Posted by: Tiina | 1. sept. 2017

Uus september

Jälle kooli! Seekord lähen ma juba neljandat korda esimesse klassi. Ja sedakorda siis viimast korda. Aeg läheb ikka nii kiiresti … Alles läks Martin Erik esimesse klassi ja aasta oli siis 2006. Nüüd juba 12-ndasse klassi, seega oli meil seekord ka eriline 1. september. Tavaliselt võtavad ju lõpuklassi lapsed need nublud oma käe kõrvale, kui aktusele minek. Nii ka seekord. Ja nii nad siis käsikäes Loo Kooli aulasse astusid. Kahjuks sellest imelisest hetkest mul pilti hetkel ei ole, palju rahvast ja mu pildikarp on ka nagu ta on. Aga nüüd on nad kõik siis koolilapsed, kes suuremad, kes väiksemad. Näis siis, kuis edasi läheb. Ma ikka loodan, et Martaga seoses on mul ka mõned eduelamused. Tublide tütarlaste värk. Poistega … nojah, kohvil sai/saab käidud, aga enamasti üldse mitte positiivses võtmes. nad kohe oskavad. Samas väga pätid ka ei ole.

Nagu ikka tähistatakse meite peres selliseid puhke tordiga. Lapsed pole seda veel näinud (pilt allpool), aga üks maiuspala on meie poole teel. Ikka Liisi “sulest”. Nämma. Mul juba jookseb suu vett. Õnneks andis ka ilmataat armu. Hommik tundus küll nii lootusetu koogisöömiseks terrassil..

Ma püüdsin oma koolitüdruku ja kõige suurema koolipoisi koolimaja trepil kinni ka. Täitsa vahvad!

minu kaks

Kõige suurem ja kõige väiksem

Ma siin vaatasin vanu pilte ka tänase päevaga seoses ja panen siis nö tagasivaatena ka poiste esimesed koolipäevad. Huvitav on see, et tort on olnud kõigil, aga mitte kõik tordid ei ole pildil. Sobrasin isegi vanas arvutis ja ei leidnud miskit juurde. See kummardava noormehega pilt on Markkus Miikaeli esimene koolipäev. Kummardab Mattias Gunnar, ju ta harjutab omaenda esimeseks kooli-etteasteks, milleni oli sel hetkel veel kaks aastat aega. Lillega poiss on ka Mattias. Ja prillidega Martin Erik.

Täna on ka tort. Seekord siis selline ..

tort 2017

Igatahes .. Kaunist kooliteed sullegi, Marta Liisa! Ja et teiegi koolipäevad oleksid tarkust täis ja säravad, mu pisikesed poisslapsed 😉

Aktusest veel niipalju, et nagu ikka poetasin ma pisara. Mart tonksas, ka nagu alati, et kuidas sa siin nii, kogu kollektiivi ees …. Aga mis mind tõesti segas oli see, et üks vene perekond meie ees jäi hümni kõlades istuma. Ma kohe ei saanud, ma pidin paluma tõusta. Ja need telefonid. Nagu alatasa naerdakse, et ostnud suure ja uhke auto ei ole mõnel mehel enam suunatulede jaoks raha jätkunud, nii tundub sellistel üritustel, et mõnd telefoni ei olegi võimalik vaikseks panna. Üks nupp on olemata. Ikka ja jälle helisevad. Oh jah.

Ja oma saba peab ka ikka kergitama. Mul ei tõusnud käsi tumeda seeliku eest raha välja käima ja nii ma siis pidin õmblema sellegi ise. Mitu head asja korraga kohe. Sain ühe kangatüki vähemaks, Marta sai uue paraja seeliku ja esimene koolipäev oli ka kenasti saanud õige asja. Need roosad tülliga kleidid  … Ilusad, aga vale aeg ja koht.

Kui ma mõtlesin, millist teha, siis pilt jöi silma mingist Ottobrest, aga lõikega eriti vaeva ei näinudki. Nagunii neiule kõik päris kohe ei istu ja tuleb kohandada. Sai selline pisut voldiline. Voodriga. No näeb niipaljukest kui teda sealt pildilt eespool nüüd paistab. Siin ka kaks Triinu-täpilise särgiga pilti, tehtud samas seelikus.

 

 

Advertisements

Responses

  1. Uskumatu, 1. ja 12.klass koos! Sa oled üks igavesti uhke emme!! Naudi! Edu koolilastele! Aga aeg lendab jaa, meite poja läheb esmaspäevast TÜ aulasse aktusele ja piiga alustab 9.nda klassiga – ei oskagi kosta muud, kui et kuna nad nii suureks said?


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad