Posted by: Tiina | 17. Aug 2016

25

Ja ongi nii .. hõbedane tähtpäev on käes. Päevi on olnud selles elus nii- ja naasuguseid, nagu ikka eludes. Ja ikka veel arvan ma, et pole parimat asja minu elus kui Mart. Ja meie Meeskond ja Printsess.

Me tähistasime tänast päeva omal moel. Vaatamata eilsele vihmale ja mõningale masendusele õnnestus meil kavandatud perepildistamine mere ääres Annelaga teoks teha. Tulemusi näeb .. kunagi hiljem. Hetkeks on tort ka pea et lõpukorral ja meel hea. Eksole, tõsised “tordiusklikud”. Eks ole sel vist ka alateadlik põhjus .. pulmas oli pool torti enne söödud kui noorpaar sellele pilku heita jõudis. Mis parata, Mardi tegus vanaema vaatas peol, et lapsed kaesid toonast lihtsat marjadega torti “näljase näoga” ja nii pakkus ta seda neile tükihaaval. Noorpaarile jäi mälestus pooliku tordiga pildi näol. Aga polegi oluline. Me oleme nüüdseks neid torte söönud küll ja rohkem. Ja neid tuleb vast veelgi.

aastapäevatort 25

Tort on taas Koogimaa Liisi looming. Selline magusalt kommine. Ja väga maitsev.

Aitäh Sulle, Mart. Et sa olid ja oled praegu ja küllap ka edaspidi.

kaks patsi

Ja lihtsalt selleks, et pilte oleks rohkem, ka üks kodutehtud pildike meie kahest klassikalisest patsist – Marta Liisa. Üks imetegu selle 25 aasta jooksul. Täitsa nagu Bullerby pliks. No seostub selle raamatuga.

Posted by: Tiina | 3. Aug 2016

Suvised piibelehed

muster

Ikka lainel. Valgel lainel. Kuigi nädalaalguse värvid lasevad vast aimata, et kunagi tuleb mängu ka midagi kärtsumat. Aga seekord sedamoodi.

Piibeleherombid. Kui üks sall läks kottu ära, siis oli vajadus kohe uus algus hakkama panna. Ja nii ta sündis. Seekord taaskord esimene laual olnud prinditud muster, ei valinud suurt ega midagi. Mulle tundub, et nii ma peakski asjale lähenema, sest nii saab asjadest asja. Kärtsule roosale otsin ma juba mitu päeva partnerit, aga kuidagi ei leia. Küll ei sobi ja küll pole see ja siis jälle liiga suur mustrikordus ja siis tundub liiga väike. Nagu paha siga, kel on alati kuskil mitu viga. Nii lihtsalt paberit võttes on asjad õnnestunud paremini. Esimesel katsel.

Seekord sai jälle suti suureke. No pisut pikk. Umbes 174 x 66 cm. Aga sellegi elab vast üle. Muster on mõnud ja hästi loogiline. Üsna alguses polnud mul seda paberit enam üldse vaja. Lõng jälle HEA sallilõng Saarast, see valge. 75 grammi. Ja varras nr 2,5.

Pildid ei ole minu tugevaim külg. Aga selline ta siis on.

 

Niipalju pean ma täna suutma, et ma töösolevale tumesinisele lisaks alustan ka uue roosa või valge. Seda tumesinist koon ma tõepoolest ainult õues  ja päevavalges. Ühe mustrikorra kaupa. Libedapoolne lõng, selline meriino ja siidi segu, ning lisaks on tumedat ja läikivat kuidagi sandim lambi all kududa. Aga minu ettekujutus linnuteekirjast oli just öösinine ja nii ma siis “vaevlen”. Kunagi ikka asja saab. Eriti kui üle 1/3 on juba kootud. Siis on juba lootust.

Ja nuppe pean ma ka veel harjutama. Kui neid on ühes kohas palju, siis ma kipun teatud silmi kuidagi “venitama”. Ei ole ilus. Või siis mulle ei meeldi. Sellised reas nupud tulevad ilusamad, kui “kobarad”. Üksikutega on kõikse lihtsam.

Mis kleiti puutub, Meeli, siis selle ma võin õmmelda, aga omale ma seda kindlasti ei koo. Ma ei suuda end kootud kleidis ette kujutada. Ei ole minu teema. Kuigi jah, mul üks kootud kleidi idee isegi on, aga see on sellisest pitsivahust kaugel. Aga sellest kunagi hiljem. Martakesekene võib võib-olla tõesti omale pitsilise kleidi saada. Kui ta pisut plikalikumaks hakkab. Hetkel oleks see üheks kandmiseks, sest ta kohe oskab …

Posted by: Tiina | 1. Aug 2016

Kingitus iseendale

Vahel kohe on vaja värvi. Kui valge järgneb valgele, siis mingil hetkel tekib igatsus värvide järele. Ja kui siis Liina lahkelt näitab FBs ilusaid värvilisi lõngu, siis hakkavad näpud sügelema. Nii ma omale silmailu ööl vastu reedet uueks nädalaks organiseerima hakkasin. Ja täna nad tulid. Ja sellised nad on. Mul oli ahvatlusi veel, aga ma püüan nendega kõigepealt hakkama saada. Kas just kohe ja kiiresti ja järjest, sest muid tegemisi on ka pooleli ja ootel, aga järgmine algus tuleb siit.

Kingitus iseendale

Kingitus iseendale

Vat see on nüüd see koht, et mida vanem eit, seda roosam kleit😉 Kuigi jah, kleiti siit just ei tule. Aga saite aru küll.

Posted by: Tiina | 30. Jun 2016

Pitsiliselt

Mul on pitsiline aasta. Ju siis nii peabki. Ja ega mul selle vastu midagi olegi. Vändra ja saelauad on küll kulunud fraas, aga passib minuga ja siiapaika kui rusikas silmaauku.

Viimase mõne päeva jooksul on valminud kaks salli, üks külge kootud pitsiga ja üks õmmelduga. Õmmelduga rändas juba ära, ma jõudsin tast vaevu ühe pildiklõpsu teha. Ikka see minu lemmikmuster ehk piibeleht ehk Ingrid Rüütli kiri. Mulle meeldib see nii väga. Sai selline tavalist mõõtu sall. Ma olen seda sallimustrit juba oma 3-4 korda kudunud ja kindlasti tuleb lisa. No on ilus.

Piibelehed

Piibelehed

Teine on tulbiga piibelehekirjaga. Miks just see kiri? Vat see oli nüüd see kord, kus ma tahtsin alustada salli ja ei osanud valida. Ja nii ma siis lõpeks haarasin laual olevatest väljaprinditud mustriskeemidest ühe ja sattus see olema. Mulle meeldib. Läheb samuti kordamisele. Mõõdud:65×170 cm. Vardad nr 2,5 ja äärepitsil 3,0. Ikka seesama HEA sallilõng Saarast. Huvitav, kas seda pooliga teinekordki saada on? Neid kerasid pole mul mõtet väga osta, vähemalt mitte enimkasutatavates toonides. Kulub ägedalt, mis ei ole ju üldse paha.

Muster

Muster

Minimodell

Minimodell

Sall siitpoolt ...

Sall siitpoolt …

... ja sealtpoolt

… ja sealtpoolt

Pitsivaht

Pitsivaht

Nurk

Nurk

Salli mässitud

Salli mässitud

Kuningkepp

Kuningkepp

Kuningkepp (Missouri) on üks minu lemmikuid õitsejaid. Esiteks meeldib mulle see kollane toon. Teiseks avab ta õied õhtul ja siis hämarduvas õues on need kollased õeied kui lambid. Ei helenda, aga mõjuvad kuidagi nii.

Selle salli kodu saab olema kaugel. Panen poisile Saksamaale kaasa, kingiks pereemale. Loodan, et meeldib. Aga selle tagasisideni läheb veel aega.

Fakt on, et täna läheb varrastele minu linnuteesall. Oi kuidas ma kunagi otsisin öösinist (peaaegu musta) tumesinist pitsilõnga, et seda mustrit kududa. Ma kujutasin ette, et see sall peab just seda värvi olema. Nüüd on mul seda tooni lõngu erinevaid, erinevatelt tootjatelt ja väikese toonierinevusega. Töösse läheb siidi ja meriinovilla segu Grinascolt. Ja siis ka üks uus valge sall. Muster .. näis, milline mul sel korral näppu jääb. Sest ladu on vaja tekitada. Hädasti. Juba ainuüksi jõulud on ju ees ….

 

 

 

 

Posted by: Tiina | 18. Jun 2016

Avalik kooskudumine

Sel aastal siis sai sedamoodi. Hõigati välja ja mina tegin kohe suure punase risti kalendrisse. Seda enam, et seekord jäi sünnipäeva ja avaliku kooskudumise vahele ka nädalake. Ei pidanudki lõikuma hommikul salatit, siis jooksma tekk ja kudumine kaenlas parki ja siis tordi järgi ja siis koju pidusse. Sai võtta rahulikult sünnipäeva ja täna ka kudumist. Tänase puhul … No ilmataat oli küll määrimata jäänud. Aga nagu ikka – kuduvad näitsikud ei ole mitte suhkrust. Tulid kes tulid ja olid ja kudusid. Ja tore oli. Ka vihma kiuste. Seekord juhtus aga tänu Hirveparki kokku lepitud kohale veel midagi imelist. Sealsamas kogunesid ürituse Swing&Ride stiilipidu ratastel ehk siis stiliseeritud rattaretk vanalinnas ja piknik svingmuusika ja tantsuga, osalejad. Oli kui mõnus see svingmuusika oli. Kui mehed praegu jalkat ei vaataks, siis ma mängitaks. Ja oli kui ilus ja lahe oli neid seal keerutamas näha. Ahh, mul tuli omal ka kohe jalakeerutuse isu. Ja pisut vanamoodsagi kleidi isu. Ja … Ratast tahan ma tegelt ka ning üldse mitte moodsat maastikukat, pigem sellist väljanägemiselt vanamoodsat linnakat. Päris vanaemade aegset mul pole kuskilt võtta enam. Igatahes on mul hea meel, et ma end hommikusest vihmast häirida ei lasknud. Hetkel küll ei saa sooja sisse, aga noh … väike klaasike portveini ja küll see soe ja kuiv tunne ka taas tuleb. Ilusad emotsioonid olid seda väärt. Ja nagu öeldud – suhkrust ma ka ei ole, tõenäoliselt end ää ka ei külmetand.

Vihmamärjad pitsid

Vihmamärjad pitsid

Seltskond siitpoolt ja ...

Seltskond siitpoolt ja …

.. sealtpoolt

.. sealtpoolt

Rattad nii ja ...

Rattad nii ja …

... naasugused

… naasugused

Stiilne rattaseltskond

Stiilne rattaseltskond

Svingivad

Svingivad

Ka svingivad

Ka svingivad

Tants ja trall

Tants ja trall

Kudumine pluss sving .. mõnus kooslus

Kudumine pluss sving .. mõnus kooslus

Mu TeinePool siin avaldas hetk tagasi, et ega ta ei uskunud küll, et ma selle ilmaga parki kuduma kolistan. Nagu see olnuks esimene kord. Et on ikka tropid, kes sellise ilmaga sellise meelelahutuse valivad. Hea peremees ei aja koera ka välja. No nüüd ta siis on … tropi meespool😀 Peab leppima.

Posted by: Tiina | 16. Jun 2016

Suveaeg

Titemamma

Titemamma

Kogu aeg on küll miskit teoksil, aga valmis ei saa. Nagu Tallinna linn. No, see on pisut naiselik liialdus, vahel ikka saab ka ja hetkel on palju asju selles kohe-kohe faasis, aga ikkagi. Kõigi muude kiirete asjade vahele sai lapitekkide kõrvalt nokitud välja mõned lapid ja kombineeritud piigale seelikuks. Lihtsalt üks nõukaaegne kangatükk, mis kuskile ei sobitunud, jäi näppu ja otsustasin selle külge seeliku tekitada.  Mõeldud tehtud. Taaskord paras kakofoonia, aga vahet ei ole. Piigale oli peamine, et pits oleks ka kuskil. Mis sest, et punane. Punane aga olude sunnil, kuna muude pitside kott on kuhugi parematele jahimaadele rännanud. Miks ja kuidas, see juba teine teema. Siis pidi veel olema natuke öökulle. Ja krabide sattumine seelikule tekitas pisut elevust. Ja noh, lilli taheti ka. Mis sest, et veidi karjuvad toonilt.

Seelik

Seelik

Krabid

Krabid

Öökullid

Öökullid

Nüüd, kui pidu on peetud ja argipäev tagasi, siis tahaks jälle ka sügavamale õmblemise laenesse sukelduda. Hunnik kangaid ja väljalõigutud asju on ootel nagunii. Miks mul asjad ei edene hetkel? Painav küsimus, aga vastus on väga lihtne. Allkorrusele peaks tulema midagi nö töötoa laadset. “Salong” nagu ironiseerivalt mõni ütleb. Ja nüüd ongi nii, et mul on raske siin kanga- ja lõngalaos koristadagi. Ma kujutan vaimusilmas kogu aeg ette, kuidas võiks olla ja kuidas peaks panema ja … Ühesõnaga ootan neid paremaid aegu ja tingimusi. No päris tegevuseta ma ei istu, aga selle kitsastes oludes asjade otsimise, sorteerimise, valimise, lappamise, lõikamise, pakkimise ja ärpanemise peale kulub tegelikult tegemisrõõmu pärssivalt palju aega ja nii võtab ka kõik vajalik hoopis enam ajaressurssi.

Igatahes unistan ma hetkel augusti keskpaigast, mil mina loodan allapoole kolida osa oma näputööstaffist. Kas see tärmin reaalne on .. Nojah, TeisePoole arvates mitte, aga ma ikka loodan. Eks siis ole näha. Sellega seoses tuli mul tegelikult ka mõte, et mõned aastad tagasi istusime Maire ja Signe ja Terjega ühel kaunil augustikuu päeval terrassil ja kudusime ja sõime ja jõime. Kui .. siis äkki teeks augustis midagi kuduolengu laadset. Terje on küll nüüd kaugemal, aga Signe ja Maire? Kuidas teiega lood on? Ja äkki on keegi veel? Lootma peab, et kui mingigi märk maha panna, siis äkki liiguvad asjad ka kiiremini … Või noh, liiguvadki.

Ja nagu ikka .. lõpetuseks üks tordipilt. No ma ei saa ju ühelgi aastal oma sünnipäeva ilma tordita mööda lasta, on see siis tehtud kus iganes ja kelle poolt iganes.

Tort 11.06.2016

Tort 11.06.2016

Ja suurimad tänud kõigile, kes te tulite ja olite ja selle vihmase päeva õhtu väga meeldivaks tegite. Ma loodan, et ükski märgade käistega laps tõbiseks ei jäänud. Ja et .. et te tulete taas🙂 Tänud … Merike ja Vahur, Katri ja Madis, Merike ja Oleg, Liisi ja Margus, Krista, Hiie, Tiit, Kati ja kogu see lastevägi, nii suuremad kui väiksemad.

 

 

Posted by: Tiina | 3. Jun 2016

Kevadekleit

Kevad. Lasteaed saab selleks kevadeks otsa. Ei, kooli meie piiga veel ei lähe, aga pidu ikkagi. Ja nagu ikka tekib ikka ja jälle kapi ees seistes tõdemus, et selga pole midagi panna. Marta Liisaga nii juhtuski. Pidu on ees, aga kleiti ei ole. Ammugi mitte uut. Kuna nõel ja niit on majas olemas, masinad ka ja kangaid ka, siis saigi alustuseks otsitud kaste mööda, et millest siis. Mul oli küll üks kaltsukast ostetud lahedast kangast puuvillane seelik kleidiks ümbertegemiseks ootel, aga see minu mõtetega hetkel hästi ei haakunud. Ja mis seal salata, nähes litreid teisel kangal oli Marta Liisa süda võidetud. Nii ta tuli. Seekord kergema vastupanu tee ehk siis Burda (8/2015) lõige. Teisiti sai see, et meite kleit on pikem kui ajakirjas ning Marta Liisa tahtis kindlasti ka lehvi. Kuna kangast oli piiratud kogus ehk siis täpselt 1 meeter, siis lehvi ei tulnud, tuli pael, millega seljale pisut kokku siduda. Mul pole nii otsa veel ükski kangas saanud, kui ma just käterätikuid ei palista. Aga kleit Martale meeldib. Mulle ka isegi, kuigi mingil hetkel olin ma valmis asja minema viskama. Ma ei teagi miks. Kõik sujus ja klappis, aga mingil hetkel oli kõik nagu vale. Täna jooksin veel kangapoest läbi, et pähe ka roheline lehv leida ja selline see kombo siis saigi. Vaatame kuidas nüüd pesule vastu peab. Kangas on vanadest varudest ja mis-kuidas ma ernam ei mäleta. Aga pesu ta vajas, sest torditükile meeldis ka kleit niiväga, et ta kohe pidi end Marta Liisa sülle “istutama”. Teadagi, jättes jälje.

Enne pidu

Enne pidu

Ja see lehv. Ma olen vist lootusetult vanamoodne, aga selline tutipael meeldib mulle. Nostalgialaks. Eriti kõigi nende tiaarade ja võrude ja imeklambrite kõrval, mida tänapäeval on. Vahel tahaks vanamoodi.

Kuna piiga käib palju pükstega, siis on ta vahel kleidiga hädas. Esiteks rullib omi sabasid taevapoole ja kortsutab ning istub kuidas juhtub. Peab vist rohkem seelikuid-kleite kandma. Muidu kasvabki poisiks. Kõigi nukkude kiuste.

Marta Liisa

kleit

kleit küljelt

kleit_4

Aga need paganama lastelauluga peod. Minu silmad on ikka lootusetult märja koha peal. Kogu aeg pühkisin silmi. Seekord olin taibanud vähemalt taskuräti kaasa võtta.

Vähemalt pärastpoole sai nalja. No Tibul on ikka suuvärk. Siis lendas silmist vett juba hoopiski teisel põhjusel. Naera nii, et tilgad püksis. Ja keemiakatsed lasteaia lõpupeol – pole paha.

Posted by: Tiina | 3. Jun 2016

Väikevormide aeg

Kiire kevadine aeg ja nii tuleb varrastelt peamiselt väikevorme. No ei jõua suuremate asjade lõpetamiseni, see vajab pisut enam aega. Aga sokke ja muud taolist küll. Hea ühistranspordi kudumine ju.

Kevad. Lasteaiad lõpevad ja lapsed lähevad suvevaheajale. Meie piiga küll lasteaeda veel päris selja taha ei jäta, aga järgmine aasta läheb ta edasi võiduka lõpuni ilma kahe vahva õpetajata, kes lähevad beebipuhkusele (nhmm, mis tobe sõna tegelikult ;)).  Seega ei olnud palju mõtlemist – varrastele kahed papud lisaks muudele rühmapoolsetele kinkekaartidele ja staffile. Nii hea ja kiire ja kerge tegemine. Lõbus. Ja nüüd on teised nii käe sees, et teeks kohe veel mõned varuks.

Papud

Papud

Ega nende kohta käib kõik sama, mis varasemategi papude kohta: Drops Alpaca, muster Garnstudio lehelt, vardad nr 2. Ainult papupõhi ei ole kokku õmmeldud, vaid kootud kokku sarnaselt sokikannale. Karbid on Zelluloosist. Jube hästi sobivad, kasvõi suuruselt.

Posted by: Tiina | 23. Apr 2016

Kaks korraga

Küünlad

Küünlad

Vahel on nii, et ühes peres on kahel lapsel sünnipäev ühel päeval. Nagu meil. Ja nii me siis laulsimegi hommikul korraga 6 küünlaga koogil üles kaht lapsukest – suurt, kes on nüüdeks juba 17, ja pisikest, kes alles tunnike enne südaööd saab 6. Aeg läheb ikka tõepoolest kähku. Alles nad olid pisikesed naasklid (Marta Liisa ja Martin Erik 7)  ja juba …. Oh jah. See Kuuene on igavene targutis ja jube toimekas tegelane. Laulab su surnuks. Kui mulle üldiselt meeldib seltsis kodus olla, siis on hetki, kui ma naudin piiga lasteaiasolekut. Ta on vahel lihtsalt nii intensiivne tegelane. Loeb ja kribab, nagu kuuleb. Nii on vihikus kirjas (mingi printsesside nimekiri vist) Rapusel ja Okasrosike ja Tukatinu. Elsat ja Annat kohtab igal sammul. See on üks peamisi mänge. Memorys teeb emmele pähe. Ja poisid on alati süüdi seitsmes surmapatus. Eriti kui asjad ja elu ei kulge Printsessi tahtsi. Võrreldes poiste sama ajaga on elu ikka oluliselt roosam. Kuigi jah, see tilulilu paneb poissegi vaikselt vanduma. Suur … selline vaikne tüüp. Vahel ütleb, aga siis ikka ÜTLEB. Mõistus hiilib ka vaikselt kodupoole. Abivalmis ja kodukeskne tüüp. Kuigi jah, see “EI VIITSI” istub temas ka ikka veel sügaval sees. Ta ei viitsi isegi sünnipäeva pidada, sest siis peab koristama! Juhtub.

Igatahes on täna pidu. Nüüd on tuba taas täis Elsat ja Annat ja ponisid. Ja torti! Meie peres ju tähistavad tähtpäevi ikka tordipildid.

Kaks

Kaks

Seekord sai neid kaks. Minugi üllatuseks. Aga noh, ju ma ise olin ka veidi agar. Sattusin eile tordipõhjade küpsetamisega hoogu. Polnud ammu teinue ja siis tundus, et ükski katse ei õnnestunud. Aga ju miski ikka õnnestus, kui Liisi neist kaks vahvad ja maitsvat asja kokku võlus.

Kommitort, kommikuhja tõttu vist laste lemik

Kommitort, kommikuhja tõttu vist laste lemmik

 

Roosamanna

Roosamanna

Nagu öeldud Kommitort läks lastele hästi peale. Nagu vahvlidki.

Mis tortides sees on – ega ma täpsemalt teagi. Mustikad ja vaarikad. Ei ole ülemäära magusad, vaid mõnusad süüa. Nämmad.

Palju õnne veelkord, mu kallid!

Posted by: Tiina | 19. Apr 2016

Õieta piibeleht

Sall

Sall

Mis ma ikka kirjutan. Selline ta sai. Sall, õieta piibeleht. Tellija valik. Ka suurus. Seejuures sai arvestatud salli saajat ja lõplikuks eesmärgiks sai mitte hiigelsuur õlasall, vaid selline .. paras. 45 cm lai ja 144 cm lühike.  Materjali kokku 104 grammi, vana ja hea Twin. Hea teha asja, mida kannatab ka igapäevaselt kanda, mis ei ole vaid ämblikuvõrk. Muster mulle meeldib, hea ja loogiline peast kududa, ilus vaadata. Ja see punane toon …. omale oleks ka üht sellist värvilaiku kunagi vaja.

Sinisel murul

Sinisel murul

Kannikeste keskel

Kannikeste keskel

Sall, lihtsalt

Sall, lihtsalt

Puus

Puus

Ja ena kevadist imet .. ma olen sügisel miskised iirised mulda pannud. Üllatus, ma ei mäletanud üldse. Ja oi kuidas ma armastan kannikesi. Samas laulu “Kannikesed emale” ma kuulata ei saa. Ma hakkan nutma. Ja seda juba lapsepõlvest peale.

Iirised

Iirised

Kannikesed

Kannikesed

Older Posts »

Rubriigid

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 203 other followers