Posted by: Tiina | 29. aug. 2007

Eriefektidega vihm

Möödundnädalasest ööst alates, neljapäev vastu reedet, on seda va vihma ja eriefekte ikka jagunud. Too öö oli aga täitsa omaette klassist. Ma muidu ikka pelgan äikest ka, aga tol ööl lamasin lihtsalt ärkvel ja kuulasin toda tunnni või tunde kestvat mürinat peakohal ja kord tugevnevat ja siis jälle vaibuvat vihmavalingut. Hirmu ei olnud. Und ei olnud. Ja imelikul kombel ei olnud järgmisel päeval ka väsinud. Hirmu ei olnud olgugi, et tuba oli püsivalt valge nii kolmest saati kindlasti (siis ma lihtsalt ärkasin ja enam ei uinunud) ja peakohal käis pidev mürts või mürin. Kuni 5-ni olid isegi aknad lahti, seda valjem see kõik oli. Tõenäoliselt ma polekski öösel ärganud, kui aknad olnuks kinni olnud. Kui ühe tugeva valingu ajal mees nood kinni pani, läks toas ikka väga vaikseks. Võrreldes veidi varasema ajahetkega. Nii et … hea, et lahti olid. Ma ei oleks tahtnud toda ööd maha magada.
Aga vat eilase vihma oleks küll vahele jätnud. Vähe sellest – viisime eile auto parandusse ja siis jalameestena saada kogu see vesi linnas kraesse. Ei olnud mõnus. Kui muidu ainult magu keerutas, siis eile õhtuks oli kerge külmetus ka külge hakanud. Täitsa jama värk. Ma ei oleks eile üldse linna kippunud, aga üht nõupidu ei olnud enam kuskile lükata. Aeg kipub jalaga p-sse taguma. Ja orgunnimine ei ole just minu tugevaim külg. Nii et oli vaja. Aga kui mina olin veel enam-vähem vihmasobivaid rõivais, siis lapsed on mul hullud. Eilase jahedusega käis vanema poisiga üks kauplemine, et pole ju külm ja jopet ega kampsunit selga ta ei pannudki. Tule siis õhukeses teksatagis hilpharakaga bussiga koju. Annaks jumal, et nüüd vahetult enne kooli veel tõbi ei murraks. Samas sõimes soovitati panna pisikestele kaasa juba ka kindad. Mänguväljakul olevat metallkonstruktsiooniga ronimisatraktsioonide torud väga külmad.
Ja meil on alles august! Ja mõeldes mõnele varasemale aastale pidasin plaani pidada Keskmiku ja Pesamuna sünnipäev taaskord siinsamas õues, septembri teises pooles!?! Hetkeseisuga näib see küll utoopia.

Es wurde hier plötzlich ungeheuer kalt, als ob es gar kein August wäre. Sondern Oktober.
Regen, Gewitter (in der Nacht gegen Freitag letzte Woche gewitterte es die ganze Nacht hindurch und so, das man das Gefühl hatte jemand spielt mit der Schalter – das Zimmer war stundenlang hell und es donnerte ununterbrochen, stundenlang). Gar nicht so angenehm.
Und ich habe geträumt, dass wir diesmal in der zweiten Hälfte des Septembers die Geburtstage unserer jüngeren Kinder wieder hier, draußen feiern werden. In der freien Luft. Hoffentlich wird es noch schöner und wärmer. Denn mit dem heutigen Stand .. Es ist wie Oktober.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad