Posted by: Tiina | 13. juuli 2019

Suvi on!

Ma tean küll .. temperatuur on kohati liiga madal, et olla suvi. No tehke mis tahate, minule sobib. Nagunii on tööd ja tegemist, ka mittetegemist omajagu.

Ja nii ma siin nädala sees pisut käivitasingi omi masinaid.

Said sellised särgid ja mõned püksid.

Need värvimuutvad kangad olid üks eelmise suve hitte. tegime siis ka juba mõned särgid, aga enamus kangast jäi ikkagi veel ootele. Õieti küll jõudsid inimesed kangast juurde osta, ka kui ilmad polnud enam nende särkide omad. ja nii me siis nüüd tegime.

Mulle endale meeldib ikkagi enim see putukatega variant, millest sai Marta särgi eelmine aasta ja saab sel aastal ka. See pole veel valmis. Aga kuna naabripiigad vajasid särke kiiremini, siis said need enne tehtud. Täitsa ilusaid said selle sinisega kahasse. Johanna särk

Eliise särk

Tegelikult on särgi esitükil sinine toon tugevam, õhtul polnud kogu ilu väljatulekuks piisavalt päikest.
Ja siis jälle autokangastega pükse. Need sinised mõjuvad pidžaama veidi, eks peab järgmised ikka millegagi kombineerima. Aga noh – kangatükk suur ja kangaomanik soovis nii. Kangal muudab ka miski värvi, aga ma isegi ei mäleta mis. Õhtul õmmeldes see silma ei hakanud.

autopüksid

Need volkari-püksid aga meeldivad mulle endalegi. Selline säärte läbilõikamine on tingitud kangatükist, see lihtsalt oligi u sellise kõrgusega.

sebraretuusid

Täna käisime aga vaatamas oluliselt töömahukamaid riideid. Nimelt käisime Keila-Joa lossis seda ratsa- ja jahimoe näitust vaatamas. Homme on veel, kes nägemata. Mulle nii meeldivad need kleidid ja kostüümid.

vene stiilis kleit

kolm kostüümi

inspiratsiooni aastatest 1555

minu lemmikkleit

Minu lemmikkleit näituselt

Mul on tegelikult suur kiusatus vähemalt üks trikookleidist pisutki keerulisem kleit iseendale hetkel kokku panna. Kui vaid saaks! Eks ma pean praeguste muude tööde vahel siin aega planeerima. Äkki õnnestubki. Mõned tähtpäevad ju ka tulekul.

Ja noh, Keila-Joa lossis polnud ma ka enne käinud. Väga kena teine. Ja Keila-Joa on iseenesest meie jaoks Mardiga tähendusrikas paik. Seal jätsin ma laulatuse päeval 28. a tagasi oma neiupõlvenimega hüvasti. Ei, me ei käinud seda otsimas, vaid niisama ringi vaatamas. Ja ei, meie omal ajal sinna mingit lukku ka ei riputanud. Aga huvitav oli vaadata sellegi poolest, kuidas üks noorpaar teise järel sildu ületas ja kose manu pildistamiskohti otsis. kahekesi lõviga

Meie

teel lossi

lukusüdamed

Juga

 

 

 


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad