Posted by: Tiina | 8. okt. 2021

Bokserid

Minu teine Pool pole ammu omale alukaid ostmas käinud. Mis aastast siis iganes, aga need on kuidagi tekkinud kangajääkidest ja mitte niiväga jääkidest ja imbunud allkorruse õmblustoast üles Mardika pesusahtlisse. See protsess oli kuidagi sujuv. Aga nüüd ärkas meespool ühel heal päeval, et tal pole midagi jalga panna. Mis oli aukus, mis kulunud .. seis nutune. No ja mida siis üks armastav naispool teeb. Haarab käärid, eksole! Ei, ärge nüüd kohe arvake, et ma meest hakkima hakkasin. Hoopis kangast. Ja nii ma siin nüüd mõned päevad sebisin ümber kangaste ja kummi. Tegelt oleks võinud asi palju vähem aega võtta, aga mu masin läks seekordse püksikummiga tülli ja kulus ikka omajagu aega, et noid kaht omavahel lepitada. Ja mis peamine – selleks oli vaja päevavalgust! Või vähemalt selline tunne jäi. Nii ma siis kasutasingi eilset ja tänast päevavalget vaba päeva kattemasina meelitamiseks. Ja saime üheskoos hakkama!

Said selised.No ega siin väga tillukesi kangatükke nüüd ka ei ole, seega kangajääkide kuhil väga just ei vähenenud. Vast siis saaks seda vähendada, kui lõikakski iga detaili välja isemoodi kangast. Ma ei tea jällegi, kas mu meespool sellised klounitrussikud jalga paneks. Peaks proovima.

Aga nagu öeldud: suuremad ja väiksemad tükid ja sai selline valik. Need lepatriinud on nii vahvad 😉

Mulle meeldivad. Kangad iseenesest on pärit väga erinevatest allikatest, täpsema vastuse jään võlgu. Kumm, mis meile peavalu põhjustas, on Karnaluksist. Varemalt kasutasin üht valget kummi, aga too on ikkagi nati kõva ja karm. See tundub parem ja pehmem. Eks näis kuidas see nüüd pesus käituma hakkab.

Nüüd peab ikka mõned lillelised ka tegema. Põhjusmõtteline luba on olemas. Paluti ainult “mitte roosat lillelist”.

Posted by: Tiina | 3. okt. 2021

Sügis ehk kuidas pildistada kõrvitsaid

Meie maakodus olid sel aastal üsna kenakesed kõrvitsad. Mitte just nii üüratud nagu kunagi isa aegadel, aga pisut pisemad. Ja kui me neid siin korjasime, siis laotusid nemad kenasti õuemurule. Nagu ikka peab ju pildi ka tegema. Mitte just järeltulevatele põlvedele näitamaks, aga vähemalt tolle päeva tõllavaliku ilmestamiseks. Ja nii siis sündiski pilt üheksast kollasest “mugulast” õuemurul.

Aga, aga … Emme läks lihtsama vastupanu teed, ent laps võttis vaeva näha. Ja nii sündiski see lapse võluvalgusega kaunistet kõrvitsapilt. Eksole, emme on iiiiigav! Ma ise olen küll sellega täitsa päri. Ja lapsele seekord 10 points!

Mulle meeldib.

Posted by: Tiina | 26. sept. 2021

Ikkagi september

Ka kui kuu alguses tundus, et sellesse septembrisse ei mahu miskit uut kõige lasteluuletuse kiuste, siis kuu lõpuks sai emme end ikkagi kokku võetud. Lihtsalt läks nii kogu muu töö vahel.

Aga jah, lapsel ju riideid on, aga paraku kipuvad kõik jääma väikseks. Või siis on juba teiselt ringilt ehk siis naabritüdruku käest ja hakkavad vaikselt väsima. Nii tõdeski Mart eile poes, et dressikat vaja. No mida asja! Nagu kodus kangast vähe oleks. Kuna ma olingi selle nädalavahetuse kenasti kirjatöödest vabaks jätnud, siis ei olnud pikka mõtlemist. Ma küll kohe paneelide peale ei mõelnud, aga kanga otsimise käigus tulid kaks juba ostetud dressikanga paneeli välja ja üks neist läks töösse. Teine oli too huskyga, mõlemad RiimeTexist.

sai siis selline. Ma lõike võtsin viimasest Ottobre Woman numbrist ja kohendasin veidi. Lihtsalt see paneel on minu piiga jaoks imeväikse kübekese võrra liiga kitsas ja nii ma mängisin külgedel õmblustega. Tüdruk nagu oleks ju veel lapsuke, kõigest 11, aga kasvult ja mõõtudelt veab juba naiste asju ka selga. Õnneks on emme, kes natike ikka midagi mõikab. See külgedel õmblustega mängimine tähendas seda, et ma nihutasin seljatükki laiemaks ja seetõttu panin ka varrukaringselt külge. Mitte nii, et õlg, varrukas ja siis varruka- ja küljeõmblus. Aga tulemus mulle meeldib. Ja tundub et lapsele ka. Koolis käimaks ja jope alla kuniks veel väga külm ei ole paras.

Kui juba tegemiseks läks, siis valmis ka müts. Tegelikult mu õmbluspäev mütsidega algaski, sest Liisi tellis taas tervele perele ja siis veel lisaks. Need on ka töös, tumedamas valmis, aga heledad ootavad nüüd niisivahetust. Mida ma kohe pärast kribamist tegema lähengi.

Aga seda hõbedaste lehtedega mütsi ei oleks täna “tekkinud”, kui ma poleks seda kangast musta dressikangast (FT) otsides leidnud. Ma olin need lehed juba täitsa ära unustanud. Lapse valitud kangas veel ju. Ja nii ma ühe mutsi sealt otsast tegingi. Taaskord: mulle meeldib.

Kangad: must FT, soonik ja paneel RiimeTex; fooliumprindiga mütsikangas (trikotaaž) Tuuleluud. Dressipluusi lõige: Ottobre Woman 5/2021, kuid kohandatud.

Posted by: Tiina | 10. sept. 2021

Valge lõng

See oli vaat et ennemuistsel ajal, kui ma ostsin WW lõngapoest Tartu maanteelt ühe valge lõnga. Nimi oli veel Bubble. Mõtlesin ühe suvise lühikeste varrukatega pluusijupi peale ja võtsin vist mingi 300 grammi ja pisut peale toda huvitavat puuvillast lõnga. Huvitav tundus ta seepärast, et oli ebaühtlane. Ja mitte selline lahtiste niitide kogum, vaid huvitavalt kokku keerutatud. No ega ma enam täitsa täpselt ka mäleta, mida ma mõtlesin, aga selline on mu emotsioon praegu seda lõngajääki vaadates. Igatahes hakkasin kuduma, ringselt. Olin juba üsna kaugel, nö liginesin kaelusele, kui avastasin, et pagan see veab ju end kaheksasse. Kogu see pluusijupp. Nojah, eks ma selle ringselt kudumise süüks panin ja tuju läks ära ja seisma ta jäi. Ja siis tõmbasin millalgi möödunud talvel kogu asja üles. Et mis ta seal niisama vedeleb. Ja ega ta kaua lõngana olla saanud, ma ju pidin nüüd proovima ikka kahe tüki ja kokkuõmblemise värki. Mõeldud tehtud ja üheks sellesuviseks pidustuseks ta valmis ka sai. Aga … ta on ikka veidi kaheksas, see kehaosa. No las tema olgu. Ju see mingi lõnga suur soov on, minuga nalja teha. Seljas just ei karju. Võib-olla olen ma ise ka kerest kaheksas?

Aga jah – u 280 grammi ja selline ta sai. Kõik kokkuvõtud ja lisamised on selline emotsioonidest ajendet matemaatika. No proovilapp oli ka, aga ka kui mul oli algselt rohkem arvutatud, siis lõpptulemuses oli rohkem juba spontaanset tegemist. Ega jah, teistkordne kudumine. Võis julgemalt lasta. teadsid juba kui mitu rida ja silmust millisele tulemusele viitavad. Täitsa kena suvelõpu lemmik sai. Ja passib ka muul ajal, olenemata aastaajast.

Mulle meeldib.

Ma olen neid tuduriideid siin piigale mitut puhku õmmelnud, aga ikka ja jälle tuleb välja, et nagu polegi teisi. Sai siis vastu suve taas tegudele hakatud, sest laps tahtis oma jupakate poe-öösärkide kõrvale taas pidžaamat. Kangas veel tema enda valitud. Oi ma ei tahtnud toda tellida, ise ka ei tea miks. Aga Marta ajas just seda karudega kangast peale. Aga kuidagi sai ta ära tellitud ja isegi unustatud, sest nende kangastega on ju nii, et hõikad FB-s, et tahan nii mitu meetrit ja tuleb siis kunas tuleb. Ja teinekord läheb tulemsega kaua aega, seega enam ei mäletagi. No ja nii oligi. Ajas neiu mulle oma mõmmikuid ja kui kangas kohal, siis ei mäletanud enam ööd ega mütsi. Aga seda teadis küll, et pidžaamaks peab too saama. Mõeldud tehtud.

Lõige on kuskilt Ottobrest võetud lõigete edasiarendus Martale. No ta ei passi laste suurustesse, pisut ümmargusem ju. Ja ega naiste lõigetesse ka veel päris nagu ei lähe. Ikka tuleb kuskilt miskit kas pikendada või lühendada, laiemaks või kitsamaks joonistada. Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka.

Sai selline. Ma ei tea, miks ta varrukatele soonikuid ei tahtnud, aga las ta siis olla nii. Saab ju lisada, kui soov tekib. Kangas on minu mäletamist mööda Tuuleluuast. Selline tavaline trikotaaž. Soonik Riimetexist.

Pisut pikk ja lai, aga tudu ei peagi olema nagu vorstinahk. Tundub mõnus. Ja nunnu ka.

Pildistamiseks sobis nädalavahetus imehästi. Isegi õuehommik. Nii mõnus ja linnulaulune ja piisavalt soe. Ja oli mida vaadata, sest selleks ajaks kui meie peenramaale jõudsime, oli suur vennas juba kaevamise tööhoos.

Ma hakkasin samal ajal ka öösärki tegema, aga sel on veel kattemasinat vaja. Ja kuna maale minnes nõudis piiga pigem pidžaamat, siis sai valmimise järjekord just selline.

Üks kevadine sõber samblamättalt ka.

Posted by: Tiina | 7. märts 2021

Ka pisiasjadesse võib kinni jääda

Ammu juba tahaks teha midagi omale, aga kõige muu vahelt on aega nii natuke, üle, et lihtsalt ei jõua pisikestest asjadest kaugemale. Peab õppima rohkem “ei” ütlema, siis äkki saaks tööst jääva aja jooksul ka enda peale mõelda. Aga siin ma siis nüüd olen – uue satsi nukuriietega.

Nüüd pole enam ainult pisikesed tükid, vaid natuke suuremad. No omale ja piigale neist ikka miskit välja ei tuleks. Ja pisemaid lapsi meil ka pole. Seega siis nukulapsed.

Said sellised. Ma tahtsin seelikuid veel teha, aga see va massin hakkas alläärtega pirtsutama. Eks teinekord vaatab, mis tal häda hakkas. Vahel lihtsalt pole õige päev millekski.

Nüüd oleks ikka vaja veel kombet ja dresskleiti ja … Ühesõnaga: mul on kuhu areneda.

Posted by: Tiina | 31. jaan. 2021

Väga aeglane kangajääkide vähendamise meetod

Kilplasi teavad kõik, onju. Igatahes avastasin ma, et olen ka vist kilplaste sugu. Igatahes olen ma valinud pisikeste kangajääkide vähendamiseks väga pikaldase meetodi – õmmelda nukuriideid. Jah, midagi valmib, aga vat need kangakastid ikka väga ei tühjene. Seal jagub veel mitmeks kapitäieks hilpudeks, kui vaid aega oleks. Aga eks ole seegi tegevus omaette zennnn. Ilusad värvilised pisiasjad, saavad ruttu valmis. Vahelduvad suuremate töödega. Neid on ikka ka, kuigi alati mitte näitamiseks.

Igatahes tegelesin jälle kord nukumänguteraapiaga. Selline mõnus ja rahulik viis veeta nädalavahetust. Ja valmis selline pisike kuhil asjakesi. Seekord paistab rõhk olevat igasugu pluusikestel. No mis teha, kui kirjust kangatükist ei jagu esitükikski. Pükstest rääkimata. Ja kleiti ei tule ammugi, kui juba pluusike vajab nuputamist. Siis kombineeridki erinevaid jääke. Kombineerid soonikute jääke. Ja nuputad kinniseid.

Hetkel on kõik ikkagi trikookangastest, aga ega mul on neid mittevenivaid tükke ka kastiga (kui mitte kastidega). Seega tegevust jagub. Ja seegi kord arvestasin beebinukkudega. No riided on samade lõigete järgi tehtud, aga eks tükkide suurus mängi rolli selles, et mõni ese tuleb pisut pisem õmblusvarude puudumise tõttu. Kui juba need dressid läksid ka lasteaianukkudele, keda ma näinudki ei ole, siis lähevad need vast ka. Ja mõni linnuke on seelikul nt pea alaspidi. No ei mänginud teisiti välja. Aga vast väikestel nukusõpradel pole sest hullu.

Said sellised. Mitu loomapildiga ja lillelist-triibulist pluusi, üks pidžaama, üks kleit, ühed püksid, üks seelik ja mütsike. Mulle küll meeldivad. Ega ma neid muidu ju ei teeks. Eelmiste dressidega läks ka vist täppi. Lapsteaiaõpetaja igatahes ütles, et lastel on vaja nüüd väga nukkudel riideid vahetada. Kui on mida vahetada, siis miks mitte.

Kleit ja pidžaama
Alukad
Loomapildiga särgid
Jalgupidi lumes

See pole üldse esimene kord, kui ma veedan aega selliste pisiasjadega nagu nukuriided. Seekord ei olnud tegelikult üldse koduste nukkude riietamise soov, sest meite Marta ei mängi nukkudega. Kui siin keegi mängib, siis mina. Aga, aga … meie pere suure poisi tütarlaps läks tööle lasteaeda ja siis ma pakkusingi, et kui hakkan taas kangatükke vähendama, siis äkki lasteaia nukud tahavad mõnd hilpu. Ta oli nõus. Ja nii siis saidki esimesed viis asjakest valmis.

Mul ei ole lasteaiast konkreetset nukku ees, aga ma tegin hetkel ühe koduse beebinuku ja ühe laenatud Baby Born nuku baasil mõned püksid ja dressipluusid. Ikka paras pusle sai kohati, isegi varrukad tuli kohati kahest tükist kombineerida. Ja soonikud võivad ka vahel olla ise ansamblist (roosad püksid). Aga tulemus on täitsa ilus. Minu arvates. See kiisudega dressikas käib pisut raskelt, sest ma tegin selle üle pea käima ja nukul tuleb natike käsi väänata. Teisele sai juba taha tehtud nööbiga kinnis ja pisut enam avarust antud, et oleks mugavam selga saada. Nüüd jääb loota, et neiu Grete leiab ka sobivad nukud Loo lasteaias.

Igatahes oli väga lõbus tegemine. Ja see jätkub. Juba uued asjakesed on välja lõigatud. Noored tulid täna lihtsalt nii vara läbi, et ma ei jõudnud rohkem korraga valmis.

Posted by: Tiina | 7. jaan. 2021

Algused

Algas uus. Hea ja uue soovimise rong on selleks korraks läinud. Eks sai seda soovitud ja häid soove vastugi võetud. Loodame siis ikkagi parimat. Mina loodan küll, et see kulgev aasta saab parem. Sandimini ei anna ka palju minna. Seega lootusrikkalt edasi!

Ma sel aastal vist suurt lubama uueks ei hakka. Ikka see vana hea moto: tean tõustes igal hommikul, end enam odavalt ei müü! Kuigi jah, see odavus on suhteline vahel. Kuna siinne vaikus on kõrvulukustav, siis tahaks või poolvägisi anda ühe lubaduse: teen rohkem ja kirjutan rohkem. Aga ma pole kindel kas ma seda järjekordselt pidada saan. Ma juba tegin korra siin sammu, mis pani mitmed kodused ja muud asjad pausile. Ja-ja, kes veel ei tea, siis kodune inimene läks palgatööle … lattu. Raamatulattu. Kahjuks avanes see paradiisivärav ainult ajutiselt, aga ma loodan, et miskit on ikka veel tulemas. Juba horoskoopki lubab sel aastal tööga seoses uusi algusi. No ootame ja vaatame. Igatahes see vana lõpp oli minu jaoks küll väsitav, aga väga vahva. Nagu öeldud, on mul homse viimase “ajutise” päeva pärast kurbki. Aga noh, ma pole veel õppinud üle varju hüppama ja võluma ajutisi asju igaveseks. Seega jääb ootamine, et kas ja kuidas ja kus. Ja noh, eks ise peab ka natuke tegusid tegema.

Mida ma kindlasti luban on see, et ma loen. Ja soetan raamatuid. Seda viimast ma kodus väga kõvasti välja ei ütle. See torkab niigi silma, mis siin enam mehi traumeerida. Samas kiusatused ongi ju selleks, et neile järele anda. Kuidagi on lõnga- ja kangahullus sujuvalt arenenud raamatumaaniaks. Mulle sobib. Iseennast peab ju ka hellitama.

Aga lubamisest ja soovidest. Või on need unistused? Suureks kipuvad. Ma olen juba pikalt mõelnud ka raamatublogist, aga kas minu viimase aja kirjutamise innu taustal sellest asja saab, ei tea. Küll tahaks proovida omaks lõbuks tõlkida ka ilukirjandust. sahtlisse. No niisama. Neist ohutus- ja muudest juhistest on natike palju saanud. Tahaks miskit hingele.

Aga see vaikus. Siin. No ma ikka tegutsen ka pisut, aga miski ei kipu valmis saama. Ega nende paari õhtutunniga, mis peale tööd jäävad, ei jõuagi kõike, mida tahaks. Mõni ring sokki-kinnast, salli mustrikord … Õmmelda tahaks. On ideid ja on kangaid, uusi. Eks ma pean sel aastal üldse püüdma rohkem masina ligi hoida. Muidu juhtub nii nagu eelmisel aastal. Lõikan välja ja Marta kasvab enne välja kui asjad valmis saavad. Ma tean, minu viga, aga noh .. juhtub.

Aga on ka asju, mis väikseks ei jää. Ma mingi aeg siin tegin neid vardakotte, et ei peaks omi kudumisi enam kilekotis kaasa tassima. Ühe satsi tegin juba suveks, aga teise nüüd sügisel. Päris valmis said veel eelmise aasta numbri sees. Kokku oli neli kotti, aga ühte ma panin juba Marta koolikudumise eest ära. Mulle meeldib 😀

Vardakotid

Ja nüüd jään ootama nädalavahetust. Maale! Lumme! Ma pole seal aastaid lumisel ajal käinud.

Posted by: Tiina | 23. sept. 2020

Septembriks uut

Jah, ma alustasin ka sel aastal septembriks miskit uut piigale. Aga jah, ma sain millegagi juba ammu valmis ja millegagi alles täna. Vat nii on lood.

Teksad.

Tegin ka selleks kooliaastaks, aga ma pole ise rahul. Kuigi ma eelmised tegin liiga kõrge värvliga ja tuletasin endale meelde, et ole seekord mõõdukam, siis see ei läinud õnneks. Nojah, jalas pole hullu, aga mulle minu tegemise teadmise pealt ei meeldi. Ma tean, et need kantakse talvega ära ja mingi hetk on uusi vaja, seepärast ma väga kaua põdeda ei kavatse. Läksid jalga ja loosi, ent rohkem kui tagataskuid ma ei näita. Igatahes on kangas parem kui nende eelmise aasta baleriinidega pükste kangas. Aga noh, maitse on suus, eks teeme veel. Ei tohi nii pikka vahet jätta, siis on vigu kergem parandada. Muidu läheb nii, et tahad parimat ja läheb nagu alati.

T-särgid

Ja nagu ikka on vaja uusi särke. Alustuseks mõned lühikeste varrukatega t-särgid. Noodid on neiu üks lemmik. Lubas selle kooripäevadel selga panna. Mulle endale meeldib see joonistatud naistega. Ei, ei ole joonistatud mees. Naised on 🙂 Mul oli omal ka selline mustaga kombineeritud, aga too sai ära kantud. Nüüd jäi näppu tolle jääk, millest andis piigale välja särgi esidetaili ja ühe varruka. Mulle meeldib. Ja roosa on … lihtsalt roosatäpiline.

Nägudemaa

Lõige on mingil ajahetkel ise tekitatud, sest ega mu neiu ei mahu täpselt ühtegi Ottobre ega Burda lõikesse. Pikkus ja ümbermõõdud on kuidagi … nihkega. Seepärast tuleb alati kasutada mõõdulinti. Ja see pisut pikem varrukas on minu kiiks. Mulle omale ka ei meeldi väga lühikesed varrukajupid.

Too tuunika on aga kunagi ammu alustatud. Hea, et veel selga läks. No ma kraamides leidsin. Millal välja lõigatud sai, ei mäleta. Marta tõdes, et ega see järgmine suvi enam selga lähe. No ega peagi. Andku minna ja kandku kodus. Tegelikult oli seal lõikel ette nähtud kuskile vöö kanti ka paelakanal, aga kuna mul roosat või kollast sellist õhemat dressipüksinööri ei olnud, siis jäi nii. Nagu särgik, aga tuunika. Käeaugukaarte ja kaelakaare kandid lasin seekord kattega maha. Vajadusel harutan (vist) käeaugud lahti ja süvendan. Siis kestab vast kauem. Sest rinnus on ruumi natuke.

Epudrilla

Oh neid pisikesi eputisi tüdrukuid …

Older Posts »

Kategooriad