Posted by: Tiina | 19. jaan. 2020

Kiirkleit

Kui juba kirjutada, siis teeme ühe jutiga.

Ma ostsin kord kanga. Iseendale mõeldes. Aga minu kleidisoov ei tahtnud kuidagi kuju võtta. ja ajaga heitis piiga aina enam kangale silma. Ja siis ma läksingi seda teed, et lõin käärid kangasse.

dresskleit

Marta sai kleidi. Dresskleidi. Tegelikult tahtsin ma selle teha koduseks aastavahetuseks, aga mu kaeluse katsetused jooksid kogu aeg liiva. Sai teine alguses kitsuke. Nii ma siis tegin, harutasin, suurendasin. Ja õmblesin taas, harutasin … Mu idee oli alguses veidi teisitine, sisaldas paelu ja ööse, aga kuna ma pühade ajal poodi ei kippunud, siis tuli natuke ideed muuta. See aga ei hakanud ka kohe klappima. Oleks pannud lihtsalt sooniku, poleks olnud probleemi. Aga nüüd kippus kaelus kitsuke tulema ja ma ei julenud niisama heast peast kohe kaelaava suurendada ka. Tahtsin proovida. Ja samas väga avarat “laeva” ka ei tahtnud teha. Tasakalau leidmisega läks aega.

kaelus

Kaelus

dresskleit 4

dresskleit 2

dresskleit 3

Lõpptulemus on täitsa ok.

Kleit sai selline lihtsake. Pisut kellukas, varrukad läbi lõigatud. Otsast kroogitud. Mansetiga. Tagantjärele tarkus see, et ülevalt oleks võinud ka rohkem krookida, aga eks ma teinekord ole targem. Ma ei tahtnud neid puhvi ka ajada, aga nüüd sai krooget pisut vähevõitu. Tagasihoidlikkus ei ole alati voorus.

Algselt oli küll mõeldud, et varrukad võiks olla osalt roosad, aga selgus, et mu teadmine kodus olemasolevatest kangakogustest oli puudulik ja roosat oli just nii palju, et teha taskud ja kaeluse sisemine pool.

dresskleit 5

 

Neiu on meil täna natuke tujukas ja naeratuse näole küsimine ei andnud tulemust. Aga selline see kleidike siis sai.

Kui mul eelmine nädalavahetuskäis külaline õmblemas, siis läks jutt maalidele. Ja nagu pildilt näha, siis on minulgi ajast, mil ma veel noor ja ilus olin (no noor olen ma praegugi …) pilte alles. Selle jutuga tuli meelde, et mul on keldris pilte. Mul oli klassiöde, kes joonistas imeliselt. Ja nii sain mina ka portree. Isegi see pildilolev kübar on mul olnud. Mingil ajal, kui pere kasvas ja eluolu läks kitsaks ja kõikjale kerkisid narid, tulid pildid seinalt maha ja jäid ootele. Tuleks uuesti raamida ja üles panna. Huvitavad leiud ju.

Ja kuna siin ennist juba oli juttu meie pisipoja naasmisest Prantsusmaalt, siis ei saa jätta tähelepanuta sedagi, et ta mõtles ka emme peale. Emme nimelt kogub sõrmkübaraid., Ma ise ei ole just suurem asi rännumees-konn, aga mul on ka vahvaid sõpru-tuttavaid, kes mu kollektsioonile vahest lisa toovad. Ja nii lisandus nüüd viimati mulle sinna ritta Lille.

 

Lille

Lille

Ma siin ükspäev rivistasin noid nupukesi, aga ega ma neist häid pilte ei oma. Aga mingi selline pesakond neid on. Igasuguseid põnevaid. Üks koguni Murano klaasist. Lõbus hobi on, ausõna. Ja tänud kõigile, kes mind nendega meeles on pidanud. Veidrik nagu ma olen.

Pilt 5

Pilt 4

Pilt 3

Pilt 2

pilt 1


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad