Roosiliselt

Kleit. Roosid. Pidu. Punane!

Naisterahva kapis ei pidavat kunagi olema liiga palju kleiti. Seni on mul nendega kehvasti olnud. See nüüd aga juba ikka mitmes, mis sinna sigineb. Alustatud sai seda jõuludele mõeldes, aga siis tuli midagi vahele ning valmis ta ei saanud. Siis mõtlesin vana-aastaõhtu peale, aga vahetult enne seda polnud lõpetamiseks mahti. Nüüd siis sai see tegemine joone alla. Ja egas põhjus oli ka kohe varnast võtta – ettevõtte uusaastapidu.

Kleit nagu kleit ikka ja egas suure inimese seljas ei ole kõik alati päris selline nagu ajakirjas paistab. Lõige on Ottobrest ja rinnust polnud asjal häda kedagist. Võib-olla poleks ka mujal olnud jama majas, kui ma poleks oma praeguse tööga kaotanud mõne ajaga u 10 kilo. Iseenesest see välja väga palju ei paista, aga sentimeetreid on pisut vähem ja nii osutuski kleidi kõhuosa liiga laiaks ja lohvakaks. Ja nii ma siis kärpisin seda siin töö käigus. Kuna iseendale on ikka jube sant proovi teha ja meespoole väljaõpetamine päris sõrmenipsuga ka käi, siis sain jantida omajagu. Hetkel olen lõpptulemusega rahul – täitsa kantav sai, kuigi kõpitseda ju võiks teist veelgi. Aga seda ma enam ei kohenda. Kuni järgmise mahavõtmiseni.

Kangas on vist Koo ja Loo poest, kui mälu mind ei peta. Ma kohe kujutasingi midagi taolist ette seda roosimerd nähes. Lõige Ottobrest, aga numbri jään hetkel võlgu. Samas jäi nüüd pilte vaadates silma, et kuklal vaatab kandi serv kaelusest välja. See ei peaks seal olema, pigem seespool. Aga noh, jääb nii. Pole hetkel seda va päevavalgust pildiks kuskilt võtta.

Parimad kogu selle kupatuse juures on aga kõrvarõngad. Need mummulised on nii nunnud! Ma olen neid mummulisi klaashelmeid kaua uudistanud, aga nüüd tellisin Mari-Liis Makuse e-poest ära. Tegelikult mainisin neid ka oma jõuluvanale, aga selgus et meestel on pikad juhtmed ja vihjed ei tööta. Seega siis … olen kõiges ISE süüdi. Järgmiseks tahaks ka samalaadseid siniseid …

Ükskõik mis värvi, peaasi, et punane!