Kuu ja peale vaikust

Isver, võtab õhku ahminma kui ma vaatan, et viimati olen siin viibinud miski septembri lõpus. No aga ma ju ikka teen miskit?

Et vähemalt korrakski vaikimist katkestada, siis ühed taskud. Jakk sai alguse juba millalgi kevadel. Või oli see möödunud talvel? Ja siis jäi seisma väga rumalal põhjusel. Ma tahtsin voodrit, mida ma ei leidnud kuidagi. Värvi st. Ja siis ma ikkagi tegin oma soovidega kompromisse ja valisin olemasolevaist toonidest voodri ja sain asjaga ka edasi minna. Igatahes on taskud olemas ja nüüd peaks asi ka ikkagi lõplikult kokku saama.

See taskuava sisselõikamine tekitab mus ikka veel teatud kõhklusi. Seekord läks absoluutselt ilma viperuste ja harutamiseta. Eks ta harjutamise asi ole. Ja aja küsimus. Kui ikka miski ei torgi tagant ja saab rahus teha, siis sujub asi ka paremini.

Alustuseks üks pisike detailide pilt. Siis natuke tööd ja siis juba valmis tasku. Aga oma telefoni pildistades näppides olen ma nüüd piltidega midagi teinud. Asi ei tundu päris õige. Aga ega ma neid etapipilte enam uuesti teha ei saa, seega järgmine kord paremini. Igatahes on nüüd lootust, et asi saab kord ka valmis.

Ma võtsin eelmine talv ette ja hakkasin kodust kangamajandust nö läbi töötama. Kuna neid kangaid jagus, siis sai ühtteist välja lõigatud. Sealt ka asjad, mis peaks nüüd riburadapidi valmis saama. Miks nii kaua aega võtab? Vaat minu enda viga. Mitu tegemist korraga ja leiva toob lauale siiski tõlketöö. Ja vahepeal tahaks ju headele inimestele sokke-salle ka kududa. Ja siis jälle tahab keegi teine miskit õmmeldut. Või vajavad lapsed. Ise jääd ikka viimaseks. Vähemalt mina küll. Õnneks olen ma enamvähem oma formaadi säilitanud. seega väikseks asjad ei jää. Nojah, vahel on vaja ühel hetkel pisut pisendada, aga see on enamasti ikka võimalik. Seega olgu kuis on, rõõmus tuleb olla siis, kui ikka miskii liigub. Kuniks on ideid ja tahtmist.

No tegelikult on muid asju ka ikka tehtud. Ikka dressi ja softshelli. Aga sellest juba teine kord.