja lõngades korda luua, seega pigem hetkel tegus mutt, kui käsitööline. Kuigi seda viimast teen ma ka.Ma jõudsin end juba ehtida ka võõraste sulgedega vaikuse peletamiseks.Kardinad, ju know. Ema tehtud ja minu arust nii lahedad. Mul kohe on kihk sees hankida lõng ja oma kunagine idee teoks teha. Ka kardinad, aga kootud. Isegi muster on olemas ja omal ajal sai proovitud ka, ent materjal ei meeldinud. Uus hoog on sees, see tuleb ära kasutada.

IMG_5203

Aga siin ta on ja siit ta tuleb! Laguunsinine lapsuke! Handpaintedyarn.com lehel oli selle pitsilõnga värvitooni nimetus “laguna azul”. Kui ära kuivab, siis teeme temagagi fotosessiooni õues. Vast peab ilma. Ja see ei ole ainumas asi, mis on töös ning lõpusirgel 😉 tehniline info ja miks just see ning mitte muu .. homme.

laguunsinine sall

piilukas 1

 

Posted by: Tiina | 23. märts 2017

Lõngad otsivad kodu vol 3

Taaskord mõned lõngad koduotsingul. Kui tasahilju kaste kraamida, siis ikka ja jälle tuleb midagi välja, millega enam ei oska midagi peale hakata või millega seoses oled oma idee juba teoks teinud ja varujal jääb jääke.

1. Alvita Silkid – 70% mohäär, 30% siid. Peenike mohäärlõng. 25 g = 200 m. 3 tokki (hele)beeži. A 3 eurot tokk. Kokku 9 eurot.

Alvita silkkid

2. Alvita Pukas – 82% mohäär, 18% polüester. 25 g = 130 m. 2 tokki valget (ei ole säravvalge, pigem naturaalne valge). Lõngatokil puudub silt, on kuhugi pudenenud. A 2 eurot tokk, kokku 4 eurot.

Alvita Pukas 2 tk

3. Emmebi Kiddy – 70% mohäär, 30% polüester, 25 g = 240 m. heleroheline, peenike mohäärlõng. 2 tokki, a 2 eurot tokk. Kokku 4 eurot.

emmebi kiddy heleroheline

4. Rowan Tapestry. Saadaval 5 tokki beeži-pruunikirjut (toon: Country) ja 10 tokki punaka-rohelisekirjut (tooni nimetus: Rustic; ühe toki otsast on mõned meetrid “proovitud”). 50 grammi = 120 m. Koostis: 70% meriinovilla, 30% soja. Vardasoovitus: nr 4. Käsipesu!

Toki hind 3,0 eurot. Beežikirjud: kokku 15 eurot. 

Rustic (10 tokki) kokku 30 eurot. – MÜÜDUD

Rowan Tapestry ristic

Rowan Tapestry beež

Olen ka ise sama lõnga kasutanud. Nt beebitekkideks ja salliks. Ajab karva pisut, aga beebitekiga meil sellegipoolest probleemi ei olnud. Lisan siia mõned pildid selle kohta, kuidas sama lõng erinevates värvitoonides on välja näinud.

5. Ejido 160 – Handpaintedyarn.com. Kaks vihti a 100 grammi viht, 100 g  = u 146 m. Ravelry järgi on vardasoovitus 5,5. 100% vill. Kaks vihti “kahetohukirjut”. Vihi hind 3,5 eurot, kaks vihti = 7 eurot.

Handpaintedyarn.com Ejido 160

6. Grignasco Flavia – 100% meriinovill. 50 grammmi = 200 m. Vardasoovitus 2,5-3. Kaks tokki. Toki hind 2 eurot, kokku 4 eurot. – MÜÜDUD

Grignasco flavia

Veel on lõngu saadaval ka jaanuaris ülespandud valikust, siin. Rohelisi ja peamiselt villaseid. Ning ka siin on veel paar lõnga kodu otsingul. Just nees kaks villast rohelist – Ohut pirkalankaa ja see Filcolana New Zeeland Lammeuld. Huvi korral võib julgelt ühendust võtta meiliaadressil kodulola@gmail.com.

Lõngad asuvad Harjumaal, Tallinnasse toimetamine ei ole probleem. Küll aga lisandub postiga saatmisel postikulu.

Posted by: Tiina | 19. märts 2017

Roosamannaviiruline

Valmis sai! Kuigi ma pole üldse kindel, et kõik kaua tehtud asjad just äärmiselt ilusad on. Ja kaua tegemine ei olnud üldse eesmärk.

kase vahel

Kasega kahevahel

Aga asjast. Sattusin mingi ajahetk vaimustusse sellest ülevalt alla ümara passeosaga kudumisest. Alustuseks valmis üks asjake. Siis katsetasin veel miskit, aga vaimustus sai otsa. Siis alustasin seda .. aga kes seda aastanumbrit päriselt mäletab. Igatahes võtsin peotäie roosamannaseid lõngu ja lasin kätel käia. Aga ma tegin väikese valearvestuse ning kui juba midagi proovida oli, siis oli selge, et asi on suur. Ja nii ta jäi ootele. Kehaosa oli sisuliselt valmis. Ning üks varrukas ka. Vahepeal ma mõned korrad proovisin ka, aga ju ei olnud lõpetamiseks see õige tuju. Nüüd, kuis ee tasahilju väikseks kippus jääma, nüüd siis sain oma tegemisega järjele ja asja valmis. Niipalju panin juurde, et tegin keha ja varrukad pikemaks. No laiusesse piiga hetkel nagu ei kasvagi, pigem venib välja. Ja ega minu kogemus räägib ka seda keelt, et asjad kipuvad pestes laiemaks venima. Eriti puuvillased kudumid. Las tema siis olla.

kalli ja pai

Kasele kalli ja pai

Niipalju nüüd sellest pikkusest tulenevalt on, et alumine soonik ei hoia oluliselt koomale. Nii on mugavam asjatada, istuda ja tegutseda.

lumikellukestega_2

Lumikellukesed

Lõngaks sai võetud Drops Cotton Light ja neli erinevat tooni kokku kombineeritud. Kootud varrastel 3,5, soonikud 3,0. Kõige tüütum oli nende sabade peitmine. Nööbid valisime Marta Liisaga koos. Tegelikult käis asi küll nii, et ma korjasin sobivad valikud välja ja tema siis omakorda tegi lõpliku valiku. Ma oleks küll tahtnud pigem tumedamat roosat, aga ei hakka nende kahe nööbi pärast poodi ka jooksma. Miks mul see nööbiliist seal on kus ta on, seda pole mõtet küsida. Ega ma ei mäleta, miks see sinna sai. Ütleme nii: moekohane.

nööbid

Nööbid

Marta Liisa

kiikede manu

 

Soonikud on taas lõpetatud nõelaga. Mulle see viis väga meeldib, aga peenema villasega jääb tulemus minu arust kenam kui sellise toekama puuvillaseguga. Aga see tundus jälle parem kui lihtsalt maha kudumine.

Pilti tegime taas õues. Tänuväärne koht kui vähegi ilma on. Tegelikult on piigale kudumine pildistamise mõttes tänuväärsem. Poisid mul küll kiikuma ja kaske kallistama nõus poleks. Teeks vaid hapu näo ja toetuks toas vastu seina. Kui üldse pildile tulema nõus oleks. Aga jah, täna paneme sobivuse mõttes roosad kummikud jalga ja otsisime lumikellukesepuhmad ka üles, et ikka kenam ja kevadisem oleks. Ja kallistasime kaskesid.

porine

sorok poslednii

Sorok poslednii …

… nii kutsub meite issi sellise numbriga jalanõusid, mis otsapidi vaateväljast lahkuvad ehk siis naelkaste ehk suuri saapaid. Siin said ka need nunnud roosad kummikud sellise kummituslikult suure numbri ja tüki pori manu.

porine 0

Täna, kui me pilte tegime ja preili Roosamanna seal end sättis, turgatas mulle pähe üks Doris Kareva luuletus. Luuletus, mis käib mind aegajalt kummitamas juba ülikooliaegadest saadik. Mulle meeldib. Aga miks ta iga natukese aja tagant ajukurdude vahel koputamas käib … kes seda teab …

Oled tüdruk – olla tark ei tasu.
Oma katkikäristatud hinge
ära näita. Ega aluspesu.
Kui ka võitled, võitle omal rindel.
Usu kulda. Kulla kurss on kindel.
Kirsikoort ja apelsinisisu.
Õpi laulust eristama linde:
õpi keeli.
Neist on ikka kasu.

tüdruk

Tüdruk

Posted by: Tiina | 5. märts 2017

Segav faktor – õmmeldav naene

Ma ei tea kuidas teiste meestega on, aga mulle tundub, et minu Teine Pool on täitsa rahul, et naine vahel nokitseb. Vahet ei ole, kas valmib miskit talle või mulle või lastele või hoopis kuskile mujale ja kellelegi teisele. Segavaks võib saada see siis, kui tema peab ka kaasa mängima, kas siis proovi või pildistamise näol. Nii ei olnud ta tänagi just oma parimas vormis – tegemisel on remont ja korraga pead sa olema pildi jaoks pestud-kustud-kammitud. No päris nii hulluks ma asja ei ajanud, seega jäi juba olemasolev karvkate lõuale ja soengut ma ka ei nõudnud ning leppisin kiire ja kerge riietevahetusega. Ega jah, jõulud pole ka enam kaugel kui karvkattele mõelda …

Aga selline ta siis sai. Särk oli pea et valmis juba mõnda aega, vaid mõne piste ootel. Kuna ma olen siin hetkel pooleliolevate asjade lõpetamise lainel, siis jäi ka see särk mulle ette. Ja väga, hea et jäi. Vähemalt sai üle nende paari koerasaba karva ka. No üks põhjus oli muidugi segi, et poisile on tema särgid õlgadest kitsad ja vaja uusi. Et uut asja alustada, peab aga pisut olemasolevaid asju eest “ära lahendama”.

Tehtud nagu koolis õpetati – ikka seest nii puhtaks kui veel saab ja seda ilma overlokita. Kohati on küll nagu läbi ussi m-i õmblemine (varrukas ja külg järjest), aga pole hullu. Esimene kord oli hull. Ma kohe pidin seekord ühe punase nööbi ja nööpaugu ka lisama. Tundus õige ja vajalik. Ma olen hetkel veel kahevahel – kas teha kraenurkadesse ka nööpaugud või ei. Nööbid selleks on olemas ja iseenesest mulle meeldiks. Rinnatasku kohta öeldi, et pole vaja. No ma siis ei teinud hetkel.

mees-sargis

mansett-2

Mulle meeldis nokitseda neid varrukalõhikuid, ajada pealpool triipu. Läks korda.

varrukalohik

varrukalohik-2

krae

sark-1

Kanga suhtes olen ma skeptiline. Kuuma veega pestes ei juhtunud nagu miskit, küll aga lööb aur kohati valgele siniseid laike. Ju siis ikka annab mõneti värvi. Ega pole ka ime, päritolu on Abakhan. Ja kui miskit juhtubki, siis jääb koduseks töösärgiks. Mulle meeldis teha. Meespool naeriski siin, et jajah, kiki ka ette ja nali missugune – töösärk triiksärk remondiks.

Nüüd tuleb tuppa veel veidi ruumi juurde kududa ja õmmelda ja siis saab juba mõne uue asja välja lõigata. Ideid ju on.

Posted by: Tiina | 25. veebr. 2017

Tuunika Marta Liisale ehk jahedad lumised rõõmud

pase

Sai seegi valmis. Seekord läks tõepoolest kõigest 14 päeva tegemiseks. Harutamist oli ka. Asi algas lõngakastide tuuseldamisest. Jäi näppu üks vahva keeruga meriinovillane lõng. Ja siis töölaual pabereid ja väljatrükke sorteerides üks muster mingist jaapani ajakirjast – Ravelrys. Ja siis püüdsin varudest leida sellele sinisele lõngale teist värvi kaaslase. Ja leidsin ühe kirju lõnga. Niipalju nüüd on, et tume põhi ja kirju lõnga tumedad kohad söövad osa mustrist ära, aga mulle meeldib ikkagi. Alustatud sai kaks korda. Esimese hurraaga lõin liiga vähe silmuseid ja olin juba üle passe, kui tekkis tunne, et nii ikka ei lähe. No proovides selga mahtus, aga … See polnud see. Üles ja uuesti. Ja vat nüüd hakkas looma. Üle passe juba saadud, siis tuli välja et kolmest sinisest vihist ühel on tumedamas träpsud sees. Aga jäi nii. Mind ei sega ja piigat ka mitte. Kuidagi loogiline jätk ülemisele säbrule. Siis sain ma ühevärvilise osa taas kord üles harutada, sest kasvatasin liiga tagasihoidlikult. Jäi kuidagi “viineri kile” moodi. Ja siis need soonikud. Tahtsin teha ilusti ja nõelaga, aga … parem ja mugavam jäi tavaliselt, aga lõdvalt lõpetatuna. Mugavam ja liikuvam seljas. See paistis hästi välja täna õues, kui laps sai vabalt liikuda. Kodus proovides, kui servad olid “nõelutud”, oli kuidagi liiga fikseeritud selga. Ju ma vist pingutasin ka veitsa liiast. Aga jah, katsetatud mitut moodi ja nii meeldis mulle enam. tuunika-4

lumega

lumiselt-3

tuunika_4

talv

hambutu-naeratus

tuunika_3

 

kindad-on-klassika

tuunika

Igatahes on mu varudes nüüd taas 233 grammi vähem lõnga, mis teeb sel aastal ära kootud koguseks juba 1335 grammi. Kasutuses olid nii nr 2,5 kui ka 3,0 ringvardad. Lõngad – nagu juba öeldud meriinovillased. Sinise tootjat ma ei tea, ostetud kino Kosmose juurest Epu poest. See on hästi laheda keeruga. Kirju lõng on ostetud kunagi Helsinkist, Colinette Jitterburg. Hästi vahvad värvid. Sama muster läheb veelkord loosi, seekord minule. Ma pean ainult iseendaga kaubale saama, et mis lõngast ja mis värvi. Tahaks Dropsi Alpakast, aga see nii peenike, et ma vist koon seda siis sada aastat. Ja kas teiseks taas kirju (delight?) või ühevärviline.

Täna käisime õues pildistamas. Eks ta jahe on, aga ilm on ilus. Pildid on hetked, ei poseerinud eriti. Ei tahtnud last paigale naelutada, äkki hakkab seistes külm muidu. Ja nii ta seal hüples ja lennutas lund. Ja naeratas oma hambutut naeratust. No mis parata, vanus on see “kohe 7” ja “sahtel tühi” nagu poisid kodus naeravad.

lumega-2

tuunika-7

talvine-oueroom

talvine-room

 

 

 

Kindad on ka tema uued – Elsakad. Lapsepõlveklassika – villased kindad mõnusalt lumised. Neid pärlitega tikitud kindiad olen enne ka teinud – siin ja siin näiteks.

Habe Marta Liisa eine Tunika gestrickt. Aus Merinowolle. Den Hersteller der einfarbigen Wolle weiss ich nicht, weiss nur das es sich um Merinowolle handelt. Die bunte Wolle ist Colinette Jitterburg, gekauft irgendwann in Helsinki. Rundstricknadeln Nr 2,5 und 3. Die Idee und Muster aus einer japanischen Zeitschrift – in Ravelry. Mir gefällt´s. Ich werde mir auch so etwas stricken, muss nur die richtige Wolle dafür finden. Ich bin eben dabei meine Wollvorräte zu vermindern. Hoffentlich finde ich was passendes.

Handschuhe sind auch neu und für Marta gestrickt. Ich habe ja früher schon solche (hier und hier) Handschuhe mit Perlen bestickten Schneeflocken gestrickt/gemacht. Und Marta wollte sich ja auch ein Paar. Die erinnern sich an meine Kindheit, damals hatten wir ja keine Handschuhe aus Imprägnierstoffe. Und die aus Wolle, Großmutter hat gestrickt, sahen nach dem Spielen im Schnee immer so aus – so schneeig.

 

Posted by: Tiina | 25. veebr. 2017

Enne pühi

Üks pisike kiire töö. Ootas see huntidega kangas särkideks saamist. Läksin seekord ühevärvilise halliga kombineerimise teed. Pisem särk on naabripoisile, aga sai kole lai. Poiss kandvat suurust 140. Võtsin Ottobrest lõike suurusele 146. Teadsin ju, et poiss on õbluke, jätsin õmblusvarud lisamata ja puha. Ja ikka .. lai on lai. No pole häda .. poiss on üle ukse, eks teeme parajaks kui vaja. Ikka oleks pidanud mõõdulindiga külas käima, ei saa ikka kõike “käsikaudu” teha. Suur särk on papa Pröömile. Ja öökullid mulle. Üks minu lemmikuid kangaid RiiMe kangaste varasemast valikust. Seekord sain öökullid ka õigetpidi.

Kuna Keskmik ei osanud pilte teha, siis jääb nagu jääb. Poolikud pinnalaotused.

Posted by: Tiina | 19. veebr. 2017

Meestepäev

Veebruaris oli vanasti päev, mida kutsuti meestepäevaks. Mäletate ju küll. Hetkel ei ole asi küll mitte ses päevas, vaid pigem selles, et üle pika aja saab ka pere meespere miskit varrastelt. Sokke-mütse-kindaid on tulnud vahepeal ka, aga selga midagi pisut kobedamat pole ammu valmis saama juhtunud.

Aga nüüd vestist. Aasta oli 2008 ja käes sügis, kui ma meespoolele vesti ehk hingesooja punusin. See oli see maruline periood väikeste lastega, kus ta end minu aktiivse kirjatöö aegadel meeleheitel koduperemehena määratles.  Toona ta otsesõnu seda ei tahtnudki, ei pidanud end vesti inimeseks, aga nali naljaks – ta kandis selle nii mõneski mõttes ribadeks. Ja kui see toonane kudum väsima hakkas, siis hakkas uut vesti vaikselt küsima. Ma alustasin ka mitu korda. Tegelikult on esimene katse ikka veel varrastel ja tõenäoliselt toona plaanitud kujul ei valmigi. Pidi tulema punane ja palmikutega. Võib-olla tuleb ka. Aga siis näitas etv eelmise aasta märtsis filmi “Kohalik kangelane” (Local Hero). Olete näinud? Kui ei, siis võimalusel vaadake. Kirjutatud on sellest nt siin. Väga hea film.Väike filmimeenutus internetiavarustest.

Film filmiks, aga seda vaadates ma ühel ajahetkel teadsin, milline lõng mu varudest selleks vestiks peab saama ja et see tulebki selline täitsa sile “klassik”. Ei, täpselt sellist selles filmis ei ole, seal võlus mind lisaks Šotimaale hoopis mõni muu kampsik ja kirju vest, aga kuidagi see film mind selle äratundmiseni viis. Igatahes haarasin kunagi Epu poekesest kino Kosmose vastas ostetud shetlandi villase lõnga ja tegin proovilapi ja vesti jaoks lõike ja kukkusin kuduma. Liiga hurraaga isegi, sest mingil ajahetkel, kui asi oli kuni kaeluse ja käeaukude soonikuteni valmis ja kokku heegeldatudki avastasin, et kehaosa on suti lühike. Ei olnud plaanis pikka teha, aga see oli veidi liiga napp. Egas midagi, tõmbasin ülemise osa üles ja kudusin pikemaks. Aga siis jäi ta jälle seisma väga proosalisel põhjusel – kõik nr 2 rindvardad olid liiga pikad ülaosa soonikuteks. Ja kui ma uued vardad ostsin, siis olin ma parasjagu pitsilainel ning jälle kulus aega. Aga meespool tegi ikka ja jälle vihjeid ning nii ma eile korraga tundsin, kui piiga tuunika oli korraks ummikusse jooksnud ja ootas harutamist (ei ole mu lemmiktöö ja nii vahel lasen laagerduda asjal, et mitte ummisjalu korduvalt harutada), et nüüd on see hetk käes. Jah, jälle sain harutada, aga suhteliselt vähe. Mõne asjaga tuleb vahel õige ajahetk ära oodata. Siis asjad sujuvad. Vägisi punnitades läheb nagu läheb ja asja ei pruugi ikka saada.

Lõng on mõnus. Ega ta niisama kettakesena (“tabletid” lõngahoolikutele nagu poepidaja neid hellitavalt nimetas) võib-olla ei võlugi, aga kootuna ja pesumasinast tulnuna .. oi kui ilus ja pehme tulemus. Ma poleks oodanudki. Kokku kulus kõigest 165 grammi. Seega on mul teist samapalju ja pisut rohkemgi veel, kui mõni meesisik perest või ümberringi peaks klassikat ihaldama. Täna tegime ilma tõttu toas paar kesist pilti ja selga ta jäigi kahvesse minekuks. Meespoolele sobis.

mardi-vest_3

Vest ja omanik

mardi-vest_2

harju-elu

Harju elu 🙂

imeline-ajalugu

Ja niipalju siis piltniku palvest asjatada lõngaga, nagu valiks uue kampsuni lõnga välja. No mõtlesin, et teeme ka pisut pakasuhhat – et ta võiks sobrada neis lauale kuhjatud uut kodu otsivates lõngades. Nagunii pole ma suurem asi pilditegija selle seebikarbiga, et teeme siis ikka tsirkust ka. Aga ei – Imeline Ajalugu osutus valituks. Ega ta väga valiv tegelinski lõngade suhtes olegi, ma saan ikka palju asju ise otsustada ja kantakse ikka.

kentuki-lovi

Kentucki lõvi … peaaegu

Kui Mart ise kahe vesti pilte kõrvu vaatas, siis tuli tal tõdeda, et vahepealse ajaga on pea küll üsna halliks läinud. Eks see see eluke hullu kudu-õmmelus-hamstriga ole … 😉

Eine Weste für meinen Liebster. 100 % Wolle, Rundstricknadel Nr. 2 für Rippen, sonst Nr. 2,5. Materialverbrauch nur 165 Gram. Ganz schlicht. Klingt vielleicht komisch -es gibt hier ja gar keine Details die Inspiration benötigen, aber inspiriert hat mich der Film “Local Hero“.  Wunderbarer Film! Mart, mein Mann, wollte sich schon lange eine neue Weste, die aus dem Jahre 2008 war schon Geschichte. Bei dem nassen, aber nicht allzu kaltem Wetter passt ja so ein Kleidungsstück gut unter die Jacke. Und nach dem Film wusste ich, was und aus welcher Wolle er bekommt. Ihm hat´s gepasst. Hat heute schon angehabt als wir in die Stadt gingen, ins Cafe. Das ist ja das wichtigste.

Posted by: Tiina | 9. veebr. 2017

Mis tehtud, mis teoksil

Sellest, mis tehtud, ma juba kirjutasin paari sõnaga. Nüüd pisut valgust sellele, mis teoksil. No igaks juhuks .. Kui juba nö väljanäitus on tehtud, siis tekib ka suurem sisemine sund asi ära lõpetada esimesel võimalusel. Vahel on sellisest vägivallatust enese tagant piitsutamist tolku ka.

Need kindatoorikud on mul valmis juba ammu. Ja helbed ka. Ootasid oma aega ja pärleid peale. Kuna sel nädalal on olnud kena ja päikseline ilm, siis ma seda peenikest nokimist olengi püüdnud muude asjade vahel teha. On kellaeg, mil arvuti taga töötamine on päikese tõttu raskendatud, aga samas sobib see rohke valgus hästi teiseks tegemiseks. Nii ma siis käingi kahe korruse ja kahe töölaua vahet. Mis seal salata, lambivalgel ja hämaras on sellist tööd väga ebameeldiv ja väsitav teha. Kurnab silmi.

Ma ülemisest töölauast pilti parem ei pane, see on nii käepäraselt segamini. Minu jaoks käepäraselt, aga arvata on et kõigi teiste jaoks suurim seapesa maailmas. Kord peab olema, aga eks see kordki ole igaühe jaoks isemoodi mõiste.

All aga …

toolaud-922017_2

Töölaud

Ma järgmine kord heegeldan teistsuguseid helbeid. Igavaks läheb. Esimesi selliseid kindaid tehes jäi see muster raamatust ette ja nii nad sündisid. Teine ja kolmas kordki ei olnud mahti otsida uut helvest. Ja nüüd sai need ka vanast inertsist tehtud. Samas neid tumedamast sinisest peab vist veel paar tükki tegema. Need hallid on Marta Liisa kindad ja ta tahaks nende juurde ka mütsi ja sellele samasugust lumehelvest. Sama mõte on ka minu peas kodu teinud, aga .. Ma pole veel lubanud ja seega ei tea, kas see ka teoks saab. Näis. Kui sul on kodus Elsa-fänn, siis .. Kel on, see teab vast.

Ma igatahes loodan, et enne lumeraasukese lahkumist saavad ka kindad valmis. No pole ju palju – kõigest 4 helvest kinnitada ja pisut otsi ajada. Äkki ikka saan hakkama.

toolaud-922017

Taamal paistavad ka lõngamäed. Need seal otsivad uut ja armastavat kodu.

Older Posts »

Rubriigid