Posted by: Tiina | 23. aug. 2006

Jälle sokid!

Jälle sokid, eksju! Nagu ma muud ei oskaks. Vahel on tunne, et ega ei oskagi.

Sinised on Novita Wool, türkiis, tellitud Harrietist. 2,5 vardad, muster on miskisest ammusest ajast pähe jäänud. Mõjuvad nii vaadatuna soolikatena, pikad ja peenikesed. Jalas on ilusad, ausalt. Vähe sellest, et mulle meeldib Novita Wool, mulle meeldib ka see toon. Peaks omale ühe korraliku täie tellima. Vahva värv ja passib ka poisslastele.

Kirjud on Müürivahest ostetud BBB Martine, 100% vill, kootud sedakorda nr. 3 varrastel. Ilma mustrita. Mulle meeldis see lõng. Ja nii ma saingi sokid. Sest minu puhul kehtib see, et jagajale jäävad näpud. Koon ja koon, aga omal sokke ei ole. Kui vaja, laenan kaasalt. Nüüd aga ostsin lõnga lausa endale. Aga noh, kuniks ma neid kandma hakanud ei ole, on alati oht, et sokid leiavad omale mõne teise omaniku.

Tegelikult olen teinud enamgi. Hakkasin omale suvepluusi kuduma. Varrukateta. Nojah, esteks tegin selle liiga laia, siis pika ja nüüd avastasin, et varrukateta asja ma nagunii ei saaks hetkel kanda. Ma olen omale korraliku T-särgi selga päevitanud. Nii et .. Nagunii on väljas juba sügis. Las idee laagerdub järgmise kevadeni.
Alustasin ka meite Kohe-Koolilapsele kampsi. Kooliks. Kui leiaks homme äkki luku kah, saaks edasi tegutseda. Kooliaeg ei ole ju enam mägede taga.
Selle kooliga ongi jama mõnes mõttes. No ei leia mina minu mõistes ontlikke dresse. Kas on siis liiga suured või veidi liiga väikesed või on materjal nii vastik käe all, et paha hakkab. Või siis on hilp selleks natukeseks ajaks liiga kallis lõbu. Eriti arvestades, et poisi jalas ei püsi pükste põlved kohe miskitepidi tervena. Nii ma siis ostsin dressi jaoks riide, proovin ise.
Õnneks on enamus asju kooliks olemas. Homme on esimene lastevanemate koosolek. Näis mis seal räägitakse.
Teinud olen veel pisile pidžaama, püksid ootavad hetkel kummi. Ja siis kaks trikotaažist varrukateta pluusijupatsit rändavad hetkel koos emaga Kesk-Euroopas. Sooviti reisiks. kuigi suvitusilmu seal RTL-i ilmateate järgi olla ei tohiks.

Aga siinkohal lõpetuseks veel väike magus vahepala. Meite 15. pulmaaastapäeva tort. Lõikasime selle üheskoos lahti ka. Seekord siis. Sest pulmas jäi meil see tegemata. Ja seda väga omapärasel põhjusel. Aeg oli 1991, nagu ta oli. Keeruline. Et saada torti, sai tuttavate tuttavale kondiitrile saadetud nii omad munad kui suhkur ja marjad. Marjatort oli, sest valikuid ei olnud. Aga … Enne kui aeg jõudis sinnamaale, et noorpaar pidanuks tordi lahti lõikama, oli pea pool tordist söödud. Tort seisis nimelt eraldi laste jaoks kaetud laua kõrval. Ja kaasa vanaema lõikas selle laste ihaldavatele pilkudele järele andes lahti. Nii ei saandki ma ise tordist mitte purugi. Seepärast siis seekord tort nimelt suur ja ilus. Ja see Pagariliisu “Amsterdam” on hea. Meie pere suur lemmik. Nagu Pagariliisu muudki tooted. Nämma.

Wieder Socken! Nr. 23. Türkise aus Novita Wool, 2,5 Nadelspiel. Nr. 24, bunten. BBB Martine. Die Farben haben mir im Geschäft so gefallen.

Und die Torte zu unserem 15. Hochzeitsjahrestag! Schön, nicht wahr? Und hat sehr gut geschmeckt. Wie die von Pagariliisu Bäckerei immer.


Responses

  1. Mina julgustaksin küll ise dresse õmblema. Mina tegin tervele meie perele ja minu arvates tulid täitsa kobedad ja rahaline võit ka suur. Mehel oli vaja kodupükse ja poes polnud sobiva hinna ja kvaliteediga. Ei osta ju tuhandekrooniseid naike kodus kandmiseks. Pealegi on neid väga lihtne teha 🙂

  2. Aa, see tordi lugu on küll uskumatu!!!

  3. meie pulmad olid 1993, ja tordiga oli ka sel ajal üks suur jama. Ema kusagilt tuttavate kaudu sai tellida ja kui ma ei eksi, siis kusagilt uhkest hotellist. Olime ootusrikkad. Aga kahjuks oli tort jube jõle. Niuke suur lame plätakas, kaunistatud kiivilõikude ja punase tuubimarmelaadiga. Ema oli nii endast väljas ja üritas seda kuidagi kaunimaks muuta. ma ei mäleta kuidas, sest minu jaoks oli tort väheoluline. Aga ema traagikat täis silmad on siiani meeles 😀

  4. Ei olnud see meie tortki teab mis kunstiteos. Tavaline marjatort, veidi rohkem oli vaeva nähtud vast. Ja biskviit oli kollastest kodumunadest. Ikka biskviidivärvi. Aga selle tordiloo kohta sobib kui rusikas silma auku ütelus “nalja rohkem kui rubla eest”. Ega minul väga selle tordi pärast aega seal kurvastada olnudki. Kõik muu oli ju vahva.
    Vähemalt on mida mäletada. Õnnetust tordipoolikust on kuskil ka üks diapositiiv. Mälestuseks.

    Olid ajad, olid majad ..


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad