Roosamannaviiruline

Valmis sai! Kuigi ma pole üldse kindel, et kõik kaua tehtud asjad just äärmiselt ilusad on. Ja kaua tegemine ei olnud üldse eesmärk.

Kasega kahevahel

Aga asjast. Sattusin mingi ajahetk vaimustusse sellest ülevalt alla ümara passeosaga kudumisest. Alustuseks valmis üks asjake. Siis katsetasin veel miskit, aga vaimustus sai otsa. Siis alustasin seda .. aga kes seda aastanumbrit päriselt mäletab. Igatahes võtsin peotäie roosamannaseid lõngu ja lasin kätel käia. Aga ma tegin väikese valearvestuse ning kui juba midagi proovida oli, siis oli selge, et asi on suur. Ja nii ta jäi ootele. Kehaosa oli sisuliselt valmis. Ning üks varrukas ka. Vahepeal ma mõned korrad proovisin ka, aga ju ei olnud lõpetamiseks see õige tuju. Nüüd, kuis ee tasahilju väikseks kippus jääma, nüüd siis sain oma tegemisega järjele ja asja valmis. Niipalju panin juurde, et tegin keha ja varrukad pikemaks. No laiusesse piiga hetkel nagu ei kasvagi, pigem venib välja. Ja ega minu kogemus räägib ka seda keelt, et asjad kipuvad pestes laiemaks venima. Eriti puuvillased kudumid. Las tema siis olla.

Kasele kalli ja pai

Niipalju nüüd sellest pikkusest tulenevalt on, et alumine soonik ei hoia oluliselt koomale. Nii on mugavam asjatada, istuda ja tegutseda.

Lumikellukesed

Lõngaks sai võetud Drops Cotton Light ja neli erinevat tooni kokku kombineeritud. Kootud varrastel 3,5, soonikud 3,0. Kõige tüütum oli nende sabade peitmine. Nööbid valisime Marta Liisaga koos. Tegelikult käis asi küll nii, et ma korjasin sobivad valikud välja ja tema siis omakorda tegi lõpliku valiku. Ma oleks küll tahtnud pigem tumedamat roosat, aga ei hakka nende kahe nööbi pärast poodi ka jooksma. Miks mul see nööbiliist seal on kus ta on, seda pole mõtet küsida. Ega ma ei mäleta, miks see sinna sai. Ütleme nii: moekohane.

Nööbid

 

Soonikud on taas lõpetatud nõelaga. Mulle see viis väga meeldib, aga peenema villasega jääb tulemus minu arust kenam kui sellise toekama puuvillaseguga. Aga see tundus jälle parem kui lihtsalt maha kudumine.

Pilti tegime taas õues. Tänuväärne koht kui vähegi ilma on. Tegelikult on piigale kudumine pildistamise mõttes tänuväärsem. Poisid mul küll kiikuma ja kaske kallistama nõus poleks. Teeks vaid hapu näo ja toetuks toas vastu seina. Kui üldse pildile tulema nõus oleks. Aga jah, täna paneme sobivuse mõttes roosad kummikud jalga ja otsisime lumikellukesepuhmad ka üles, et ikka kenam ja kevadisem oleks. Ja kallistasime kaskesid.

Sorok poslednii …

… nii kutsub meite issi sellise numbriga jalanõusid, mis otsapidi vaateväljast lahkuvad ehk siis naelkaste ehk suuri saapaid. Siin said ka need nunnud roosad kummikud sellise kummituslikult suure numbri ja tüki pori manu.

Täna, kui me pilte tegime ja preili Roosamanna seal end sättis, turgatas mulle pähe üks Doris Kareva luuletus. Luuletus, mis käib mind aegajalt kummitamas juba ülikooliaegadest saadik. Mulle meeldib. Aga miks ta iga natukese aja tagant ajukurdude vahel koputamas käib … kes seda teab …

Oled tüdruk – olla tark ei tasu.
Oma katkikäristatud hinge
ära näita. Ega aluspesu.
Kui ka võitled, võitle omal rindel.
Usu kulda. Kulla kurss on kindel.
Kirsikoort ja apelsinisisu.
Õpi laulust eristama linde:
õpi keeli.
Neist on ikka kasu.

Tüdruk