Oi kui ilus ilm on õues!
Võtaks päikese pihku …
Mul oli tegelikult kavatsus püüda need kindad pildile nädalavahetusel ja seda viksil ja viisakal moel. Panna oma kena tumesinine mantel selga ja minna linna patseerima. Ja siis anda pildiaparaat abikaasa kätte ning teha neist käes ja lumel ja pingil ja teab kus veel, nt Kadriorus, terve rida pilte. Seda enam, et need pole üldse nii värske kudum kui arvata võiks. Asi siis veel päev-paar oodata. Aga siis läks toas peale hommikust sompu äkki valgeks ja ma kohe tundsin, et kas nüüd või ei iialgi. Pildistamine oli sellevõrra keerulisem, et käes ei saa üksinda ilusaid pilte teha. Ent ikkagi. Päike! Ja nii ma läksingi peoga päikest püüdma. Saapad lund täis, sest egas õuelt ju keegi seda roogi. ja kas peaksid .. pisut märga lund paljaste säärte vastas .. ka hea tunne.
Aga kindad. Ma hakkasin neid tegema pisut enam kui aasta tagasi, 2017. a detsembris. Ja see käelaba osa sai üsna kähku ka valmis. Oli vist jaanuar, kui me Mairega kohvitasime ja mina oma pöidlaid seal alustasin ja harutasin. Sest mis seal salata .. ma ei saanud mustrit pöidlale jooksma nii, et täisring tuleks ära. Ma ei tea kuidas teistega on, aga minus on küll killuke Monki. Ja vat see Monk minus ei lase mul jätta nt pöidla küljele poolikut mustrikorda. Ikka püüan mingi muu lahenduse leida. Seepärast suuremad mustrid minust sageli puutumata jäävadki. Aga seekord proovisin nii ja naa ja teistmoodi, ent ikka ei passinud. Klappinud oleks siis, kui silmuseid oleks olnud pisut vähem või rohkem, aga mõlemal juhul jäi siis pöial veider. Kas liiga kitsuke või liiga lai. Ja nii nad siis seisid mul laulal nagu elav etteheide, kuni ma nad selle nädala alguses esimesena turgatanud viisil ikkagi ära lõpeatsin. Pole parim variant, aga kui mitte nüüd, siis ei saanuks need kunagi valmis. Seepärast siis sellised pöidlad. Ma tegelt vist tean nüüdseks, kuidas oleks saanud pöidla paremini passitada silmuste arvuga, aga ega ma enam ei haruta. Jääb nii.
Vardad on seekord 1,5. Lõngad on valge Knolli Supersoft (WW-st) ja Hea kindalõngad (10/2; sinine ja raasuke punast) Saara veebipoest. Kokku kulus ikka üüratult vähe – alla 50 grammi. Vat kust ma selle mustrijupi võtsin, ei mäletagi enam. Arvatasti mingilt kindakirjade kaardilt. Noid on lihtsalt hea kaasas kanda. Aga täpselt mis kiri see on jään hetkel vastuse võlgu. Kui peast pakuks siis valetaks vist. Ja otsimine jääb hilisemaks.
Ja siis piltidest. Mina ei tea, aga minul on kindaid toas laual pildistada küll imelik. Ega ma mingile kunstilisele saavutusele ei pretendeeri, aga kuidagi on nii, et omas loomulikus keskkonnas ehk siis talvistes oludes, lumes on käpikud alati vingemad. Ja kui siis on veel päike ja lehetus põõsas mõned punakad kibuvitsamarjad, siis on kas just päev, aga need paar pilti kohe kindlasti korda läinud. Paraku on nii, et rätsepakool küll pakub muude ainete vahel ka fotograafiat, aga selle kasutegur on praegu pakutaval kujul null.
Ma loodan, et need päris sellised ei ole, et lähed toast välja ja poetad trepikotta, et ometi keegi ei näeks*. Et ikka käravad ka linna peale patseerima minna. Ja mitte ainult minu jaoks.
Ja ilm on täna ilus. Ometi kord! Kuigi hommik ei olnud nii paljutõotav.
Lääpas memm
*Lugu elust endast, kui poisid kodunt lahkudes end trepikojas poolenisti lahti riietasid, sest egas kõvamees saa ju kampsunit selga jätta ja mütsi pähe 😉
Lisa kommentaar