Posted by: Tiina | 7. märts 2021

Ka pisiasjadesse võib kinni jääda

Ammu juba tahaks teha midagi omale, aga kõige muu vahelt on aega nii natuke, üle, et lihtsalt ei jõua pisikestest asjadest kaugemale. Peab õppima rohkem “ei” ütlema, siis äkki saaks tööst jääva aja jooksul ka enda peale mõelda. Aga siin ma siis nüüd olen – uue satsi nukuriietega.

Nüüd pole enam ainult pisikesed tükid, vaid natuke suuremad. No omale ja piigale neist ikka miskit välja ei tuleks. Ja pisemaid lapsi meil ka pole. Seega siis nukulapsed.

Said sellised. Ma tahtsin seelikuid veel teha, aga see va massin hakkas alläärtega pirtsutama. Eks teinekord vaatab, mis tal häda hakkas. Vahel lihtsalt pole õige päev millekski.

Nüüd oleks ikka vaja veel kombet ja dresskleiti ja … Ühesõnaga: mul on kuhu areneda.

Posted by: Tiina | 31. jaan. 2021

Väga aeglane kangajääkide vähendamise meetod

Kilplasi teavad kõik, onju. Igatahes avastasin ma, et olen ka vist kilplaste sugu. Igatahes olen ma valinud pisikeste kangajääkide vähendamiseks väga pikaldase meetodi – õmmelda nukuriideid. Jah, midagi valmib, aga vat need kangakastid ikka väga ei tühjene. Seal jagub veel mitmeks kapitäieks hilpudeks, kui vaid aega oleks. Aga eks ole seegi tegevus omaette zennnn. Ilusad värvilised pisiasjad, saavad ruttu valmis. Vahelduvad suuremate töödega. Neid on ikka ka, kuigi alati mitte näitamiseks.

Igatahes tegelesin jälle kord nukumänguteraapiaga. Selline mõnus ja rahulik viis veeta nädalavahetust. Ja valmis selline pisike kuhil asjakesi. Seekord paistab rõhk olevat igasugu pluusikestel. No mis teha, kui kirjust kangatükist ei jagu esitükikski. Pükstest rääkimata. Ja kleiti ei tule ammugi, kui juba pluusike vajab nuputamist. Siis kombineeridki erinevaid jääke. Kombineerid soonikute jääke. Ja nuputad kinniseid.

Hetkel on kõik ikkagi trikookangastest, aga ega mul on neid mittevenivaid tükke ka kastiga (kui mitte kastidega). Seega tegevust jagub. Ja seegi kord arvestasin beebinukkudega. No riided on samade lõigete järgi tehtud, aga eks tükkide suurus mängi rolli selles, et mõni ese tuleb pisut pisem õmblusvarude puudumise tõttu. Kui juba need dressid läksid ka lasteaianukkudele, keda ma näinudki ei ole, siis lähevad need vast ka. Ja mõni linnuke on seelikul nt pea alaspidi. No ei mänginud teisiti välja. Aga vast väikestel nukusõpradel pole sest hullu.

Said sellised. Mitu loomapildiga ja lillelist-triibulist pluusi, üks pidžaama, üks kleit, ühed püksid, üks seelik ja mütsike. Mulle küll meeldivad. Ega ma neid muidu ju ei teeks. Eelmiste dressidega läks ka vist täppi. Lapsteaiaõpetaja igatahes ütles, et lastel on vaja nüüd väga nukkudel riideid vahetada. Kui on mida vahetada, siis miks mitte.

Kleit ja pidžaama
Alukad
Loomapildiga särgid
Jalgupidi lumes

See pole üldse esimene kord, kui ma veedan aega selliste pisiasjadega nagu nukuriided. Seekord ei olnud tegelikult üldse koduste nukkude riietamise soov, sest meite Marta ei mängi nukkudega. Kui siin keegi mängib, siis mina. Aga, aga … meie pere suure poisi tütarlaps läks tööle lasteaeda ja siis ma pakkusingi, et kui hakkan taas kangatükke vähendama, siis äkki lasteaia nukud tahavad mõnd hilpu. Ta oli nõus. Ja nii siis saidki esimesed viis asjakest valmis.

Mul ei ole lasteaiast konkreetset nukku ees, aga ma tegin hetkel ühe koduse beebinuku ja ühe laenatud Baby Born nuku baasil mõned püksid ja dressipluusid. Ikka paras pusle sai kohati, isegi varrukad tuli kohati kahest tükist kombineerida. Ja soonikud võivad ka vahel olla ise ansamblist (roosad püksid). Aga tulemus on täitsa ilus. Minu arvates. See kiisudega dressikas käib pisut raskelt, sest ma tegin selle üle pea käima ja nukul tuleb natike käsi väänata. Teisele sai juba taha tehtud nööbiga kinnis ja pisut enam avarust antud, et oleks mugavam selga saada. Nüüd jääb loota, et neiu Grete leiab ka sobivad nukud Loo lasteaias.

Igatahes oli väga lõbus tegemine. Ja see jätkub. Juba uued asjakesed on välja lõigatud. Noored tulid täna lihtsalt nii vara läbi, et ma ei jõudnud rohkem korraga valmis.

Posted by: Tiina | 7. jaan. 2021

Algused

Algas uus. Hea ja uue soovimise rong on selleks korraks läinud. Eks sai seda soovitud ja häid soove vastugi võetud. Loodame siis ikkagi parimat. Mina loodan küll, et see kulgev aasta saab parem. Sandimini ei anna ka palju minna. Seega lootusrikkalt edasi!

Ma sel aastal vist suurt lubama uueks ei hakka. Ikka see vana hea moto: tean tõustes igal hommikul, end enam odavalt ei müü! Kuigi jah, see odavus on suhteline vahel. Kuna siinne vaikus on kõrvulukustav, siis tahaks või poolvägisi anda ühe lubaduse: teen rohkem ja kirjutan rohkem. Aga ma pole kindel kas ma seda järjekordselt pidada saan. Ma juba tegin korra siin sammu, mis pani mitmed kodused ja muud asjad pausile. Ja-ja, kes veel ei tea, siis kodune inimene läks palgatööle … lattu. Raamatulattu. Kahjuks avanes see paradiisivärav ainult ajutiselt, aga ma loodan, et miskit on ikka veel tulemas. Juba horoskoopki lubab sel aastal tööga seoses uusi algusi. No ootame ja vaatame. Igatahes see vana lõpp oli minu jaoks küll väsitav, aga väga vahva. Nagu öeldud, on mul homse viimase “ajutise” päeva pärast kurbki. Aga noh, ma pole veel õppinud üle varju hüppama ja võluma ajutisi asju igaveseks. Seega jääb ootamine, et kas ja kuidas ja kus. Ja noh, eks ise peab ka natuke tegusid tegema.

Mida ma kindlasti luban on see, et ma loen. Ja soetan raamatuid. Seda viimast ma kodus väga kõvasti välja ei ütle. See torkab niigi silma, mis siin enam mehi traumeerida. Samas kiusatused ongi ju selleks, et neile järele anda. Kuidagi on lõnga- ja kangahullus sujuvalt arenenud raamatumaaniaks. Mulle sobib. Iseennast peab ju ka hellitama.

Aga lubamisest ja soovidest. Või on need unistused? Suureks kipuvad. Ma olen juba pikalt mõelnud ka raamatublogist, aga kas minu viimase aja kirjutamise innu taustal sellest asja saab, ei tea. Küll tahaks proovida omaks lõbuks tõlkida ka ilukirjandust. sahtlisse. No niisama. Neist ohutus- ja muudest juhistest on natike palju saanud. Tahaks miskit hingele.

Aga see vaikus. Siin. No ma ikka tegutsen ka pisut, aga miski ei kipu valmis saama. Ega nende paari õhtutunniga, mis peale tööd jäävad, ei jõuagi kõike, mida tahaks. Mõni ring sokki-kinnast, salli mustrikord … Õmmelda tahaks. On ideid ja on kangaid, uusi. Eks ma pean sel aastal üldse püüdma rohkem masina ligi hoida. Muidu juhtub nii nagu eelmisel aastal. Lõikan välja ja Marta kasvab enne välja kui asjad valmis saavad. Ma tean, minu viga, aga noh .. juhtub.

Aga on ka asju, mis väikseks ei jää. Ma mingi aeg siin tegin neid vardakotte, et ei peaks omi kudumisi enam kilekotis kaasa tassima. Ühe satsi tegin juba suveks, aga teise nüüd sügisel. Päris valmis said veel eelmise aasta numbri sees. Kokku oli neli kotti, aga ühte ma panin juba Marta koolikudumise eest ära. Mulle meeldib 😀

Vardakotid

Ja nüüd jään ootama nädalavahetust. Maale! Lumme! Ma pole seal aastaid lumisel ajal käinud.

Posted by: Tiina | 23. sept. 2020

Septembriks uut

Jah, ma alustasin ka sel aastal septembriks miskit uut piigale. Aga jah, ma sain millegagi juba ammu valmis ja millegagi alles täna. Vat nii on lood.

Teksad.

Tegin ka selleks kooliaastaks, aga ma pole ise rahul. Kuigi ma eelmised tegin liiga kõrge värvliga ja tuletasin endale meelde, et ole seekord mõõdukam, siis see ei läinud õnneks. Nojah, jalas pole hullu, aga mulle minu tegemise teadmise pealt ei meeldi. Ma tean, et need kantakse talvega ära ja mingi hetk on uusi vaja, seepärast ma väga kaua põdeda ei kavatse. Läksid jalga ja loosi, ent rohkem kui tagataskuid ma ei näita. Igatahes on kangas parem kui nende eelmise aasta baleriinidega pükste kangas. Aga noh, maitse on suus, eks teeme veel. Ei tohi nii pikka vahet jätta, siis on vigu kergem parandada. Muidu läheb nii, et tahad parimat ja läheb nagu alati.

T-särgid

Ja nagu ikka on vaja uusi särke. Alustuseks mõned lühikeste varrukatega t-särgid. Noodid on neiu üks lemmik. Lubas selle kooripäevadel selga panna. Mulle endale meeldib see joonistatud naistega. Ei, ei ole joonistatud mees. Naised on 🙂 Mul oli omal ka selline mustaga kombineeritud, aga too sai ära kantud. Nüüd jäi näppu tolle jääk, millest andis piigale välja särgi esidetaili ja ühe varruka. Mulle meeldib. Ja roosa on … lihtsalt roosatäpiline.

Nägudemaa

Lõige on mingil ajahetkel ise tekitatud, sest ega mu neiu ei mahu täpselt ühtegi Ottobre ega Burda lõikesse. Pikkus ja ümbermõõdud on kuidagi … nihkega. Seepärast tuleb alati kasutada mõõdulinti. Ja see pisut pikem varrukas on minu kiiks. Mulle omale ka ei meeldi väga lühikesed varrukajupid.

Too tuunika on aga kunagi ammu alustatud. Hea, et veel selga läks. No ma kraamides leidsin. Millal välja lõigatud sai, ei mäleta. Marta tõdes, et ega see järgmine suvi enam selga lähe. No ega peagi. Andku minna ja kandku kodus. Tegelikult oli seal lõikel ette nähtud kuskile vöö kanti ka paelakanal, aga kuna mul roosat või kollast sellist õhemat dressipüksinööri ei olnud, siis jäi nii. Nagu särgik, aga tuunika. Käeaugukaarte ja kaelakaare kandid lasin seekord kattega maha. Vajadusel harutan (vist) käeaugud lahti ja süvendan. Siis kestab vast kauem. Sest rinnus on ruumi natuke.

Epudrilla

Oh neid pisikesi eputisi tüdrukuid …

Posted by: Tiina | 21. sept. 2020

Pärast vaikust

Suvedel on see omadus, et sinna mahub palju tegemisi. Aga vahel juhtub ka nii, et tegemised on, aga sa ei jõua neist kirjutada. Nii läks selgi korral. Oli suvi, oli tegemist, kõrvitsad kasvavad, kurk sai purki ja vaarikad osad veel ootavad okstel, aga siin on vaikus. Ei olnud kirjatöö aeg. Aga nüüd, seoses tänase Loo kooli sügislaadaga, tekkis õmblusind ja üks väike värviline kuhil, ning kuna päev nati vaiksem – kõik on kuskil – (peale väikese poisi, kel on distantsõppe päev seoses Tallinna koolide koroona-pornoga), siis ka paar rida.

Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on peapaelad-laadale-2.jpg

Et siis sügislaat. Eksole, lapsed tahavad seal osaleda ja emmed siis tegutsevad. Meil piiga tegutses ka. Oli terve nädalavahetuse sõbranna pool ja eile õhtul siis küpsetasid tänaseks muffineid. Aga ma olin juba väikese lubaduse välja käinud ja nii ma siis eile pühendasin mõned tunnid õmblemisele. Peapaelu seda ja teist värvi. Seekord ei saa isegi öelda, et puha kangajäägid, kuigi oli neidki. Et pilt kirjum oleks, lõikasin siit ja sealt kanga otsast tüki. Mulle nood meeldivad. Olen proovinud piiga omi isegi. Piigal aga aitavad nood praeguse soojaga neid sõnakuulmatuid salke vagusi hoida. Samas mütsi veel ju ei taha. Soe on. Ja sõbrannadele meeldivad ka. Iseasi, kas see koolilaada kaup on. Aga eks näis.

Ja mis seal salata – lõbus tegemine oli.

Posted by: Tiina | 19. juuni 2020

Kollane sall

See kollane lõng … Kui ma seda nägin Märjamaal Lõnga-Langi poekeses, kui me Signega seal käisime, siis ma kohe pidin selle saama. ja ma kohe teadsin mustrit ka – õlelillekiri. Aga siis pidi ta veidi aega ootama, et salliks saada.

servasilmused

Ja sai ka salliks. Ja sai ka eile kohvikusse kaasa võetud, et servasilmused vardaga üle käia. Aga vat koju ta minuga enam kaasa ei tulnudki. Kodus mehed veel küsisid selle salli kohta, et kas unustasin bussi või? Aga ei, ta leidis omale kandja. Või siis leidis kandja salli.

suveseelik 2

õlelillesall 2

Pildirida sai tehtud vanalinnas, paar klõpsu. Aga selline ta sai. Tõesti ilus kollane toon!

Ma pole eriline väga värviliste sallide fänn. Jah, valge, sinine, tumesinine, erinevad punased, must – ok. Aga üldiselt ma väga erivärvilisi salle ei armasta. Ent on vahel mõni värv, mis teatud mustri kontekstis kõnetab. Nii ootab mul üks õrnroheline metspiibelehti. Nii sai ühest roosakast-lillakast kord sinelillekirjaline sall. Ja nii mõnigi roheline on saanud lehemustriliseks pitssalliks. Ja nii teadsin ma seda kollast nähes koha ka seda, et õlelilled ooatavad. Eelmine õlelillesall oli punane. No mõni muster lihtsalt meeldib. Ja seekordne sai siis õiget tooni kollane.

 

 

Posted by: Tiina | 19. juuni 2020

Kaks kiiret suveseelikut

Mul valitseb kangahunnikutes selline kaos, et hirmus peale vaadatagi. See on see segasummasuvilas elamine ja pidev kiire. Siis, kui maailm justkui seisis, siis oli veel tööd ja tegemisi. Nüüd, kui minu elu paistab justkui seisma jäänud olevat, peakski selle kaose ära koristama.

Eks ma vaikselt ole algust teinud juba ka. Ja nii jäidki sulle näppu kaks kangast. Ühe puhul küll tükid, need tumedamad lillelised. suveseelik 2

Need tumedamas lillelised on korra juba seelikuna üles astunud. Mulle meeldivad sellised sats-saitsi-otsas seelikud ja nii on mul neid ka läbi aegade mõned olnud. Neist samadest kangastest ja siis ühest teisest. Mõlemad variandid pärid Abakhani kaaluviskoosi korvist. Ja mõlemad seelikud said omal ajal ka ribadeks kantud. Ja nüüd siis mõtlesin pisut ruumi ellu ja kanganurka juurde teha ning realiseerida need lillelised veel üheks seelikuks. Ja ma tegin seda nii südamest, et alles jäi paar pisemat tükki, millest saab veel nukuriideid. Vähemalt niigi palju vähemaks, kuigi ega see viskoositükk palju ruumi ju võtagi.

Südamest sellepärast, et allääre on nüüd kuskil seal 7 ja 8 meetri vahepeal. Muidu vahva, aa treppidel ja ühistranspordis vajan kaht kätt, et mitte omaenda sellikusabasse takerdudes kukkuda. Aga pole hullu.

suveseelik 1

Teine seelik on ka seline nostalgiahõnguline viskoositükk. Tegin nii pika ja laia kui välja andis, Ainus puudus minu jaoks on need taaskord pisut liiga madalale asetunud küljeõmblustesse tehtuid taskud. Aga ma ei viitsi neid hakata harutama ja kõrgemale tõstma ka. Nagunii on need vaid millegi pisikese ja kerge toetamiseks. Kerge kangas on ka nt telefoni pidevaks taskus liiga õbluke. Küll aga paslik nt taskurätile.

Igatahes olen ma rahul. Aga veel rohkem rahul oleksin, kui paar muud asjakest ka valmis saaks. Need juba natuke keerukamad kui paar paani ja mõned satsid. Aga hetkel asi seegi.

Posted by: Tiina | 17. juuni 2020

Vardakotid

Mul hakkas mingil ajahetkel piinlik kudumist kilekotis endaga kaasas tassida. ja nii ma siis asusin vardakotti tegema. No kaua sa ikka krabistad, kui on ka elegantsemaid lahendusi. Ja nagu kangatükke kodus vähe oleks.

vardakotid

Hall oli esimene. Lihtsalt lõik kahte kangasse käärid sisse ja sai selline. Siis avastasin, et mul on lõigutud 10×10 lappe terve kotitäis. Mis siis ikka, kasutame mõned neist ära. Ja said sellised. Kollane ei saanud kahjuks ilusat nostalgilist sisu, aga seekord sedamoodi. Neid kotte ju veel vaja. Mul on kogu aeg mitu asja pooleli. Ja mine sea tea, milleks noid veel vaja läheb.

hall vardakott 2

vardakotid seest

Täitsa mõnusad said. Nüüd kuduma!

 

Posted by: Tiina | 3. mai 2020

Pitsivaht ja piibelehed

Enne kui ununeb, siis taas üks.

sall 1

Tegin nende õmmeldavate pitside vahele ka ühe külge kootud pitsi. Aga nagu arvata võib, siis taaskord piibelehtedega. Muster on pärit Haapsalu pitsikirjade kaardikomplektist nr 2 – vana piibelehe kiri. Ega jah, mai jõudis ju ka juba kätte. Kaua nende piibelehtedenigi enam aega on. Kuigi nende ja salli koos pildile püüdmist ma enam oodata ei mallanud.

Seekord sai jälle suureke. Venitades oli mingi 80 x 2 m, aga nõelte vahelt vabanedes tõmbab sall taas natuke tagasi. Aga pikkuses on ta mingi 1,90 m küll. Lõnga kulus veidi alla 100 g. Ja taaskord leidis kasutust see LõngaLangi juurest kord ostetud peenvillane sallilõng. Nüüd peaks selle varuga kõik olema, ainult mingid tutsakad on järgi.

sall 5

sall 3

Ega jah, kui kududa meeldib, siis tundub ikka ja jälle, et “üks pits veel”. Ja nii need sallid pikemaks venivad. Seekord vähemalt on laiust ka, ei ole soolikas. Ja ilus on, ausõna. Mul on omal juba väga mitu salli, aga kudukihk pole veel otsa saanud. Nii kolib see sall ka teiste juurde, kes ootavad ja otsivad omanikke. Küll see aeg tuleb. Kinki on ju ikka vahel vaja.

 

sall 2

Aga uue valge piibelehe peaks ikka kohe ka varrastele looma, et päris piibelehe ajaks oleks ka miskit pildile püüda. Kuigi hetkel kipub kuduaega taas natuke nappima. Ent julgel hundil rasvane rind. Ja kes teeb, see jõuab. Seega proovima peab!

20200430_215131

Older Posts »

Kategooriad