Detsembris uut

Alati ei pea olema september, et midagi uut tahta ja teha ja vajada. Seekord sai selleks detsember. Ma olen siin vahepeal teinud aastas miskine kaks seelikut, sest piiga kasvab. Jube kähku jäävad seelikud värvlist kitsaks või siis pluusidel varrukad lühikeseks ja ülemine kraenööp hakkab pitsitama. Ju ma liiga täpselt siis teen neid ka pidupuhuks passivaid asju. Trikooga seda probleemi ei ole.

Ja nii ma otsustasingi teha uue kas just komplekti, aga seeliku ja pluusi.

Loodusmuuseumis

Pluusist. Uus valge sai juba sügisel tehtud, seepärast sobrasin veidi kangastes, et millest siis seekord. Oli ka ilusat valget, millele on tikitud lilled. Oleks ju võinud mängida pisut romantilisemal lainel. Aga, aga … Mingi ajahetk olen ma ostnud kokku terve rea neid lõimesuunas venivaid (triip koesuunas) särgikangaid. Oli helesinist ja rohelist, on kärtskollast ja türkiissinist, on roosat ja valget. Midagi oli veel. Ja siis jäi näpp pidama meetrisele roosale tükile. See on piisavalt hele, et sõltuvalt taustast tunduda valge. Piiga küll roosat ei armasta otsesõnu, aa selle valikuga oli ta päri. Ja siis läks see sügisene lõige taas loosi. Niipalju oli, et ma lihtsalt libistasin pisut laiusi ja pikkusi juurde, et kui ma teen miskit juurde, siis püsiks see asjake ikka valikus ka uuel aastal. Äkki isegi aasta pärast. Selg on piigal hästi nõgus, seepärast tegin seljale sissevõtted. Näeb kobedam välja kui see seelikuvärvli kohal kõrguv puhv. Nööbid aitas valida Texlini töökas pere Veerennis. Seal on ju selline valik, et võtab silme eest kirjuks. Ja või sa siis kohe õige leiad. Minu roosade peale kirtsutatigi nina ja leiti see õige .. istuvad nagu valatud.

Seelik on mingist suvalisest Abakhani kaaluvillase kasti kangas. Tükk oli suur ja ma saan sealt veel omale ka miskit. Olengi ammu sellist tavalist kellukat tahtnud, selleks see ostetud saigi. Nüüd siis piigale selline lihtsake – lihtsalt väike kellukas.

No need ruudud kokku oli väljakutse ja ega see õnnestunudki. Vaatad kangast, oleks nagu ühtlane ruut igast küljest, aa siis on ikka kuskil mingi nihe neis kriipsudes ja no ei tööta mu lahendus. Aga jäi nagu jäi. Mulle meeldib. ma seekord tegin nii, et lasin värvlisse kummi sisse. Siis vähemalt kohevarsti ei pitsita. Vat päris ainult kummikanaliga seelikut pole ka tahtnud teha. Eks näis, mis järgmisega saab.

Pildid on enamuses tehtud ürituselt tulles, sellest pisuke korts. Aga seelik on hea. See ei kortsu suurt.

Ja see pühadeaeg on ilus! Ma lasin seekord panna mehel ja piigal niipalju mune külge, kui tahtsid. Kõik need vanad suured ja klaasist ja siis moodsama aja mittepurunevad. Juudi jõulupuu 🙂 Aga las tema olla. Näebki lustakas välja.