Posted by: Tiina | 6. okt. 2008

Viimse piirini viidud meeleheitel koduperenaine

Nimelt nii määratles end mu Teinepool, kui ma järjekordse hobitööjupiga lõpuponnistust tegin. See oli nädalapäevad tagasi pühapäeva õhtul. Selleks hetkeks oli ta minu laupäevase lambalõhna nuhutamise ajal koristanud elamise ja tüki trepikoda ja keldrit, teinud süüa ja kantseldanud poisiklutid. Peale selle oli ta pühapäeval teinud süüa ja silganud pesudega pesunööri vahet. Mina täitsin masinat, tema tühjendas ning riputas ja korjas. Lisaks jagas õues maid, kui poisiussid omapäi maadejagamisega hakkama ei saanud. Ja siis, kui ta oli õhtul lõpetanud selle enam kui meetrise pesukuhila triikimise, siis ta teataski, et ta tunneb end kui viimse piirini viidud meeleheitel koduperenaine. Olgugi, et ta on naljamees ja too üteluski oli pigem selline pulliga pooleks määratlus, on see siiski järelemõtlemise koht. Kuna päris tegemata ka nagu hobitööd jätta ei taha, see pole mitte ainult raha, vaid ka side kõrges koolis õpituga (milleks haridus, kui seda ei kasuta?) ning pakub huvi, siis lohutan ma end ja meid sellega, et see on selline hootine asi. Kord on tööd ja siis tuleb jälle periood, kus teeks küll, kui oleks. Viimase kuu olen aga elanud sellist tähtajast tähtaega elu, mis paistab silma ka käsitöistes tegemistes ja blogis – ei mingit märki, et ma miskit teeks. Kuigi tegemised tekivad, ainult et teosammul.
See eelmine jutt on omamoodi sissejuhatuseks mu järjekordsele (hetkel poolikule) tööle. Vest Temale, kes ta toetab tingimusteta. Ka kui toetusega kaasnev tunne kuulub sinna meeleheitel koduperenaiste valda. Ma tahtsin keerutada vestile veidi palmikuid ja kasutada ära killukese oma Felted Tweedi varudest. Palmikute kohapealt oleks ma eelistanud mida lopsakamat, aga ma püüdsin jääda selle juurde, millele oli kord juba heakskiit antud. Nii võtsin kevadisest Modast (2/2008) ühe meeste vesti ette ja hakkasin tegema. Mul oleks see juba pea et valmis, sest see lõng koob end ju suisa ise, aga … Oles kudunud esimest tükki juba käeaukudeni välja, avastasin, et ma olin palmikute juures ühe keerutuskorraga koonerdanud. See on see autos kudumine! Ajakirja jaoks ju kohta pole. Tulemusel polnud iseenesest viga, aga jättis veidi lageda mulje. Nii ma siis tõmbasin pea soonikuni kõik üles ja kudusin nädalavahetuse väheste vabade hetkedega asja samasse punkti tagasi ja edasigi veel. Näis siis, kas kandma ka hakatakse kui see kord valmis saab. Sel vesti teemal sai räägitud juba kevadel ja soov oli. Samas on ta üsna kinni vanades harjumustes ja näiteks peale teksade mingeid muid pükse naljalt jalga ei tõmba. Jääb üle loota, et vest ei ole miskit nii uut ja imelikku, et seegi seisma jääb. Iseasi muidugi, kas too selga ka istub. Ma küll väga salaja ei koo, aga mõõtmisest ja proovilapist hoolimata tundub see olemasolev tükk jube tilluke.
Sellel kudumisel on ka killuke tagamõtet. Kuidas Ilukuduja ütlebki vesti kohta: hingesoe. Just sellena see mõeldud on üheks meie ühiseks tähtpäevaks. 20 aastat tagasi abiellusid minu klassiõde ja tema klassivend ja selles pulmas me oktoobri keskpaigas 1988 kokku saimegi. Nagu näha, ka kokku jäime. 20 aastat …

Ich stricke im Moment für meinen Mann eine Weste. Aus Rowan Felted Tweed, Muster aus der Zeitschrift Moda, 2/2008. Bin im Moment immernoch beim Vorderteil, habe den schon zweimal neu angefangen. Zuerst hatte ich zu viele Maschen angeschlagen und dann, nach dem zweiten Anfang, wenn ich mit dem Teil schon fast fertig war, entdeckte ich, dass ich bei den Zöpfen einen Fehler gemacht hatte. So habe ich alles wieder von Anfang an gestrickt. Fertig sein sollte die Weste Mitte Oktober. Ich stricke zwar nicht heimlich, aber es ist als Geschenk geplant. Vor 20 Jahren Mitte Oktober haben wir einander ja getroffen.

Advertisements

Responses

  1. Einohh, eriti tubli mees ikka!
    Mu ristilaste isa määratleb end ka vahel nii kui kolme plikaga kodus on 😀
    Jõudu ja head läbisaamist (viimast soovib mu üks sugulane kogu aeg :D) järgmiseks 20ks aastaks kah.

  2. Nii armas lugu 🙂 Mitte ainult see möödunud nädalavahetuse lugu, vaid kogu teie 20 aasta lugu. Sellist kaaslast tasub tõesti ühe hingesoojaga premeerida.

  3. Mehele peab ikka kuduma, see on nagu lunastus kõikide nende kuhilate eest, mida nad peavad taluma. Olulisem on aga see, et see on nii üliarmas, kui mees kannab oma kalli kaasa tehtud kudumit!

  4. […] See oli see maruline periood väikeste lastega, kus ta end minu aktiivse kirjatöö aegadel meeleheitel koduperemehena määratles.  Toona ta otsesõnu seda ei tahtnudki, ei pidanud end vesti inimeseks, aga nali […]


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid