Algused

Algas uus. Hea ja uue soovimise rong on selleks korraks läinud. Eks sai seda soovitud ja häid soove vastugi võetud. Loodame siis ikkagi parimat. Mina loodan küll, et see kulgev aasta saab parem. Sandimini ei anna ka palju minna. Seega lootusrikkalt edasi!

Ma sel aastal vist suurt lubama uueks ei hakka. Ikka see vana hea moto: tean tõustes igal hommikul, end enam odavalt ei müü! Kuigi jah, see odavus on suhteline vahel. Kuna siinne vaikus on kõrvulukustav, siis tahaks või poolvägisi anda ühe lubaduse: teen rohkem ja kirjutan rohkem. Aga ma pole kindel kas ma seda järjekordselt pidada saan. Ma juba tegin korra siin sammu, mis pani mitmed kodused ja muud asjad pausile. Ja-ja, kes veel ei tea, siis kodune inimene läks palgatööle … lattu. Raamatulattu. Kahjuks avanes see paradiisivärav ainult ajutiselt, aga ma loodan, et miskit on ikka veel tulemas. Juba horoskoopki lubab sel aastal tööga seoses uusi algusi. No ootame ja vaatame. Igatahes see vana lõpp oli minu jaoks küll väsitav, aga väga vahva. Nagu öeldud, on mul homse viimase “ajutise” päeva pärast kurbki. Aga noh, ma pole veel õppinud üle varju hüppama ja võluma ajutisi asju igaveseks. Seega jääb ootamine, et kas ja kuidas ja kus. Ja noh, eks ise peab ka natuke tegusid tegema.

Mida ma kindlasti luban on see, et ma loen. Ja soetan raamatuid. Seda viimast ma kodus väga kõvasti välja ei ütle. See torkab niigi silma, mis siin enam mehi traumeerida. Samas kiusatused ongi ju selleks, et neile järele anda. Kuidagi on lõnga- ja kangahullus sujuvalt arenenud raamatumaaniaks. Mulle sobib. Iseennast peab ju ka hellitama.

Aga lubamisest ja soovidest. Või on need unistused? Suureks kipuvad. Ma olen juba pikalt mõelnud ka raamatublogist, aga kas minu viimase aja kirjutamise innu taustal sellest asja saab, ei tea. Küll tahaks proovida omaks lõbuks tõlkida ka ilukirjandust. sahtlisse. No niisama. Neist ohutus- ja muudest juhistest on natike palju saanud. Tahaks miskit hingele.

Aga see vaikus. Siin. No ma ikka tegutsen ka pisut, aga miski ei kipu valmis saama. Ega nende paari õhtutunniga, mis peale tööd jäävad, ei jõuagi kõike, mida tahaks. Mõni ring sokki-kinnast, salli mustrikord … Õmmelda tahaks. On ideid ja on kangaid, uusi. Eks ma pean sel aastal üldse püüdma rohkem masina ligi hoida. Muidu juhtub nii nagu eelmisel aastal. Lõikan välja ja Marta kasvab enne välja kui asjad valmis saavad. Ma tean, minu viga, aga noh .. juhtub.

Aga on ka asju, mis väikseks ei jää. Ma mingi aeg siin tegin neid vardakotte, et ei peaks omi kudumisi enam kilekotis kaasa tassima. Ühe satsi tegin juba suveks, aga teise nüüd sügisel. Päris valmis said veel eelmise aasta numbri sees. Kokku oli neli kotti, aga ühte ma panin juba Marta koolikudumise eest ära. Mulle meeldib 😀

Vardakotid

Ja nüüd jään ootama nädalavahetust. Maale! Lumme! Ma pole seal aastaid lumisel ajal käinud.