Posted by: Tiina | 15. aug. 2015

Pool elu

Teadagi, august on käes ja sellega ka üks kaunis tähtpäev. Eile kümblustünnis soojas vees ja tähistaeva all vedeledes avastas Mart, et ta on pool elu abielus olnud! Ideaalsetes oludes tulevad ikka vahvad ja õiged mõtted. Onju? Juulis tiksus passivanuseks 48 ja abielu on nüüdseks 24 aastat. Oh jah.

Ma ei ole originaalne, ma tean. Aga ikka ja jälle tahaksin ma öelda sedasama. Igatahes on mul hea meel, et ta kõik need aastad minu kõrval on olnud. Et ta on ületanud koos minuga nii mõnedki karid ja keerulised ajad. Et ta võtab mind sellisena nagu ma olen. Et ta suudab suurema pingutuseta ületada nii mõnegi kanga- ja lõngakuhila ja neid on meie majapidamises palju ning kahanemise märke need ei ilmuta. Ja usute või mitte, jagamata kudumisest suuremat, saab temaga vahel ka sallimustrist rääkida või paluda abi valikute tegemisel. Et ta on nii kannatlik ja mu koolimõtete peale närvi ei lähe. Et ta on säilitanud oma huumorimeele ja suudab mind ikka ja jälle naerma ajada. Ka siis, kui meel on must ja taevas veel mustemad pilved. Et ta on nii hooliv ja hoolitsev. Et ta on nii vahva issi. Et ta … Ma võiks seda loetelu jätkata veel kaua. Ta lihtsalt on nii kallis, armas ja ainus 🙂 Vaatamata neile pikkadele aastatele. Naljakas, aa liblikaid võib vahel kogeda ka pikas abielus. Vaatad Teda ja … see  oleks olnud justkui alles eile. Ja on nii värske.

Nojah, lilli ta mulle täna ei ostnud ja ega ma neid oodanudki. Trammiga ka sõitma ei tulnud. Eksole .. naistel on kummalised soovid. Aga ikkagi … käsikäes.

Täna ei tule tordipilte, need jäävad esmaspäevaks. Sest asjaolude sunnil jagub meil sama tähtpäeva kahte kuupäeva, 15. ja 17. augusti. Aa ma olen lihtsalt õnnelik.

Kõik roosid ma kingiksin sulle ...

Kõik roosid ma kingiksin sulle …

See põõsas küll enam ei õitse, aga neil õitel on meite kooselus oma roll olnud mängida korra varemgi. Ma aastat küll enam ei mäleta, aga see oli enne lapsi. Mingil ajahetkel ma unistasin, et sünnipäevaks toodaks aastate arv roose. No number oli siis ka oluliselt pisem kui hetkel. Ja siis .. ühel sünnipäeva hommikul toodi mulle voodisse kohvi ja kook ja roosisülem – needsamad  valged lõhnavad õied. Ainult et see äärmiselt okkaline sületäis ulatati mu paljaste käte vahele tugevast materjalist töökinnast kasutades. Ja mis kõige naljakam – ühtäkki kees voodis elu. Igat sorti rohelisi ja mitte nii rohelisi putukaid-mutukaid siblis linal ikka omajagu. Lehetäisid ja pisiussikesi ja .. Ehh, see oli nii naljakas. Ma õnneks pole sellistel puhkudel kiljuja tüüp. Seda enam, et kavatsused olid ju enam kui head 🙂 Nalja nabani. Ja ega muidu nalja ei saa kui ise ei tee.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad