Posted by: Tiina | 18. okt. 2013

Koolitöö

Nagu öeldud olen minagi sest sügisest koolilaps ja koolilapsed teevad teadupärast ka koolitööd. Nii minagi. Anu küsis eelmise postituse kommentaaris, et mida ma siis õpin. Ei midagi uhket ega erilist, kõigest rätsep-stilistiks. Näis siis mis sest välja tuleb.

Algas kõik õmblemise poole pealt lihtsatest asjadest, aga tasahilju toimub ka mõningane edasiminek. Nüüd saigi üks etapp läbi ja liikusime edasi seeliku manu. Eelmise etapi lõpuks aga tuli valmistada 3 kodutekstiili. Igaüks tegi mida heaks arvas, kes padjapüüre ja kes voodipesu või pajalappe. Mõned meist olid eriti tublid ja genereerisid kohe hulgim asju. Täielik taaskasutus, sest materjaliks kasutati vanu teksaseid ja need realiseeriti vaat et viimase niidijupini. Äge.

Mina väga laialt ette ei võtnud ja piirdusin poekoti, 3 padjapüüri ja põllekesega. Poekotivabrik on mul nagunii septembrist juba töös, sest loodetavasti tuleb ka sel aastal detsembris koolis jõululaat ja oodatakse vanemate panust müüdava kauba näol. Ja noh, eks neid poekotiks sobivaid riidetükke jääb ja tekib ikka ja jälle.

Siis veel padjapüürid. Kunagi (vist pulmadeks) kinkis vanaema ilusad 50×70 padjapüürid. Just seda mõõtu olid vanadel aegadel meie pere padjad. Ka praegu tegelikult. Nüüd aga olid need vanad padjapüürid juba üsna kulunud, et mitte öelda lausa katki. Nii ma siis kaevasingi kangavarudes ja leidsin seal samuti vanaemalt saadud vana valge kanga. Murdekohtadel kollakad jäljed, aga mis siis. Ja hakkasingi sellest vanast kangatükist vanaema padjapüüri järgi uusi meisterdama. Niipalju vahet ju on, et kui vanaemal on püürid üleni valged, siis mina lisasin pisut värvi ja romantikat punasekirjude kangaribade näol. Sellised nad siis said.

Padjapüürid

Padjapüürid

Ni nagu vanaemalgi ..

Ni nagu vanaemalgi ..

Nööbid ja augud

Nööbid ja augud

Ei mingit tagasipööratud kangaotsa, ikka korralikult nööbiliist ja nööbid ning augud. Mis mulle endale nende vanade padjapüüride juures just eriti meeldib, on see kaunistav “pitsiline” teine ots. Sellepärast ma seda “ahvida” otsustasingi. Aedpiste, see on ju imelihtne. Iseasi on 2-kordse nr 10 niidi pidev 4-kordsest kangast läbi vedamine. Aga aega võttis, asja sai.

Marta põlleke

Marta põlleke

Martake sai põllekese. Kanga leidsin ma Abakhanist millagi talvel. Mõtlesin tükk aega, et mida ja kuidas, aga nüüd realiseerus see idee kuidagi hästi kähk. Ja lõpptulemusena on mul hea meel, et ma võtsin punase, mitte valge pitsi appi. Päris nunnu sai. Kangast on veel, nii et saab tekitada veel miskit. Kasvõi mõne neist kangal olevais põllemudeleist 😀

Hetkel tõbine põlleomanik

Hetkel tõbine põlleomanik

Põllepaelad ei ole ülemises otsas kinnitatud,vaid “liiguvad” servadel pahemale poole õmmeldud kanalites, seega on kaelatagune pael kerge vaevaga reguleeritav. Pildil on tal see põll muidugi juba kõhul kortsus, vaja ju kogu aeg käsi taskus hoida. Kuigi nii ei saa ju süüa teha. Igal juhul on piiga juba peatseks piparkoogimaratoniks valmis.

Mina kui koolilaps pidin e-kooli seisuga väga igav olema. Ei ühtki kahte ega kolme. Nagu poistel. Aga minu esimese “4” peale teatas küll kaasa nii minulikul toonil (kui ma poisse hurjutan), et “4! Mis se siis olgu! Koduarest ja kudumine keelatud!” Ma olin suurt poissi just ähvardanud, et trenn jääb ära, kui kaheseisud ei parane. Teadupärast on kõik muu olulisem kui õppimine. Eriti sellepärast, et õpetajad on ju nagunii nõmedad. Millal neile poistele küll mõistus kord koju tuleb? Siis kui jõuab kohale, et õpivad iseendale? Aga kaua sinna veel aega kulub? Enneaegu halliks mina nendega lähen. Eriti nüüd, kui paistab et 11-ne Keskmik kipub ka juba tõsimeelse teismelise kombeid külge võtma.

Tulles korraks põlle juurde tagasi. Tjah, seda viimast põllepilti tehes püüdsin olude sunnil leida elamises kõige korralikuma nurgakese. Hiljem pilti vaadates avastasin aga, et peegel peegeldab ju ka kogu korratust. Nali naljaks, aga elu on nii kiire, et koristada ei olegi aega. Kui hetk ongi, siis suudab see poiste- ja lastepolk kõik hetkega taas segamini keerata. Ja ega ma ise ka patust puhas ole. Õmmeldes on ju see asi, et kui sa juba kangaid sobrad, siis tekib tunne, et ka neid kõiki teisi on vaja nüüd ja kohe ja nii nad kuhjuvadki käe-jala juurde. Nii me siin upumegi hetkel minu “kohe vajaminevatesse lõngadesse ja kangastesse”. Peaks täna veidi korda looma, sest õhtul võib olla külalisi. Meil sai ikkagi 25 aastat tutvumisest kaasaga. Seda teisipäeval. No võiks ju elus niipalju korda luua suuta, et mõni inimene mahub veel meie elamisse.

Repliigi korras: ka sokivabrik on töös. Nii hea kui on õpetajaid, kes ei pane varraste liigutamist tunnis pahaks. Kuulata ja kududa saab ju koos küll. Nii siis ongi mul juba sokikuhil ootamas samuti jõule või jõululaata. Ja Martake sai uued kindad. Kindaid muidugi taheti veel, aga sellest juba teinekord.

Marta uued käpikud

Marta uued käpikud

Sokikuhil ehk "koolisokid"

Sokikuhil ehk “koolisokid”

Advertisements

Responses

  1. oo kui tore, loodame jah, et ikka tuleb ilusti välja kõik, mulle kulukski hädasti oma õmbleja ära 🙂 põll on ülilahe! ma kavatsen ka millalgi Roosile satsidega põlle õmmelda.

  2. Väga lahe Tiina! Nii põll kui see, et sa taas koolilaps oled.

  3. […] püüri ette ja viksisin maha. Ma olen paar korda varemgi sellised padjapüüre teinud. Korra rätsepakoolis kodutekstiili mooduli ajal ja siis vennatütrele jõulukingiks. Ja nüüd tekkis taas tahtmine. Kahjuks või õnneks said need […]


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid