Posted by: Tiina | 28. juuli 2022

Kirsisorbett

Inimeselaps vajas uut kampsunit.

Tegelikult algas kõik sellest, et ma sattusin tuuseldama Käsitööjaama e-poodi ja avastasin uue lõnga. Mulle lähevad tviidid jube hästi peale ja nii ma selle ka ostsin. Ma pole kindel, kas ma selle ka esmase näppimise peale ostnud oleks, aga e-poes jättis küll kenakese mulje ja nii ta mulle koju rändas. Miks selline värv? Ei ole minu tavaline valik ju? Lihtsalt halli ei tahtnud ja teksasinist ei olnud piisavat kogust tol hetkel ja nii ma siis võtsin seda 11 tokki. Ja noh, egas värvi nimetus on ka ilus ja ahvatlev ju. Sain kätte ja proovisin, tegin proovilapi ja pesin ja tunne oli ok. Ja hakkasin kuduma. Kuna kogusega oli nagu oli, siis midagi väga suurt ja uhket kavandada ka ei julenud. Lõnga kogus oli piiratud ning minu arust on tviidlõngad juba iseenesest nii lahedad, nii et väga hullu mustriröögatust nad ei vaja. Ja nii ma siis arvutasingi lihtsalt kampsunijuppi ja taskuid ja …

Krt, mu mata longab. Kuskil ma arvestustega pusse panin, sest ta tuli sentimeetrites ikka pisut pisem kui esialgne plaan. Kui see juba välja paistma hakkas, siis ma enam harutada ka ei tahtnud. Ma ütleks, et see pole väga harutamisesõbralik lõng. Üldse kipub katkema. Selline õrnake. Puruneb. Või oli minul ebaõnnestunud partii? Igatahes me väga suurteks sõpradeks ei saanud. Seda enam, et pestes ta küll venis, aga ikkagi mitte nii kuidas vaja. Ma võimlesin nende varrukatega mis hirmus, et saada norm pikkuses. Kippusid pikad tulema. Ma kudusin, panin otsa, harutasin, kudusin, panin otsa …. Kui ma enne pesu asja selga ajasin, siis tundus, et nüüd on sootumaks lühikesed. Aga tuleb välja, et sättisin mis ma sättisin seda asja kuivama mõõdulindiga, ikka on asjad valesti. Nii nagu varrukad tunduvad nüüd pikad, nii kipuvad ka esiserva soonikud lainetama. Ja ma tegin seal ka mitu korda seda uuesti alustamise tsirkust, et ikka parem saaks. Ei saanud. Vist. Aga samas olen ma enam kui kindel, et kandmiseks ta kõlbab. Võib-olla ma viitsin kunagi võimelda nende soonikutega, aga hetkel küll mitte. Või siis aitab järgmine pesu ja kuivama sättimine ja venitamine soovitud suunas.

Taskud. Mõtlesin, et teen pisikesed. No tulid tahtmatult telefoni mõõtu. Veidi veidrad, aga päris ilma ka nagu ei tahtnud. Las siis nad olla. Seda enam, et nad passivad just sel suvel kingitud suuremale telefonile. Mis värk nende telefonidega on, aina suuremaks lähevad. Kunagi oli telefon kohver. Kisub taas sinna kanti või 😉

Aga need nööbid! tegelikult … kui mul ei oleks ka seda kampsunit juba töös olnud, siis ainuolt nende nööpide pärast oleks võinud valida selle lõnga ja värvi ja nö tegumoe (loe: oli võimaliik hulk nööpe ette õmmelda). Nii vahvad!

Ja ma juba kribasin, et tundub jube õrnake lõng. Ma olen enam kui kindel, et varrukaotsa soonikud ja kuskilt veel annavad millaski järele. Ja see ei vaja jõudu. See on lihtsalt selline lõng. Ja samas ma ei ütle, et ma miskit tast veel ei tee. Aga siis ma juba mõtlen pikemalt.

Muideks, mul on koju veel mõned lillakad lõngad kolinud. Üldse mitte minu esimene eelistus värvi valides, aga kui tahad proovida mõnd lõnga ja kuskil on poolile soodukas, siis on see kindlasti lillal värvitoonil. Nii nad minu majapidamisse tekivad. Üks kollakas on ka. Terve pool villase ja puuvilla segu. Taaskord üldse mitte minu esimene eelistus.

Lõng: Drops Soft Tweed Käsitööjaamast (kulu: 9 tokki); vardad: 3 ja 3,5; nööbid: Texlin OÜ; idee: minu.

Posted by: Tiina | 24. juuli 2022

Pidu!

Ikka see naiste tavapärane häda. Pidu on ees, aga selga pole midagi panna. Suvepidu küll, aga ikkagi. Ma ei olnud siin üldse mitte ainukene selle murega. Naabrinaised ka kurtsid. No paljalt ei ilmunud kohale küll keegi, ent mina nägin veel tunnike enne algust vaeva seeliku allääre kinnitamisega. Eksole. Ja oleks siis, et ongi tehtud just eile ja selleks peoks. Vat ei ole.

See on nüüd lugu, mis algab kuskilt ammustest aegadest. Kust, ma enam ei mäletagi. Hall kangas on ostetud kunagi (enne veeuputust .. vist 🙂 ) . Pehme ja langeb, ma usun, et midagi viskoosiga ta on. Ma üldiselt polüestrit ei osta. No mõne üksiku erandiga. Ja ma olen sel ammusel ajal ka seeliku välja lõiganud, 4 alt laienevat paani. Millise lõike järgi, ei tea. Seisis ta kaua, sest ma olen siin vahepeal ka mitut puhku formaati muutnud. Mu enda sisetunne ütleb, et see seelik on alustatud, loe: välja lõigatud, enne piiga sündi, seega on see vast mingi 13 aastat tükkidena siin vedelenud. Igatahes mingi aeg ta mulle näppu jäi ja ma mõtlesin, et lasen kokku, proovin ka selga ka tuleb ja siis mõtlen edasi. Lasin kokku ja passis ka selga. Nii saigi siis värvel peale ja … Ja jälle jäi seisma, ootas allääre järele. Nii oma kuu-poolteist vist. Ikka oli meespool siin-seal ametis või siis olin ma nööpnõelad jälle teise pessa viinud. Kuniks tekkis vajadus. Vajadus, sest kuigi ma tahtsin eilseks peoks teha punast lillelist seelikut (punaste kõrvarõngaste manu), oli näha, et õmblemiseks aega napib. Ja nii siis märkiski meespool allääre ära. Seda isegi kaks korda, sest esimese raksuga oli ta sinna mingid “sakid” sisse märkinud. Teisel korral tundus asi ühtlasem. Igatahes, kui kuskilt lainetab, siis mees on süüdi. Aga selline ta sai. Piltideks olen ma end juba peol kortsu istunud, aga vähemalt ei ole riided veel seljas kleepuvmärjaks tantsitud. Ja seeliku värvli vahele mahtus veel hõrk pidusöök ka, ilma et oleks kummiga seelikust unistama hakanud.

Jõe ääres

Pluusijupi ajalugu on märksa lühem. Kangas on jah mingist ammusest ajast üks kirju viskoositükk Kangast ja nööbist, nende allahinnatud kastist. Ja seal oligi selline tükk, millest enamat välja ei tulnudki. Polnud hullu. Lõige seekord Ottobre Woman 2/2016, mudel 13. Ei hakanud jalgratast leiutama, seda enam, et kangatükist enamat välja nagunii tulnud ei oleks. Ja see sobis hästi. Ja sedakorda läks valmimiseks ka kõigest mõni kuukene. Muidu oli valmis, aga alläär ootas pisut kauem. Kui ma millegi üle kurdan, siis natuke ahistav on, kui tahaks ägedalt kätega vehkida. No eile tantsupõrandal mõnel hetkel, kui tahtsid pea kohal käsi plaksutada. Siis see pikendatud õlg lohistas kogu kupatust ülespoole. Ega välja ei paista midagi erilist, aga endal on rõivas tunne .. kammitsetud. Samas norm olekus väga mõnus asjake. Kangas on ka tõsiselt õhuke ja kuivas seljas ka kähku, kui ka mingi hetk tundsid, et oled läbimärg. No õues oli vihmajärgselt värsket õhku, aga ruum hulga inimestega, õhk ei liigu ja täis tantsupõrand … see kokku annab pea sama tulemuse mis duši all käik.

Igatahes ma avastasin, et punased kõrvarõngad passisid ka siia juurde. Ma olen neist Mari-Liis Makuse klaashelmestest tõeliselt vaimustatud. On ilusad.

Pildid on tehtud kohas nimega Kostifer. Kena peopaik Tallinna lähedal. Oli tore õhtu.

Posted by: Tiina | 21. juuli 2022

Moonid, moonid …

Eelmisel suvel ostetud trikotaažipaneel tahtis kleidiks saada. No kaua sa seal kastis teiste iluduste seas ikka passid. Välja ei paista ja ilu ei näita.

Sai selline. Kleidi lõige on Start Sewing ajakirjast. Ei midagi erilist. Ma igaks juhuks proovisin lõike enne enne läbi ka. Just suuruse osas. Et kas ikka … Võtsin mingi kunagise Abakhani päritolu puuvillase trikookanga tüki ja tegin nö kleidi. Istus. Sellest saab nüüd öösärk. Aga õigest kangast soojade suveilmade kleit. Ilus paneel on. Ja ma olen neid veel 2 tükki ostnud. No eks siis teine ootab veel oma aega või oma inimest.

Kuna hetkeks on taas sooja suve, siis saab kleit vast ilma ja linna ka näha.

Kui ma õigesti mäletan, siis soetatud on kangas Koo ja loo poest Meriväljal. Ja nagu juba öeldud eelmisel suvel.

Mulle meeldib.

Start Sewing kleidilõikest. Ma võtsin kõige suurema suuruse, kuigi ma olen ise sentimeetritelt pisut lopsakamgi. Aga ma päris selist ainult randa ihul rippuvat kangatükki ei tahtnud ja liibumaks passis see suurus hästi. Igatahes ma tunnen end selles hästi. Muutsin kaelust avaramaks. Minu jaoks oli see lõike oma kuidagi ahistav. Aga see probleem on minu puhul nii tavaline.

Pildid tegi mees täna Maardu rannas. No pole just parim piltnik, aga ajab asja ära. Ega tänase ilmaga, kuigi oli juba õhtu, oli liival keeruline tühja kohta leida.

Posted by: Tiina | 23. apr. 2022

Ruuduline ehk flirt teemal päevasärk

Miks ka mitte väike flirt kenasse kevadesse 😉

Tuli tahtmine teha üks särk mehele. Polegi ammu teinud. Ja siis oli poes kangas. Kangatükk on pärit Abakhani kaalukangastest. Ja nii ta juhtus. Ma ise võtan seda kui väikest proovitööd, enne kui ilusate linaste kallale asuda.

Uus särk

Konstruktsioon – oma. Vead – ka omad. Aga pole hullu, lõpptlemus on kantav. Mehel silmad säravad.

Et mis siis selle särgi juures erilist. Asi selles, et meespool ei lase poest osta lillelisest kangast rõivaid. ja mulle üks lilleline päevasärk niiväga meeldiks. No siis, olles koos poes, küsisin sellele ruudulisele kangale heakskiidu ja edasi lisasin siniseroosilisi detaile. Need on sisuliselt seespool ja ei segavat. Kuna ta kunagi ülemist nööpi nagunii kinni ei pane, siis kaelusest paistab lilli. Ei pidavat ka segama. Ja kui nüüd kohe ka ausalt üles tunnistada, siis üks viga ongi kraes. Kuna ta seda kinni nagunii ei nööbi, siis seegi ei sega. Teine viga on see, et küljel ei jookse särk ruutu. No siin andis mängumaa ette kangatüki suurus. Jäi natuke napiks. Nende kaalukanga tükkide värk. Oli ka suuremaid, aga mulle selle ruut ja värvid nii meeldisid. Jah, oleks võinud panustada lühikestesse varrukatesse, aga ma ausalt naudin neid varrukalõhikuid. Seega … Võib-olla järgmise järgi puhul. Ka tasku ei jookse täpselt ruutu, aga seegi ei segavat. Kasutasin üht sobivat tükikest ilma pikemalt mõtlemata. sai selline. Ja varrukalõhikutel ei jookse ka kangas ruutu.

Mis veel. Särk on töödeldud pisut kehasse. Varrukatega jõudsin ka ehmatuse üle elada – et liiga pikad. Nojah, eks natuke ongi. Aga eks mu meespool on ka veidralt pikkade kätega. tavaliselt on nii, et poes miski on mujalt paras, siis varrukad kipuvad nappima. Ja siis oligi esimene pilk asjale, et kust need pikad käes neisse varrukatesse võetakse. Aga polegi hullu. Nojah, ma sentimeetri ikka võtsin enne mansette veel maha ka. Aga sellega ongi nii, et ära lõigata ikka saab, aga katsu sa otsa panna, kui puudu jääb.

Meespool ütles, et täitsa mõnus seljas. Ausõna: armastusega õmmeldud.

Kangad

Ruuduline: Abakhani kaaluga särgikangas (tõenäoliselt sisaldab ka polüestrit); lilleline kangas: Kangast ja nööbist pärit jääk.

Nööbid: Texlin – neil on hea särginööpide valik.

Niidid: samuti Texlin.

Posted by: Tiina | 27. märts 2022

Kollaselt. Karrikollaselt

Selle salli saamisel on natuke lugu ja juhuseid, seega teeme kõigepealt neist juttu.

Mõni sall võtab natuke rohkem aega kui teine. On olnud aegu, kus kulubki nädalajagu päevi ja sall valmis, aga hetkel tööinimesena on see natuke keeruline. Ööpäev ei veni minu ajasoovidest pikemaks. Ja nii ma siis nõkitsesin ikka mõned head kuud. Salli algus on üles pildistatud sügisel maal, kui lehed kenasti värvuma hakkasid. Alustades olin lihtsalt sillas ilusast kollasest toonist. Too sai tellitud LõngaLangilt ju täitsa spetsiaalselt, sest eelmine merevaigukarva sallimeriino oli nii ilus. Kui ma praegust ja eelmise satsi lõnga kõrvutan, siis on neil väike värvivahe, aga ilusad mõlemad. Nii too sall ja tema kollane, mille Maire endale nõutas. Kui ma see praegune.

Selle kena kollasega tuli mul korraks ka üks teine mõte, aga kahjuks läks see allatuult. Tahtnuks salli valmis saada juba detsembris, et sellega lihtsat halli kleiti ilmestada, sest sinepikarva sukad olid kapis täitsa juhuslikult olemas, ent ei saanud sellest asjast kiirel tööajal asja. Ja nii ma siis siin punusin neid lehekesi.

Ega selle mustriga on ka mingi värk. Ma olen seda enne ka proovinud. Valgest. No ei saanud asja. Ei sujunud tegemine ja muster ei hakanud jooksma. Tegemise mõttes. Ikka vedasid mustriskeemil näpuga järge ja parandasid vigu. Seekord läks teistmoodi. Lasin pea et peast. Kohe. Nii nagu vahel ei õnnestui mõne raamatu lugemine esimesel katsel, nii ei sobi ka kõik lõngad ja mustrid mõnes ajahetkes kokku.

Sai siis selline. 74 grammi ja u 60 x 165 cm. 2,5 ringvarrastel kootud. Viljapeakiri 4 Haapsalu salli raamatust, minu jaoks jääb see motiiv ikkagi leheks (aga see on juba ühe ennemuste kootus punnase villase kampsuni lugu kuskilt 80ndate lõpust. Üks Silueti muster, mis tahaks tegelt kordamist, aga enam pole ajakirja). Ei ole haapsalu sall, vaid lihtsalt pitssall. Tahtsin algses detsembris valmis saamise plaanis püsida ja see külge kudumine läheb kiiremini. Juba ainuüksi külge õmblemiseks on vaja suurt lauda ja päevavalget, vähemalt minul. Siis sujub töö paremini. Külge kududa saab ka diivaninurgas. Ja noh, otsi jääb ka peita vähem. Ja mulle meeldib ka see pits ning pitsi ühenduskoht.

Mulle meeldib. Täna oli õues pildistamine muidugi omaette ooper. Vähe sellest, et oli külm, oli ka tuuline. Vähemalt lageda peal. Maja taga pingil kannatas olla, aga seal oleks tobedad pildid tulnud. No ega need tehtud ka šedöövrid ole, aga ikkagi.

Külm on

Ja nüüd peab järgmise salli üles looma. Pitsilõngu on lademes, üks ilusam kui teine. Mustreid on ka lademes, üks ilusam kui teine. Ja ikka ma kipun mustreid kordama. Mõne üksiku erandiga.

Posted by: Tiina | 20. veebr. 2022

Kui neid sai 3

Sul on 1 dressikas ja sa kannad selle hea mitme aastaga ribadeks. Just ri-ba-deks. Ja siis teed uue, aga satud nii hoogu, et korraga saab neid 3. Pole paha. Kahjuks on aga nii, et hetkel on pildile püütud ainult 2. See esimene tahab üht pisikest vahetust ja kuniks see tehtud, peab ootama. Aga need teised kaks tulevad siis ettekandele.

Esmaettekanne jäi töönädalasse. Ma olen kolm nädalat järjepanu igal nädalavahetusel omale uue dressika teinud ja nii käinud 3 nädalat järjest kekutamas. Jama oli aga selles, et pilditegu eeldanuks päevavalget ja vat seda kippus kodus nappima. Nii siis tuligi oodata nädalavahetust.

Need kaks siis.

Kudujatega. Kangas on Tuuleluuast, lõige Ottobre. Täpse numbri jään taas välgu, sest ajakiri asub teises kohas ja mina esimeses. Aga oli üks mudel, mille varrukad olid osaliselt volditud. Ma voldid jätsin ära, võtsin lihtsalt kaks kangast ja kombineerisin. Mulle meeldib. Väga hea ja kerge tööl peale visata. Kampsuniga hakkas palav, aga see õhuke dressikangas on täitsa piisav.

Kass. Tegelikult nägin mina sellel paneelil kõigepealt raamatuid. Jah, just raamatuid. Ja kõik teised näevad suuresilmset kassi. Aga kokku annavad nad vahva koosluse. Kuna kupong on suure tüdruku jaoks kitsas, no ei tahtnud liibukat, siis tuli natuke mängida. JA miks ainult 1 lisakangas, kui kodus oli eelmisest dressikateost järgi ka veinipunast. Kuigi jah, varrukad tulid kahevärvilised ühe väikese väljalõikamisapsaka tõttu. Samas näitab elu, et vahel on vaja mõnd pisiviga, mis annab tulemusele pigem juurde. No ei kahjusta see veinipunane triip üldmuljet. Pigem elavdab. Ma ise vaikselt itsitan, et see dressikas on raamatulaos töötades nagu vormirõivas. Ikkagi raamatud. Selle dressika puhul on nüüd kõik kangad Riimetexist. Nii see paneel kui ka tumesinine kangas ja soonik. Ja ka veinipunased jäägid. Mul on eriilmelisi kuponge veel, eks ma teen veel mõne vahva dressika. On nii Martale kui ka mulle. Ja üks sai isegi pea et Gretele pähe määritud. No on 3 huntidega paneeli aj teeks siis juba korraga kõik 3 ära. Ja miks siis mitte Martini Gretele. Aga eks seda ole näha. Ka kiisukese lõige on Ottobre, ka mugandustega.

Hoog on sees ja nii võib must enne suve veel asja saada. Seda enam, et kangapoode on ka ikka väisatud. Ja kõik ei ole üldse trikotaaž. Eks siis ole näha, mis saab. Kui aega antakse.

Posted by: Tiina | 22. jaan. 2022

Roosiliselt

Kleit. Roosid. Pidu. Punane!

Naisterahva kapis ei pidavat kunagi olema liiga palju kleiti. Seni on mul nendega kehvasti olnud. See nüüd aga juba ikka mitmes, mis sinna sigineb. Alustatud sai seda jõuludele mõeldes, aga siis tuli midagi vahele ning valmis ta ei saanud. Siis mõtlesin vana-aastaõhtu peale, aga vahetult enne seda polnud lõpetamiseks mahti. Nüüd siis sai see tegemine joone alla. Ja egas põhjus oli ka kohe varnast võtta – ettevõtte uusaastapidu.

Kleit nagu kleit ikka ja egas suure inimese seljas ei ole kõik alati päris selline nagu ajakirjas paistab. Lõige on Ottobrest ja rinnust polnud asjal häda kedagist. Võib-olla poleks ka mujal olnud jama majas, kui ma poleks oma praeguse tööga kaotanud mõne ajaga u 10 kilo. Iseenesest see välja väga palju ei paista, aga sentimeetreid on pisut vähem ja nii osutuski kleidi kõhuosa liiga laiaks ja lohvakaks. Ja nii ma siis kärpisin seda siin töö käigus. Kuna iseendale on ikka jube sant proovi teha ja meespoole väljaõpetamine päris sõrmenipsuga ka käi, siis sain jantida omajagu. Hetkel olen lõpptulemusega rahul – täitsa kantav sai, kuigi kõpitseda ju võiks teist veelgi. Aga seda ma enam ei kohenda. Kuni järgmise mahavõtmiseni.

Kangas on vist Koo ja Loo poest, kui mälu mind ei peta. Ma kohe kujutasingi midagi taolist ette seda roosimerd nähes. Lõige Ottobrest, aga numbri jään hetkel võlgu. Samas jäi nüüd pilte vaadates silma, et kuklal vaatab kandi serv kaelusest välja. See ei peaks seal olema, pigem seespool. Aga noh, jääb nii. Pole hetkel seda va päevavalgust pildiks kuskilt võtta.

Parimad kogu selle kupatuse juures on aga kõrvarõngad. Need mummulised on nii nunnud! Ma olen neid mummulisi klaashelmeid kaua uudistanud, aga nüüd tellisin Mari-Liis Makuse e-poest ära. Tegelikult mainisin neid ka oma jõuluvanale, aga selgus et meestel on pikad juhtmed ja vihjed ei tööta. Seega siis … olen kõiges ISE süüdi. Järgmiseks tahaks ka samalaadseid siniseid …

Ükskõik mis värvi, peaasi, et punane!

Posted by: Tiina | 25. dets. 2021

Kaks pluusi

Pluusid või peaks neid nimetama pigem särgiks? No trikotaažist T-särk on ju ikkagi särk. Nood ka trikotaažist, ainult et pikemate käistega.

Igatahes kaks sellist ma omale siin mõni nädal tagasi kokku vuristasin. Kiire tegemine ja ilusad kangad. Selline oleks lühike kokkuvõte.

Üks kangastest, see suurte mummudega a la lumepallid, saabus meie majapidamisse sel sügisel. Teine, mis kannab nimetust “gelato” ehk jäätis on varasemast ajast. Igatahes sobisid need mõlemad ümarad mustrivormid hetkel mini meeleoluga ja nii nad rõivatükkideks saidki. Mõnusad ja ilusad. Mulle meeldib.
Lõige on juba vana värk, varemgi Ottobrest kasutust leidnud. Ma ei hakanud midagi uut leiutama. Kui sobib, siis las nii ollagi. Eks teinekord mõtle uut välja.

Ja kui juba õmmelda ja jääke on, siis võib ju piigale ka miskit kokku keevitada. Igatahes oli tal kunagi üks selline tüdrukukestega tuunika. Kangast oli raasuke järgi. Vedas täpselt välja kehaosa ja lisades tumehalli, saime ka varrukad. Ja piiga ise end selliseks kangaks veel liiga suureks ka ei pea. Saagu siis kantud.

Ja nendega koos sain valmis ka ühe väikese poisi käpapatrulli dressipluusi. No veel mahub selga. Ja alles me siin mõõtsime. Mõni pisike poisslaps lihtsalt kasvab puhtalt pikkusesse, laiuses nagu ei lisandu miskit. Saa siis aru.

Korraks ma “turundasin” mõned vahepeal valminud nukuriided ära. Kuna aegajalt ikka midagi suuremat valmib, siis peab seda nukuriiete asja jätkama. Kangatükke ju tekib aina juurde kui endale ja tütrele õmmelda. Ära visata ma ju miskit ei raatsi.

Posted by: Tiina | 25. dets. 2021

Sinised sõrmikud

Need on juba mõnda aega valmis, aga … Vat pilti ei saanud. Kandsin teisi mitut puhku tööl kaasas, et korraks lao uksevahelt välja imbuda ja see klõps ära teha. Ja iga jumala kord avastasin päeva hämardudes, et klõps on tegemata. Ju nad ikka seda va lund ootasid. Ja ära ootasid.

Mis siis neis teistmoodi on kui muidu sõrmikutes? Ega ei olegi. Ma tahtsin proovida, kuidas on nende pikkade üleminekutega lõngadega sõrmikuid kududa. Üldiselt on kõik kena, aga kuskile tekivad ikka pisut järsemad üleminekud. Õieti küll sellised selgepiirilised värvivahetused. Ühel kindal on see koht pöidla juures, teisel keskpaika käelaba. Teisel nii sellepärast, et ma katkestasin korraks lõnga ja kudusin alustuseks ära pöidla ja siis alles lasin edasi.

Seda tumedamat osa ei saanud ma ka kahel kindal ühetaoliseks (loe: ühepikkuseks). Alustasin, tundus et tulevad palju pikemalt tumesinised ja siis harutasin ja kerisin vahelt jupi lõnga ära. Aga ikkagi läks veidi “üle”. Aga ma pean tunnistama, et mind ei sega. Ja käes on ka hästi mõnusad. Eks näis, kes neid kandma hakkab. Aga ma sisimas loodan, et küll me selle isiku ka kord leiame. Hetkel poevad nad mu kapipõhjas olevasse varude kotti. Kuniks …

8/2 maavillane lõng, Aade Artistic, vardad nr 2. Kindapaari kaal 56 grammi.

Ja muidugi ei saanud ka pildid tehtud esimese korraga. Meespool ei saanud neid kuidagi kenaste pildile. Küll lõikus mõne sõrme maha siit, küll oli piltidel igasugu muud “müra”. Nojah. Aga lõpuks saime siiski miskit kätte. Jääb nii.

Posted by: Tiina | 14. nov. 2021

Värviliselt

Ma ei tea, kus ma nägin sõrmikuid, mille sõrmed olid isevärvi või kust mulle see idee pähe kargas, igatahes minuni see idee jõudis. Ma lihtsalt olen siin kohati hädas igasugu pisijääkidega, millega nagu ei ole enam suurt miskit peale hakata. Ja nii ma siis alati midagi otsides või lõngu tuuseldades tõstan ka noid pisikesi kerasid või üksikuid tokke edasi-tagasi, kastist välja ja kasti tagasi. Siis ma mõtlesingi, et teeks. Lõbus ju ka, nii kududa kui kanda.

Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on sormikud-5.jpg

Kuna ma pole ammu sõrmikuid kudunud, siis alustuseks võtsin mingi mälusopist leitud silmade arvu ette ja hakkasin kuduma. Arvuks oli 56 ja vardad nr 2. Lõng on 8/2 nende sõrmikute puhul. Hall ja punane on HEA kindalõng 8/2, sinine ja kollane on mingid vanad jäägid. Kindad kaaluvad kokku 58 grammi, seega tee kuidas sa teed, ega korraga mingit märkimisväärset lõngavaru vähenemist teoks ei saa. Alustades kätte tõmmates tundus kõik paras olema. Kui ma neid nüüd siin proovin, siis läbi pesemata tunduvad pisut avarad minu käele. Ma selline naisterahva keskmik käe poolest. Ja pesemata jäid nad hetkel sellepärast, et siis ei oleks ma tänast kena ilma kasutada saanud. Kahjuks ei saanud ma kaht kinnast käes korraga õues pildile, no ise ei ole võimalik seda pilti teha. Kaks kätt aitas pildile saada piiga. Aga noh, teinekord teistmoodi.

Kuna ammu pole sõrmikuid kudunud, siis mõni möödapanemine on ka. Poleks olnud, kui oleks olnud ühevärvilised kindad. Nüüd on sõrmede alustamise juures iga möödapanek lihtsalt väga hästi näha. Nii ongi parema käe kindal kõigepealt kootud kollane sõrm ja siis korjatud sinise silmused ning seal on pisike tobe venitus alguses. Ega ei ole vaja õhtul väsinud peaga neid sõrmi kududa. Oma viga. Aga vat harutama ma ka ei hakanud. Olen lihtsalt teinekord tähelepanelikum. Teine asi on see värvide kokkupanek. Kuna kõik kastid ei ole korraga põrandal laiali olnud, siis ma ei leidnud kohe neid toone üles, mis veel sellesse ansamblisse sobinuks. Oleks võinud ju veel värvilisemad teha. Aga noh, aega ju on. Kuniks lõnga jagub … Ja seda jagub siin peres küll viimsepäevalaubani.

Mulle igatahes meeldivad ja ma teen neid veel. Peab katsetama erineva silmade arvuga, saab erinevatele kätukestele katted kätte. Ja noh, ega need lõngad on siin ka veidi ise nägu ja tegu. Eks näis kuidas mingi teine kombo töötab. Idee on hea ja äkki aitab pisikerade hulka pisut taltsutada. Tegelikult peaks mingi lapikampsi ka ette võtma. Momendil on kudumisetuhin tagasi ja lõngu nagu ka on, küll ise ansamblitest pärit. Äkki leiaks umbes-täpselt ühetaolisi, ühejämedusi ja saaks midagi suuremat kokku. Ühe-toki-lõngadest ma kunagi miskit pleedilaadset alustasin, aga see pole just väga kaugel. Ja noh, eks ta tööd taha, see mõtlemine. Lisaks see tegemine.

Older Posts »

Kategooriad