Posted by: Tiina | 25. veebr. 2015

1944

Ma ei hakka pikalt kirjutama, aga ma käisin üle pika aja kinos. Ma pole üldse sõjardi tüüpi ja üldiselt välistan sõjafilmid juba eos. No “Mandariinid” vaatasin ikka ära ja see meeldis küll väga. Meil siin neid pauguga filme ikka vaadatakse kodus, mul on ju Meeskond. Aga seekord läks nii, et mulle film väga meeldis. Mis siis, et ma võpatasin suure sõjakära peale ikka mitmel korral. Mis siis, et mul oli pidevalt selline “füüsiline tunne”, et need tankid on kohe siinsamas. Silm on märg ja nüüd muudkui mõtlen. Mõtlen seda enam, et seal visatakse ekraanile ka kuupäevad. Kunas ja kes. Ja tegevus liigub aina lähemale septembrile 1944. Minu ema on sündinud 23. septembril 1944 ja see vasardas mul kogu aeg kuklas. Keeruline aeg. Selle perioodi ajalugu, üldse viimase sajandi sõjad, ei olnud ajaloos just minu meelisteemad. See-eest huvitab see aeg ja need teemad mu Teist Poolt. Nii me siis istusime hetkeks pärast veel kohvikusse maha ja rääkisime ja rääkisime … Ja peas kumiseb .. “süütud tunnevad end süüdi ja süüdlased ei tunne süüd“.

Aga kogu selle käigu juures on naljakas moment ka. Neil oli töölt kollekvtiivne kinokülastus samale seansile tegelikult. Meespool ütles tööl ära, et tema ei tule/lähe koos kinno. Ja siis läheb naine ja ostab piletid ja täpselt amale seansile, täpselt samasse ritta, kolleegide rea jätkuks. Tal on raske uskuda, et ma nende sekretäriga kokku ei mänginud. No ausõna. Ma pole nende sekretäri oma ihusilmaga näinud, pole kunagi suhelnud. Nime tean firma kodulehelt. Ja seleta siis nüüd 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad