Kui aeg kipub käest kaduma

Juba oktoobris, isadepäevale mõeldes, küsis üks neiu minult oma pisitütrele dressipluusi. Asi oli nii, et issile leiti poest ja issi oli visanud õhku mõtte, et võiks olla pisitütrega ühtekad. Samasugust ja sama värvi aga poes ei leidunud. No Tiina on ju ikka olemas, asi see dressikas siis tekitada. Kangas sai õiget tooni, aga soonikud mitte päris. Ja nii siis ma treisingi lisaks suurele poe dressikale sama värvi pisikese variandi ka juurde.

Sai selline.

Dressikangas ja soonikud Riimetex. Ma tean, et issi ja tütre dressikad said pärast veel ka kirjad rinnale, aga neid ei teinud enam mina.

Kuna kangast oli ostetud rohkem, siis pakkusin välja, et võin ülejäägi püksteks teha. Lubatud ja tehtud need püksidki said. Pisikese kombineerimisega isegi kaks paari. Kokkuleppel emmega sai lisatud dressikale pisut pikkust arvestades piiga praeguse pikkusega. No siis saab asja ikka kanda ka. Ja püksetele tekitasin ka soonikutega pisut säärtele pikkust juurde.

Üldine suurusnumber sai 80-86. Aga ma arvan, et käib ka kauem.

Ma loodan, et piigale ka meeldivad. Öökullid emmele küll meeldisid 😉 Pükste pildistamise päeval puudus kaunis päikesepaiste. Kohe näha, pilt on kuidagi värvilt tuhm. Aga ta, sunnik, ei tule ju kutsumise peale välja.

Tegelikult on vahepealsesse aega mahtunud ka kaks kleiti. Küsiti üht, aga ma tegin siis selle teise, mida kleidikandja ise oli juba alustanud ka valmis. Masinad olemas ja niidid peale, mis siin ikka. Sedakorda on lõige kleidiomaniku valitud ja ajakirjast väljagi võetud. Ajakirjaks Burda 9/2019. Kangas on dressikangas, kauplus Solveig. Kuidagi hästi mõnus ja siidine. Ja ilus. Üldse ei ütleks peale vaadates, et dressikangas. Ajakirjas olnud vööst tekitasime taas kleidiomaniku soovil teistsuguse variandi, pitsiga pealt. seotud on vöö seljal. See lõige mulle täitsa meeldib, teeks omale ka midagi taolist. Aga ma pole üldse kindel, et suure inimese seljas see kleit nii kena oleks.

Ja veel enne oktoobri lõppu said kaks püksipaari ka valmis. Pidi tulema ka kolmas ja neljas juba mu oma piigale, aa siis lõi mind üks kurb sündmus korraks jalust ja nii ta vinduma jäi. Eks ma tegutsen nüüd edasi. Vaikselt juba asjad edenevad. Ainult kirjutamine ei edene 😉 Aga varsti tuleb lisa, uskuge mind.