Posted by: Tiina | 3. juuni 2016

Kevadekleit

Kevad. Lasteaed saab selleks kevadeks otsa. Ei, kooli meie piiga veel ei lähe, aga pidu ikkagi. Ja nagu ikka tekib ikka ja jälle kapi ees seistes tõdemus, et selga pole midagi panna. Marta Liisaga nii juhtuski. Pidu on ees, aga kleiti ei ole. Ammugi mitte uut. Kuna nõel ja niit on majas olemas, masinad ka ja kangaid ka, siis saigi alustuseks otsitud kaste mööda, et millest siis. Mul oli küll üks kaltsukast ostetud lahedast kangast puuvillane seelik kleidiks ümbertegemiseks ootel, aga see minu mõtetega hetkel hästi ei haakunud. Ja mis seal salata, nähes litreid teisel kangal oli Marta Liisa süda võidetud. Nii ta tuli. Seekord kergema vastupanu tee ehk siis Burda (8/2015) lõige. Teisiti sai see, et meite kleit on pikem kui ajakirjas ning Marta Liisa tahtis kindlasti ka lehvi. Kuna kangast oli piiratud kogus ehk siis täpselt 1 meeter, siis lehvi ei tulnud, tuli pael, millega seljale pisut kokku siduda. Mul pole nii otsa veel ükski kangas saanud, kui ma just käterätikuid ei palista. Aga kleit Martale meeldib. Mulle ka isegi, kuigi mingil hetkel olin ma valmis asja minema viskama. Ma ei teagi miks. Kõik sujus ja klappis, aga mingil hetkel oli kõik nagu vale. Täna jooksin veel kangapoest läbi, et pähe ka roheline lehv leida ja selline see kombo siis saigi. Vaatame kuidas nüüd pesule vastu peab. Kangas on vanadest varudest ja mis-kuidas ma ernam ei mäleta. Aga pesu ta vajas, sest torditükile meeldis ka kleit niiväga, et ta kohe pidi end Marta Liisa sülle “istutama”. Teadagi, jättes jälje.

Enne pidu

Enne pidu

Ja see lehv. Ma olen vist lootusetult vanamoodne, aga selline tutipael meeldib mulle. Nostalgialaks. Eriti kõigi nende tiaarade ja võrude ja imeklambrite kõrval, mida tänapäeval on. Vahel tahaks vanamoodi.

Kuna piiga käib palju pükstega, siis on ta vahel kleidiga hädas. Esiteks rullib omi sabasid taevapoole ja kortsutab ning istub kuidas juhtub. Peab vist rohkem seelikuid-kleite kandma. Muidu kasvabki poisiks. Kõigi nukkude kiuste.

Marta Liisa

kleit

kleit küljelt

kleit_4

Aga need paganama lastelauluga peod. Minu silmad on ikka lootusetult märja koha peal. Kogu aeg pühkisin silmi. Seekord olin taibanud vähemalt taskuräti kaasa võtta.

Vähemalt pärastpoole sai nalja. No Tibul on ikka suuvärk. Siis lendas silmist vett juba hoopiski teisel põhjusel. Naera nii, et tilgad püksis. Ja keemiakatsed lasteaia lõpupeol – pole paha.


Responses

  1. Väga kaunis!
    Mina olin ka lapsena pigem püksikandja. Jahe maamaja, pidevalt põllutööd väljas, puude tarimine majja jne kuidagi dikteerisid. Alles nüüd olen rohkem kleite ja seelikuid hakanud kandma.

    Äkki mingi kombinatsioon retuusidest ja tuunikast?

    • Retuusid on meil ka hästi IN teema. Neid on ju lihtne kokku ka lasta. Tegelikult dikteerib rõivaste valikut pisut ka see, et väga palju tuleb asju külapealt (naabripliks) ja sealt tuleb palju pükse. Kleite vähem. Seelikud on reeglina mu oma tehtud.
      Kogu selle kombo juures oli vaat et tähtsaim asi lehv peas. Enamasti ju juuksed kinni, nüüd aga jäeti tuule sasida. Oh seda rõõmu ja pärast lahtikammimise valu 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad