Posted by: Tiina | 11. nov. 2017

Vihmane laupäev

Ootad mis sa ootad pildistamiseks hetke, vahel ei taha see kuidagi kätte jõuda. Siis lähebki nii, et on linn ja vihm ja kiire külmetamine. Mis parata.

dressikas lapsega

Süda tänaval

Kuna me kambakesi täna juuksuris käisime, siis mõtlesingi, et väike linnapilt kogu siinse koduelu vahele pole ka paha. Aga kallas. Ikka tõsimeeli. Siis me tegimegi salongist kiire käigu õue, paar klõpsu ja “tuppa” tagasi. Sellevõrra on jällegi vähem pilte, sest kiiruga asjad alati ei õnnestu. Puha udukad.

dressipluus

Aga dressikas sai selline. Lõige on seekord pisikeste suuruse mugandustega Ottobrest (4/2017). Dressikangas Studio Livi suvistest tellimistest. Kangas mulle väga meeldib. Ilus värvitoon ja kaunis pilt. Eriti need linnud. Taskutega olin kahevahel – kas teha lukuga taskud või siis niisama, pealepandud. Jäid pealepandud, sest mul ei õnnestunud leida pika lukuga samasuguse kelguga lukke nagu tahtnuks. Kuna kodus oli ka sinist dressikangast, mis klappis täpselt sooniku tooniga, siis said varrukad nimelt sinised siilud. Seekord jäid luku servad seepoolt puhtaks tegemata. Kaalusin kantimist või siis paelaga katmist, aga .. Esiteks puudus pael ja kandi osas jäin ka hiljaks. No ja kui juba asi enamvähem koos oli, siis enam harutada ka ei tahtnud. Järgmine kord olen targem. No koolis tuleb see teema ka kohe ette, seega äkki olen järgmine kord juba õiges etapis targem. Ja nii rumal olin ma ka, et ei teinud seda lukutagust liistu õhemast kangast. Täpselt sama pildiga on mul ju ka tavalist trikotaaži. Vahel ei tööta aju nii nagu võiks või peaks.

dressikas lapsega 2

Asi iseenesest on täitsa ok muidu ja paistab piigale ka meeldivat. Pidi esmaspäeval kooli selga panema. Jope all on need kapuutsita asjad vahel paremad, ei tekita kuklasse mingit kapuutsihunnikut ega mitut kihti. Ja seekord ma tegin pisut pikemad varrukad ka. Ta lihtsalt kasvab nii kiiresti praegu. Kevadel mõõtsime ja sellega võrreldes oli septembriks lisandunud u 4 cm pikkusesse. Ja mõned sentimeetrid ka laiusesse. Laiusega on veel nii, et see 1. septembriks tehtud tumesinine seelik on vööst kitsas! Kaks kuud ju kõigest. Ma küll värvlisse kummi ei pannud, aga nö sõrmed läksid ikka vahele varemalt. Nüüd aga ei saa enam nööpi ka kinni. Õudukas! Aga noh, lapsed ongi erinevad ja kasvavad erinevalt. Marta on suure venna moodi, kel on ka liha luudel. Mitte paks, aga on kohe tugevam ja suurem kui nii mõnigi teine sama vana laps. Mitte nagu need kaks keskmist vennast, kes justkui klõbiseks kodu aeg. Eks siis peab kätel kärmemalt käia laskma.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad