Posted by: Tiina | 12. aug. 2007

Dagö

Ei üle ega ümber – Dagö.
Käisime meiegi. Lastega sedakorda. Lahe oli. Väga lahe. Mina olen Dagö austaja juba ammusest ajast. Nii et eelarvamusi ei olnud. Oli ainult hea ootus. Ja pettuda ei tulnud kohe kuskilt otsast. Hea asi tuntud headuses. Võib-olla veidi parem ja laagerdunumgi. Pole ju ammu Dagö kontserdil käinud. Ja nüüd ootame edasi. DVD-d ja kunagi ehk taas ka plaati.
Küll aga oli kontserdile kutsutud ka naaber-inimesi, kel olid eelrvamused. Suured. Paistab, et päris pettuma ei pidanud keegi. Küll aga oli kuulda, et live on asi tõega hea, ent plaadil pidavat jama olema. Maitse asi. Kellele Dagö, kellele tilu-lilu ja kes raiub midagi sootumaks rasket. Nagu öeldud, inimesed on erinevad.
Peamine: mulle meeldis/-b. Minu teiselepoolele meeldib. Ja poisid paistsid ka enamvähem rahul olevat. Vanem poiss kustus mingi aeg ära, tema jäi kõige sandimasse seisu kah. Pisike, kõike ei näinud. Samas piisavalt suur, et süles teda ei hoia kogu aeg. Ja väsinud oli ta ka. Kontserdile läksime ju otse sünnipäevalt, Aegviidust Kivisaare ratsatalust. (Teel sõitsime mööda ka kohast, kus veidi avrem oli leidnud aset kaks inimelu nõudnud liiklusõnnetus, teel Tapalt Loobu. Kole pilt oli. See, mis teedel toimub, pidevad laibaloendused hirmutavad mind.)
Aga kontserdist ja päevast veel. Kui pisikesed poisid vahepeal ka tukastasid (kes peopaigas võrkkiiges, kes hiljem autos), siis tema, meite suur vend, läbis korduvalt Tarzani rada ja hüppas batuudil, rahmeldas niisama ringi (hobuse selga siiski ronida ei julgenud, eks see jää ajaks, mil omal soov tekib, egas sundida ka ei saa). Selle kuumaga on see piisavalt väsitav. Pealegi, Pesamuna istutas end kontserdil emme sülle ja naeris ja plaksutas kaasa. Keskmik kaifis issi kukil – tema on kõikse Dagö-lembesem. Mingil ajahetkel oli “Joonistatud mees” tema lemmiklaul lausa. Polnudki neid “Sülisid” kuhu ronida. Tagantpoolt näinuks ta veidi paremini ja nad korra läksid sinna issiga ka, aga seal ta jälle ka kaua olla ei tahtnud. Üksi ammugi mitte. Laste kiituseks pean ütlema seda, et kuigi ma ei saanud ise hüpelda-karata-ja-päris-täiel-rinnal end välja elada lapsega süles, siis käitusid põnnid ikkagi väga viksilt. Ei vingunud, ei mangunud, ei virisenud. Eriti arvestades hilist aega ja väsitavat päeva. Nendega võib teinekordki kuhugi minna.


Responses

  1. Tublid lapsed!
    Dagö on mõnus jah. Ma kaifin nende laulude sõnu, mis aasta aastalt aina kriitilisemaks lähevad aga samas oma elutervet alatooni alles hoiavad.
    Ma olin ühel kontserdil vist eelmisel kevadel, mil Saatpalu väga palju rääkis oma laulude sünnist ja taustast. Selline tõsisem kontsert oli, peale mida ma tema lauludesse suhtun hoopis teistmoodi.
    Iga plaat on oma meelsusega huvitav ja samas eelmisest nii erinev.
    Mul peaks kõik tema plaadid olemas olema, uut ootan huviga. Kontserdile seekord ei läinud, viimane Pirita kloostri oma pani natuke pettuma. Pealiskaudset suvalist rahvast oli palju ja kohati oli tunne, et rahvas ei süvene laulude sisusse.
    Ma vist kirjutasin mõlemast kontserdist oma blogis ka.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad