Posted by: Tiina | 8. mai 2013

Jüripäevast hilinemisega

Kevadeti, eriti kui soe paistma hakkab, kipub aeg kui linnutiivul käest lendama. Ja nii ma olengi juba kaks nädalat libisenud üle meie pere ühest oluliselt päevast. Nagu ikka said selgi aastal kaks, üks Suur ja siis Pisi-Pisi, aasta vanemaks. Nagu ikka jüripäeval. Nagu alati.

Marta Liisast … No mida ühe sellise tragi piiga kohta ikka öelda. Suured tüdrukud oleme. Pikkust on veidi alla meetri, 99,5 cm. Kaalume jällegi palju – veidi üle 18 kilo. Nii on meil rõõmu ikka väga suures koguses kodus. Sest Marta on enamasti suure rõõmu allikas. Enamasti on ta väga asjalik ja lustlik. Seletab kenade pikkade lausetega ja ajab täitsa asjalikku juttu.  Laulab lasteaias õpitud lastelaule kui vähe aga saab. Nii juhtub ikka ja jälle, et lasteaia manu issit oodates tatsame tänaval ja laulame Lasnamäe majade vahel näiteks Rongisõitu. Või Karumõmmi unelaulu. Või jänestest ja kapsastest. Poisid mul küll omal ajal sellised laululinnud ei olnud. Siis veel meeldib Martale aidata. Nõudepesumasinat üksinda eriti tühjendada ja täita ei saa, alati kipub üks „mina appi“. Ja nii veel nii mõneski muus kohas ja töös. Marta on ka maiasmokk. Kommi sööb pea alati. Muu söögiga on nagu ta on. Kord paremini, kord halvemini, aga kuna ta nälginud lapse moodi välja just ei näe, siis ma erilist kisa ei tee, kui ta jälle teatab, et tema süüa ei taha.

Kui nüüd poiste peale tagasi mõelda, siis nende puhul tundus, et poisid sünnivad nii-öelda auto häälega huultel. Tüdrukul jälle oleks justkui nukumäng kaasasündinud. Küll on titad tal püksi kakanud ja väike mamma peab neid pissitama ja sussutama. Siis jälle vaja sööta. Siis jälle tahavad riided vahetust jne. Ja neid mänge mängib ta nii vahvasti isekeskis. Imelik, kuidas ta sest kodus seni valitsenud autode hulgast nii mööda on suutnud minna? Seni olid ju mõned minu nukud ja enamasti kõikjal autod ja klotsid ja … Läbi nukuriiete olen nüüd mina ka mängus osaline. Nii ei olnudki  seekord sünnipäevakingituste puhul eriti pikka juttu. Piiga sai omale nukuvankri ja nuku. Ma pean nüüd küll tunnistama, et Martale nukke ostes teostan ma mõnes mõttes omaenda lapsepõlveunistusi. Minu unistuseks oli kunagi pikkade juustega nukk. Üks kahupea mul oli ka, aga selle juukseid ei saanud/ei saa eriti kammida. Nii ma siis ostsingi seekord Martale Rapunzli. No teate küll, selle ilusa ja hirvesilmse, kel pats talla alla kipub. Neiu ise oma „Punslist“ veel eriti ei arva, aga küll me sinnani ka jõuame. Kui ta nüüd ainult nukujuustega seoses kääre ei avastaks … Emmega soengutegijat mängides on ta korra kamm peos küsivalt kääride järele pärinud. Tahaks loota, et esialgu kuluvad kokku pigem käärid ja paber kui kama kaks kelle juuksed. Aga mine sa neid pisikesi patsikuid tea …

Martale meeldivad veel ka emme kokku kuhjatud kangad. Käib ja patsutab teisi, et „minu oma“. Eks nad hetkel suuremalt jaolt temast inspireeritud ole ka. Vähemalt viimase aja ostud. Mis seal salata, omaks on kuulutanud ta ka talvel ilmunud nukuriiete raamatu ja raamatu Mekkotehdas. Võtab ja vaatab neid kui laste pildiraamatuid. Ilusad pildid ju. Tüdrukute värk. Ja mille üle mul veel hea meel on, on see, et hetkel veel, nii vähe kui ma ka miskit ka üldse õmblen-koon, siis meite kodus on kuumim kaubamärk piigale hetkel „Emme tegi“.

Suurest poisist ka. Juba 14! Aastaga on ta igatahes kõvasti kasvanud. Minuga ühepikkune on ta nüüd küll. Kui meil kodus oleks ainult uksi, siis need pauguks vist kogu aeg. Samas ma ei saa öelda, et poiss eriliselt enam sõna võtma hakanud oleks. Aga eks aega veel on …. See on alles teismeea esimene vaatus, mis sest, et varakult algas. Muidu igati vinks-vonks ja vahva poiss. Täis külmkapi kõrval nälga ei sure ja teha pisematele hommikuks või päeval niisama nälja kustutuseks putru on käkitegu. Pannkoogid tulevad ka mängleva kergusega välja. Vähemalt niipalju on muret vähem. Igatahes on mul tema üle hea meel ja uhke tunne. Ka kõige selle kaasneva laiskuse ja kohatise lohakuse kiuste.

Pidudega on küll nii, et suure poisi suur pidu on veel pidamata, aga seegi pole enam kaugel. Tahtis ta ju kutsuda terve klassi ja selleks me ootasime veidi soojemaid ilmu ja kuivemat aega. Majatagusel võtab kuivamine kevadeti veidi aega lihtsalt. Nii et peagi saab see sündmus joone alla, et siis uusi aasta tähtsündmusi oodata.  Aga jah .. Peo teeb pisut keerulisemaks asjaolu, et selleks kevadeks on poisil nüüd kehalisega lõpparve käes ja kuni 21. Maini ka ei mingit kirjatööd. Parem käsi sai kindla katte – kipsi. Oeh. Ja ma juba hingasin kergendatult, et äkki saab see meite jamade jada ükskord otsa …

No millal ma juba neid küünlaid puhuda saan ...

No millal ma juba neid küünlaid puhuda saan …

Vahel on meil poetordid, vahel tellitud. Seekord nokitses emme ise küpsistest. Päris hea oli. Ka kui kunstnikukätt ei ole kaunistamas.

Marta Liisa und Martin Erik sind wieder ein Jahr äLter geworden,. AM 23.04. Schon 14 und 3!! Die Zeit vergeht so schnell ..


Responses

  1. Õnnitlused, kah hilinemistega 🙂

  2. Palju õnne!
    Teine lõik, Martast, on nii vahvalt sarnane minu poja iseloomustamisega. Sören saab mai lõpus kolm – laulab, juttu tuleb kui raadiost, nõudepesumasina tühjendamine ainult tema rida ja kommile ei ütle eales “ei”. Ainus erinevus on kaal – meil on udusuleke – 14kg, pikkus muidu 101cm.

  3. Palju, palju õnne Martale ja suurele vennale ka!!!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad