Posted by: Tiina | 20. juuli 2017

Marta Liisa trikoopluus

Ma olen viimased päevad kirjatööde kõrvalt siblinud mööda saksa õmblusblogisid ja sealt jäi mulle silma üks pluus. Tegelikult üks pluusi detail. Mõni aeg tagasi ostsin rõõmsat triibulist trikotaaži ja tegin Martale selle diagonaalis esiosaga särgikese. Sellest jäi pisut järgi, millest sai omakorda ühele pisipiigale püksid ja tuunika komplekti. Ja sellest jäi veel pisut järgi ja sellest sai nüüd seesama minu tähelepanu pälvinud detail Marta pluusile.

särk 1

On üks pilt, mis mind inspireeris. Ma luban, et otsin kohe ka allika üles ja panen selle ka siia. Mul on arvutis selline pudru ja kapsad, et ma kohe ei leia kõike üles. Aga vast läheb õhtuga õnneks.

Aga pluusijupatsist. Kui see triibuidee juba tuli, siis oli vaja juurde leida ka kangas, millega saaks seda teha. Mis seal salata, need siinsed ponid passivad selle vikerkaare juurde paremini. Enamus minu varudest jääks selle ideega pisut karjuma. Küll aga tundus mulle, et see must värviliste lillede ja valgete täppidega pole ühti nii varjuvas vastuolus kirju triibuga. ja nii ta loosi läks. Marta Liisa juba tegi märkuse, et sellest mustast kangast tahab ta kleiti ka, aga kuna kangast jagub, siis ei olnud seegi probleem. Ja selline ta siis sai.

särk 3

ristikuvälul

ristikuvälul 2

küljel vahel

Lõige ei ole oma, vaid Ottobrest (3/2016). No ei viitsinud jalgratast leiutada. Aga minu arust sai täitsa rõõmus. Kaelusesse panin musta asemel punase sooniku ja kate sai ka tehtud punase niidiga. Tundus nagu parem variant kui must kirjul triibul. Rõõmsam. Minu arust täitsa lahe. Püüdsime pisut rohkem ka pilte teha, sest ilm oli ilus, aga ega see meil kõige paremini ei õnnestunud. Talvel lumega oli enda liikumapanek palju lihtsam kui nüüd keskpaika ristikuvälu, kus mesilased ringi lendlevad.

ei poseeri

Kuna kirjust truubikangast jäi ribasid veel, siis ma genereerin veel miskit. Aga seda näeb juba mõni teine päev. Kahjuks on nii, et ka kui vahepeal oli kirjatöö osas vaiksem hetk, siis ilusate ilmadega kipub seda kirjatööd kuidagi rohkem tulema. Pane või üles silt “Suletud mõrva tõttu” – kui tahta tsiteerida klassikuid.

Marta

Marta Liisa suur pilt 2

Ajaloo huvides ka need vahepeal valminud rebastega dressipüksid ühele Robini nimelisele pisipoisile. Ei, need ei kuiva, vaid on pildi jaoks nööril. Neid on täitsa mõnus õmmelda, kui vaid see kattemasin vahel mõne kummiga ei pirtsutaks.

robinile.jpg

ledreborg

Roos Ledreborg

 

 

Posted by: Tiina | 20. juuli 2017

Hugo-Berti tekike

Või Hugo-Berdi?

No see asjake ootas oma hetke juba mõnda aega. 29.06 nägi pisipoiss ilmavalgust, aga kohe-kohe ei saanud ju ka joosta kaema ja tekki viima. Täna siis.

kootud tekk

Nagu juba öeldud, siis minust sai vanatädi. Ja nii ma siis punusin pisipoisi emme soovil nimelt palmikuid. Et ma ka sellise peenikese lõnga võtsin, siis jagus seda tegemist ikka üsna mitmesse päeva. Ja nädalasse. Aga sai selline.

tekimuster

Muster

Tegelikult oli ta alguses natuke suurem, serv oli laiem. Aga ma jõudsin peale läbipesemist asja veelkord harutada, sest silmi oli saanud servale pisut liiga palju ja serv kippus lainetama. Ja pärast ülesvõtmist ja uuesti varrastele võtmist tegin serva kitsama. Minu arust on nii kenam. Sai küll pisut pisem kui sooviti, aga tõsiasi seegi, et meriinovill venib igasse ilmakaarde ja peale pesemist laotades on ta ikka suurem ka. Aga juba muster, mis käitub natuke soonikuna, veab asja pisut kitsamaks ja lühemaks. Igatahes sai selline. Lõng: Dropsi Baby Merino, suurus u 85 x 90 cm. Materjalikulu u 336 g. Ringvardad nr 3. Muster on pärist raamatust Cables Untangled (Melissa Leapman), Aran-Style Afghan.

kootud tekk_2

Sauna vanad palgid on pildistamiseks tegelikult täitsa lahe taust. Miks ma varem selle peale pole tulnud?

Mis sellesse lõnga puutub, siis ta meeldib mulle näpuvahel, aga alati peale pesu tunduvad asjad jube välja veninud. Nagu meriinolõngadega üldse. Tead küll, et see lõng ongi sellise veniva olemisega, aga ikkagi ma ehmatan korraks. Mis mulle ei istu kududes, on see lauge keerd. Või õieti “keerutus”. Mulle meeldivad ikka konkreetsed villased lõngad, aga noh – päris kõigest beebile ei tee. Beebiemme jättis värvi ka lahtiseks ja seetõttu on tekk sinine. Jutt oli, et tulemas poiss ja et siis võiks olla näiteks sinine. Aga talle meeldivat ka hall. Mulle meeldib ka hall, aga see sinine toon tundus mulle kuidagi … nii nunnu, et seekord otsustas asja minu nunnumeetri näit. Uhh, küll see “nunnumeeter” on nõme sõna, aga noh .. vahel sobib nagu rusikas silmaauku.

Tekk on hetkel ilma voodrita, emme eiavaldanud soovi. Aga kui tuleb tahtmine, siis õhukese trikotaaži võiks taha panna küll.

 

tekike moonisel põllul

Posted by: Tiina | 14. juuli 2017

Liblikaline dressikas iseendale

õhtupäikeses_3

Ristikuvälul, pildistas Tiit Toomik

Seekord sain ma iseendale miskit. Eile õhtul vuristasin paari tunniga ühe dressika kokku. Lõigatud oli see juba mõned päevad tagasi. Saksa keelne vihk koos lõikega sattus minu kätte mõni aeg tagasi nö juhuslikult, tõlkepalvega. Tundus lihtne ja vahva ja see liblikatega kangas tundus ka nii vahva ja nii ta sündis.

Nagu öeldud, lõige ei ole seekord enda oma, vaid internetiavarustest pärit. Pattydoo lehelt mudel Tony. On küll meestekas, aga ma kohe pidin proovima ja ega see naistekas palju ei erine, seega läks loosi.

tasku

Tasku

küljelt

Küljelt, küljeõmblus jookseb pisut ette viltu.

Mul läks loosi kaks dressikangast. Mõlemad päris Riimest. See liblikatega on minu suur armastus. Neiu Marta tahab sest omale ka miskit, aga ma pole veel leidnud, mida teha. Suured liblikad, osa saab katki lõigutud nagunii. Kangast on mul raasuke veel, seega mõtleme veidi, et mida siis. Niiväga kui liblikad mulle ei meeldinudki, siis tervenist ainult kirjust ma poleks ka asja tahtnud. Mulle sobis nii, et üks pool on kirju ja teine ühevärviline. Seda, kas selg või esiosa kirju, sai vaetud omajagu. Jäi siis nii.

õhtupäikeses

Ristikuvälul, pildistas Tiit Toomik

Võtsin mudeli ja lõike nö üksühele. Peaaegu. Varrukaid tegin natuke lühemaks ja kitsamaks. Oleks võinud pisut veel kitsamaks tõmmata, aga eks ma järgmine kord olen targem. Juba mudeli kirjelduses on rõhutatud, et sellel on väga pikad varrukad, lisaks veel need “pöial läbi” soonikud. Ongi mõeldud selliseks soojaks vatiks, et meie suves end ninaotsast sõrmeotsteni sisse pakkida.. Kui ma oleks pisut enam mõõtnud, siis oleks ma kohe ka kehaosa pisut lühemaks teinud. Aga ega väga ei sega. Lihtsalt ma olen kasvult lühem kui suuruste tabelis antud. Ma passitasin lõiget endale aga pigem rinnaümbermõõdu järgi. Siit ka see alatine jama, mis painab mind nii lõigete kui ka valmisriiete puhul. Kogu on, rinnaümbermõõtu on, aga käsivart ei ole. Ikka oluliselt saledamad käsivarred kui üldiselt tootjate/lõigete valmistajate standardmõõtude tabelites ja seepärast kipuvad varrukad laiad jääma. No dressika puhul ei ole hullu, aga teinekord käin ka selle punkti mõõdulindiga hoolikamalt üle.

õhtupäikeses_2

Omal õuel

dressikas2

Kapuutsita

 

Mulle meeldib see esiosas vaheliti kapuutus. Kuigi jah, tehtud nagu juhendis, aga teinekord otsiks kapuutsi voodriks õhema ühevärvilisi. seekord on see ka samast ühevärvilisest voodrikangast.

Pöidlaavaga soonikuid saab ka teha ilusamini. Ma seekord katsetasin selles juhendis antud varianti (seal on ka tegemise kohta väga lahe samm-sammult video, tõepoolest puust ja punaseks). Teinekord proovin teist. Mulle meeldib see kaarjalt sisse lõigatud variant rohkem. see, mis ühel poiste jopel on.

tasku

varrukasuu

Ainus mis hetkel piltidel on valesti, on nööride sabad. Need on hetkel pisut liiga pikad, sest ma ei tahtnud enne nööre parajaks timmida, kui olen nööride otstesse ostetud mummud üles leidnud.

öösid ja paelad

Öösid ja paelad

Mulle see rõivatükk väga meeldib. Ja vaevalt see mul ainult koduseks jääb. Ma julgen sellise dressikaga linna ka minna.

Õhtupäikeses ja paljajalu ristikus oli vahva pilte teha. Nojah, vast teksadega oleks kobedamad pildid tulnud, aga ma niipalju riideid ka vahetada ei viitsinud. Ja hetk oli nii kaunis. Just õhtupäikese pärast.

Igatahes on mul nüüd juba uus täna saabunud kangahunnik ootel. Ja mõned tellitud tegemised töös. Ma pean selle taustal tunnistama, et selle suvega on tubased ja töised tegevused igati mõnusad. Seepärast pole mul ilmale ka ühtki etteheidet. Nojah, kui maasikad välja arvata, Aga seda näeb vast homme, mis peenramaal toimub. Kui toimub.

Ja omad mehed peab umbertäpselt samale mudelile ritta panema. Nad tahavad ka, ma arvan.

 

Posted by: Tiina | 9. juuli 2017

Vanatädi

Alati ei pea saama kohe vanaemaks. Vahel juhtub niipidi ka, et “vana” lisandub hoopis tädile. Sellega seoses paluti minult kahte asja. Ühe ma vist hoian veel endale (pildis), kuniks omanikule üle antud saab. Teine asjake, tegelikult küll koguni kolm pisiasja, peaks tal nüüd juba käes olema. Seepärast siis hetkel kiirvaade nondele.

Vanavanaema tahtis lapitekikest ja tekikotte. Ta küll soovis sellised vanamoodsaid pealt auguga tekikotte, aga kuna mul oli üks kangas käepärast ja sellest ei ole mõtet selle kangamustri iva tõttu nii väikese asja puhul keskele veel auku ka lõigata, siis otsisime teise lahenduse. See lahendus sai selline – nööpidega. Mul oma poistel oli ka kunagi midagi taolist, küll teisest kangast. Taolist just nööpide mõttes.

Aga tekike on tavaline .. puuvillased kangad. Küsiti sinist ja siis ma püüdsin leida noid, millel on kas mõni loomake või masinamüra. Ikkagi poisslaps. Nood justkui sünnivad mootorimüraga huultel. Ja noh, siis vahele veidi täppe ja õhupalle. Läks puuvillasele vatiinile. Ma alguses kartsin, et jääb liiga raske, aga hetkel nii hull ei tundunudki. Teisele poole sai üks täitsa särtsakates toonides sinisekirju puuvillane.

tekk.jpg

Tekk

teki kaks poolt

Teki kaks poolt

tekikotid

Peegelpildis tekikotid

Teel maalt linna jäi meie teele taaskord üks kaunis põld, kus kasvavad kõigele muule lisaks ka moonid. Marta mõjus seal paraja pardikesena, sest moonid olid kõik nii pikad-pikad. Ja kimbu rukkililli saime ka. Kes siis kellel korjas. Marta koju ja …

marta 9072017

lillede kinkimise keeruline kunst

Lillede kinkimise keeruline kunst …

Posted by: Tiina | 25. juuni 2017

Õmblusmasinatega

Hetkel on mul küll mitu “suhet” korraga .. overloki, õmblusmasina ja kattemasinaga. Palju pilte pole, aga asjad saavad valmis ribuurada ja küll nad vaikselt taas piltidele saavad. Kui ma taaskord pildikarbiga ühte punkti sattuma juhtun.

Kiire ülevaade oleks selline, et sõbranna tellisi pluusi ja seeliku. Ma ise neid pildile ei jõudnud püüda, sõbranna siis saatis pildid. Ei midagi erilist. Sirge pluus, seosega kaeluses ja paeltega kergelt kokku tõmmatavate varrukatega. Seelikul on vooder ja kaks volangi, pisut eri pikkusega. Servad said overloki abil peenelt töödeldud. Kui see ümberseadistamine nii tüütu poleks, siis ma teeks sellist asja sagedaminigi. Ilus jääb. Aga vahel ei saa kohe seda õiget tulemust kätte ja siis läheb katsetades hulk aega ja niitigi lihtsalt raisku. Samas vahel piisab vaid overlokist varda eemaldamisest ja mõne kettakese keeramisest ja juba ta tulebki! Asi on vist kinni ka materjalides. Või siis ei ole kõik päevad ühtviisi head millekski.

Vaatan neid pilte ja no ei ole ööpesu kangas … Mehed näevad asju ikka hoopis isepidi.

Ja siis sai üks pisike piiga pisikese komplektikese minu piiga särgist jäänud triibulisest. See on küll nii rõõmus kangas, et seda kohe peab omal nahal ka proovima. Suurus on 86 ja kangad seekord Riimest.

Hannale

Mul on mõned asjad veel varuks, aga need ootavad seda õiget hetke. Kas ma jällegi päris õigel hetkel neid siia üles saan, see on teine teema. Kiire on. Ja nii ei ole iga hetk võimalik kirjutada. Aga loodame parimat.

Posted by: Tiina | 10. juuni 2017

Sünnipäev!

Vahel ei peagi iseenda tegemisi promoma, vaid saab näidata seda, mida inimesed meie ümber oma osavate kätega teha suudavad. Nimelt on mul täna sünnipäev. Pidu oli hetkeseisuga eile ja nii naljakas kui see ka ei ole, lauldi mulle seekord hommiku asemel nö südaöö paiku. Suur poiss oli telefoni teises otsas, kuna tema läks piigaga veel mujalegi aega veetma ning muu kodune kamp võttis issi õhutusel päeva vahetusel lauluviisi üles. Nii vahvad tegelased! Aitäh et te olete just nii vahvad ja lahedad nagu te olete!

Aga, aga .. kingiks sain ma kõigele muule lisaks ka tordi. Taaskord Liisi tehtud – no oskab inimene häid asju teha. Ei ole ülemäära magus, aga väga maitsev. Ja nii vahva ka! No kuidas ma lähen kuhu iganes kondiitrisse küsima oma “matemaatikat” tordi peale. Kord ühe lihtsa saksa keelse fraasi peale juba tehti nägusid. Ja kuigi ma seekord ruutjuurt ei tahtnudki, siis ikkagi oleks telefonitsi väga ebamugav soovi seletada olnud.

Aga selline ta siis sai – roosamanna ja nööpidega. Ja ikka need numbrimängud. Teate ju kust see kõik alguse sai? Vat siit. Ja siis tuli see tort ja siis veel see ruutjuurega tort. Eelmine aasta oli lihtsalt tort. Ja seekord siis nüüd see siin.

Tort.jpg

Aitäh, Liisi! Ja aitäh kõik, kes te tulite ja olite!

Selle aasta sünnipäeva teeb omamoodi eriliseks seegi, et kui ilm käis siiamaani üles ja alla, siis ma polnud üldse kindel, et seegi kord pole paksu jopet vaja. Ja ena imet – täitsa suvi oli väljas. Mart ütles, et ta tegi ilmataadiga diili. Väga vahva temast! Kui mõelda sellele kevadele, siis ei ole ilus suveilm üldse nii iseenesestmõistetav. Nali naljaks, aga ühe diili on ta veel teinud. Nimelt on tänaseks ehk siis õigeks päevaks “tellitud” ka muusika – Rammstein. Siia sobib see fraas – nagu tellitud kui rusikas silmaauku. Iseasi on see, et mina olen ju päriselus paadunud diskopeps, aga Rammsteini puhul läheb käima teatud professionaalne kretinism. Ja nii me karjutasimegi täna minu diskost tantsulisti. Homme siis taas pisut teisel moel.

Palju õnne, Tiina!

Posted by: Tiina | 29. mai 2017

Trikotaažsärgid

võilillevälul

Eile oli täitsa õmblusmasina päev. Näidata ei ole palju, nii mõnigi asi tahab proovi ja veelkord proovi. Aga taaskord sai paar pisiasja ka valmis. Muidu ei olekski märkimist väärt, aga ma püüan hetkel üles tähendada niipalju kui võimalik, et siis tehtust õppida ja edasi minna. Ja koguda omaenda täis. Kasvõi pildil.

särk papagoidegaSeekord oli vaja kingitust seitsmeseks saavale vennapojale. Mis siis ikka – pilk varudele, millest nii mõnedki kangad ongi sellisteks puhkudeks varutud, käärid kätte ja niidid peale. Eile küll läksin ma overlokiga peaaegu et tülli – ühel heal hetkel keeldus too minuga koostööd tegemast. Eks seal erinevatelt materjalidelt, õhemalt ja lehvivamalt ning mittevenivalt kangalt taaskord trikotaažile üleminekul miski nihu läks seadistamisel. Õnneks on sellised vead mõningase kannatuse olemasolul kõrvaldatavad. Võtab ainult aega ja tahab katsetamist.

Need papagoid varusin ma küll titeasjadeks, aga need linnud on ikkagi päris pisile liiga suured. Või noh, veidi suured. Jah, saad ühe pea kõhu peale, aga ei enamat. Aga noh, lapsi on ilmas ju igas suuruses. Läheb teistmoodi loosi.

See Marta triibukas turgatas mulle pähe, kui Riimesse triibusärksaabusid need triibuga trikotaažid. Mulle korraga meenus, et ma olen kuskil ajakirjas nii diagonaalis triipu täheldanud. Ajakirja ma ei otsinudki, vaid läksin poodi ja seal püüdsime müüjaneiuga arvestada, palju see särgike kangast vajaks. Täppi panime. Sellest 70 sentimeetrist tuli kenasti välja ja jäi ühe särgi esiosa jagu ülegi. Ja täpselt niipalju oli kangakuluks öeldud ka ajakirjas, ma pärast kontrollisin. Ajakiri on aga Ottobre 1/2014, kui keegi tahab snitti võtta. No minu kangatükist tuleb veel üks särk, iseasi millise seljaga seekord. Kas ahnitsen seda ilusat vikerkaarekangast veel või kombineerin ühevärvilisega. Kollane ei ole seekord soonik, vaid Riimes müüdav trikotaažkant. kant

Minu esimene katsetus sellega. Seda nö “paku tabamist” pean veel harjutama, st esimesel katsel kõigub mõnes kohas katteõmbluse kaugus servast ca 1 mm võrra. Mind natuke häirib, aga mitte ülemäära. Ma tahtsin seekord kindlasti asja valmis saada. Sünnipäevale võib ju minna uutes rõivastes. Ja mis seal salata, ega kõrvalseisja ei märkagi midagi. Aga jah, selle kitsa katteõmblusega on kanti nii lausa lust külge ajada. Ma tahaks kohe veel ja veel …

Tahtsin särke pildistada ka võilillevälul, aga sellega on see risk, et määrid ära. Meil on sel aastal suure korjamisega juba üks T-särk, küll vana, juba prügikasti rännanud. Seepärast siis tegin pilti hoopiski “kollase maailma serval”.

Triibulisest sai täna peorõivastus. Koht ja teema lubas ka täitsa kleidist mööda vaadata. Ikkagi Lego ja robotite teema. Väga lõbus kangas on! Tee või omale ka selline T-särk!

särk 4

särk 2

särk 1

Ja peenar õitseb!

kuutõverohi

Posted by: Tiina | 26. mai 2017

Dressid

Ma pole nagu varemalt väga dressipükstega rinda pistnud, aga ühe pisikese poisslapse ema küsis, et kas ma õmbleks ja ostis hulga ilusaid kangaid kokku. Nii Riimest kui ka mujalt. Eks ma ole omadele ka juba ühtkomateist pakutavatest dressikangastest ahnitsenud ja nii ta lahti läks, see dressiralli. Alustuseks pisikesed püksid. No need tõesti ei võta aega ega materjali. Soovija ulatas mulle koti kirjude kangastega, minu asi oli juurde otsida ühevärvilist ja siis anti vabad käed. Kui nüüd mõni minu idee ei ole kõikse meeldivam, siis … Me kõik näeme värve ja läbilõikeid ja asju ju erinevalt ja mis meeldib ühele, ei pruugi teisele üldse meeltmööda olla. Eks siis teinekord räägib täpsemalt läbi, mida ja millest saab ning teeb. Niipalju sai seegi kord kokku lepitud, et taskuid ei tule. Ega jah, nii väikestel on taskud liiva õuest tuppa tassimiseks. Muuks nad neid tavaliselt ei kasuta. Seega – polnudki probleemi.

kaks paari

Aga seekord said siis sellised.

tagant sinised

Karud pluss sinine. Päris ainult karud oleks ka käranud, aga see sinine nagu säratab veelgi. Või noh, see sinine on nii ilus ja passib nende karude kõrvale igatepidi. Heledamat ei tahtnud panna. Teame ju neid poiste tegemisi. Need võivad olla  üsna määrivad. Seepärast on tumedamad toonid nagu parem valik. Kuigi väga tume see siin just ei ole.

Tähekesed said sellised. Miks ma sellise siilu ja sellisesse kohta tekitasin? No ei tahtnud, kui juba vabad käed anti, jälle küljele triipu teha, aga samas midagi nagu tahtnuks. Ja kuna sentimeetri-paar tahtsin nagu pikkusesse juurde ka saada, aga kangatükk oli juba teatud pikkusega, millest kummikanalid ja sääred soovitud pikkuses välja ei tulnuks, liiga pikki soonikuid ka otsa ei tahtnud, siis mõtlesin ja tähekesedjoonistan sääred selliseks – kaarjalt roheliseks. Sinise kanga toon on ju poisslapse õuemänguks igati sobiv. Et roheline nüüd liiga hele kui tahta pükse õuemänguks? PIldil mängib päike ka ja teeb selle heledamaks, seega see pilt siin on pisut petlik. Aga mis poistesse puutub, siis enamasti määrivad nad ikka peed ja põlvi, küljed ja püksikangas sooniku kohalt just päris poris ei libise. Aga eks emme annab järgmisteks juhised, kui vaja teistmoodi.

Need esimesed püksid said tehtud juba enam kui nädalapäevad tagasi ja olid sellised pruuni- ja hallikirjud. Nendest on mul emme poolt ka jalas pilt pakkuda. Täitsa ok minu meelest. Käravad küll. Niipalju peab teemat sonkima, et kattemasinaga saaks kummi veel valutumalt külge. Muude kangastega 18600834_1556842707679937_601742457_nei ole teema, aga see paksem dressikangas kipub kummipaela ühenduse kohas ja õmblustel natuke “sakkima”.

Miks dresse ise õmmelda? Poed on ju pungil? Tuleb välja, et alati ei olegi. No vahel on asi selles, et lapsed on selle poerõivaste standardi jaoks liiga klibud. Nii nagu suurtele inimestele on riiete valik kesine, nii on ka lastega, kui nad on pisemat kuskilt otsast. Olen ise kogenud, sest mul on kodus kaks poisslast, kes muidu toekate pereliikmete vahel näevad juba titepõlvest peale välja nagu korijoonistused. Ja mis seal salata – hetkel tulvab neid imeilusaid kangaid ikka uksest ja aknast. Kui mingi aeg tekkis ahnitsemise soov, siis sellega olen ma nüüdseks juba iseendas ühele poole saanud ning rahu teinud. Ega see tulv niipea pidama ei jää, seega kui miski ka kaob, siis tuleb uus ja võib-olla ka ilusam. Peaasi on, et oleks millest õmmelda.

Ma alustasin oma Keskmikule ka dressipükse. Tahaks ju teismelistele ka õmmelda, aga nendega on see kangas ja mudelis kaubale saamine nii keeruline. Väga konkreetne idee tuleb neile maha müüa ja siis võid kanga järgi suunduda. Nii ma tegingi. Äkki saan lähipäevil muude õrnemate kangaste vahel neile ka nö kummi peale. Ja kui juba dressikangad, siis mind ennast ootavad suured kirjud liblikad … Küll mitte püksteks saamist, vaid midagi ülespoole.

 

Posted by: Tiina | 24. mai 2017

Neiu valges kleidis

kleit

See pidu sai peetud ja põhjusmõtteliselt on lasteaiaaeg nüüd meie peres selja taga. Marta Liisa käib veel 5 päeva kui soovib, aga juunist alates saab see 15 aasta pikkune lasteaiaralli lõplikult läbi. Pidu nagu pidu ikka. Luuletust ja laulu ja mina poetasin taas pisara. Nojah, seekord lahistasin lausa nutta ühe laululoo ajal. Mis pagana vägi see mind nii nutma ajas, ei teagi. Alguses tundus, et selline rõõmsapoolsete lugudega pidu on, et puha tähestik ja rokime ja nii edasi. Ja need mõned esimesed etteasted, kus juhtus pisut äpardusi, tekitasid sellise positiivse, pisaratevaba fooni. Ja siis jälle! Mart tonksas seal veel muigega suul ja tsiteeris klassikuid, et “mis sa siin ulud kogu kollektiivi ees”.  Ja üks lastesõime kasvataja patsutas mu kätt kaastundlikult. No näed, juhtub. Ju siis on silmad vesise koha peale loodud.

kleit 2

Lapsepõlve rõõm

Aga peoks on ikka vaja uut kleiti ka. Ja nii ma siis tegingi. Valge kangas on pärit minu varudest ja sinna on ilmunud kusagil 1990ndatel aastatel. Kust ostsin, ei tea. Vast Saanast. Täpset koostist ka mitte, aga kahtlustan viskoosi ja millegi segu.  Seda mäletan küll, et toonasel kolleegil Mailisel oli samast kangast seelik. Ma vist ostsin endale ka seeliku jaoks. Kangas on ilusate reljeefsete lilledega, jätab sellise veidi vintage mulje. Igatahes on ta selline kena ja toekas, konkreetne. Ei ole just satsitamise materjal. Nii siis saigi mõeldud lihtsa kleidi peale. Ma genereerisin ise alustuseks ühe kleidi lõike, võttes aluseks ühe kleidi 1960-70. aastatest  (sellest äkki kunagi teine kord), aga siis saabus mu tellitud Ottobre 1/2016 ja seal oli Wendy kleit. Ja see tundus olevat piisavalt sirgjooneline ja lihtne ja ilus ja nii ta sõelale jäigi. Aega hakkas ka juba tasahilju nappima. Kleit on paanidega “laiaks lõigatud”. Pikkadest varrukatest said suvele mõeldes lühikesed. Voodrit ma alla ei pannud. Seljale sai peitlukk. Muud nagu polegi.

Marta kleit 3

Marta kleit 2

selg

On hetki mil kaelus hoiab eemale. Küll ma mõtlesin, et kus ma vea tegin, aga tuli välja, et asi on rohkem piiga hoiakus. Kui proovid ja vaja kekutada peegli ees, siis ajab kenasti selja sirgu. Aga kui end lõdvaks laseb ja seda teeb ta esimesel võimalusel, siis vajuvad õlad längu ja kleit selga imelikult. Nii me siis harjutasime veidi ka ilusamat rühti. Ma polnud enne tähele pannud, sest enamuse ajast on piiga T-särkides ja nendega ei paista paljud asjad välja. Kleit aga küll.

Marta kleit

Kohe tuleb tort!

Piltidega sai jälle nii, et neid on, aga valgus on selline, et ega kleidist suurt aru ei saa. Ma siiski mõned siia panen, et mingigi pilt anda. Piltidel on näha ka, et õhtus kodus tehtud piltidel ei ole sellest lokiilust enam midagi järel. Üks lapsevanem tegi seal piigadele lokke ja patse ja neid esimesi tahtis ka Marta. Alguses oli isegi täitsa kena.

lokid.jpg

Meie lokiline

Mis väga tugevalt silma torkas, oli see, kuidas suhtuvad sellise ürituse kleiti eesti emad ja vene lapsevanemad. No üks kleit oli ikka juba nagu pisike pruutkleit .. valge maani kahar tülli ja pitsiga. Rõhutatult Peterburgist toodud. Jah, kindlasti lapsele meeldib. Aga arvestades peo kava ja plaanitud tegevusi ja mänge ja  õuepidu ning lapse mugavust … no ei olnud õige koht.  Aga eks maitsed ole erinevad.

õied

Posted by: Tiina | 24. mai 2017

Kingitused

laosis 24052017

Laoseis 24.05.2017

Selline oli sallilao seis täna hommikul. Kohe-kohe lähevad neist 6 toredatele inimestele, kes on meite piiga lasteaiaaega igapäevaselt saatnud. Kingiks. Idee kruvis end minu peas juba aastapäevad. Kui korraga oligi aeg sealmaal, et vaja ära otsustada, siis jäin ma kinkekaardi pooldajate kõrval selgesse vähemusse. Aga noh, lõpuks jäi nii, et kinkekaardi juurde võib lisada ka salli 🙂

kingisallid 2

Lahkujad

Ma oleks täitsa ise ja üksi ka need sallid kingiks teinud, siis küll vist kahe võrra vähem. Aga noh, päris üksi ja nurga takka üle anda oleks olnud pisut veider. Seega oli pisuke tugi ja nõusolek üldsuse poolt ikkagi hea.

Mis siis ikka – poest karbid ja siidpaberit ja sildikesed hoolduse info ja kontaktidega karbipõhja ja .. sellised nad saidki.

sit

Sildike

siidpaberis

Kuhil avatuna ja …

teele

… minekuvalmis

Selles lasteaia lõpetamises on taaskord killuke kurbust. Kui suur poiss, kes sai just 18, kunagi lasteaia lõpetas, olin ma samamoodi kurb. Ikkagi esimene pääsuke. Pisemate poistega on pea kogu aeg keegi noorem veel olnud järgi tulemas ja kooli minemas. Ja nüüd, kui piiga lasteaiapõli otsa saab ja kooliga algab vaikselt iseseisvumine, siis .. Enam rohkem meil pesamunasid ju ei ole ja ei tule. Aga noh, uus algus on ees ja kamp koolilapsi on ka vahel väljakutse. Igatahes terendab meile üks imeline septembri algus. Suur poiss läheb 12. klassi ja piiga esimesse ja kool peaks olema üks ja seesama Loo Kool, loe kust poolt tahad. Seega .. kui nii, siis suure venna käekõrval need vahvad esimesed sammud … Näis siis. Ma pole veel linnakoolile ka ei öelnud, aga piiga ise eelistab siinset.

Ja ma arvan, et täna tuleb siia veel üks postitus. Lõpukleidist. Aga enne ikka pidu ka!

Older Posts »

Rubriigid