Posted by: Tiina | 24. juuli 2022

Pidu!

Ikka see naiste tavapärane häda. Pidu on ees, aga selga pole midagi panna. Suvepidu küll, aga ikkagi. Ma ei olnud siin üldse mitte ainukene selle murega. Naabrinaised ka kurtsid. No paljalt ei ilmunud kohale küll keegi, ent mina nägin veel tunnike enne algust vaeva seeliku allääre kinnitamisega. Eksole. Ja oleks siis, et ongi tehtud just eile ja selleks peoks. Vat ei ole.

See on nüüd lugu, mis algab kuskilt ammustest aegadest. Kust, ma enam ei mäletagi. Hall kangas on ostetud kunagi (enne veeuputust .. vist 🙂 ) . Pehme ja langeb, ma usun, et midagi viskoosiga ta on. Ma üldiselt polüestrit ei osta. No mõne üksiku erandiga. Ja ma olen sel ammusel ajal ka seeliku välja lõiganud, 4 alt laienevat paani. Millise lõike järgi, ei tea. Seisis ta kaua, sest ma olen siin vahepeal ka mitut puhku formaati muutnud. Mu enda sisetunne ütleb, et see seelik on alustatud, loe: välja lõigatud, enne piiga sündi, seega on see vast mingi 13 aastat tükkidena siin vedelenud. Igatahes mingi aeg ta mulle näppu jäi ja ma mõtlesin, et lasen kokku, proovin ka selga ka tuleb ja siis mõtlen edasi. Lasin kokku ja passis ka selga. Nii saigi siis värvel peale ja … Ja jälle jäi seisma, ootas allääre järele. Nii oma kuu-poolteist vist. Ikka oli meespool siin-seal ametis või siis olin ma nööpnõelad jälle teise pessa viinud. Kuniks tekkis vajadus. Vajadus, sest kuigi ma tahtsin eilseks peoks teha punast lillelist seelikut (punaste kõrvarõngaste manu), oli näha, et õmblemiseks aega napib. Ja nii siis märkiski meespool allääre ära. Seda isegi kaks korda, sest esimese raksuga oli ta sinna mingid “sakid” sisse märkinud. Teisel korral tundus asi ühtlasem. Igatahes, kui kuskilt lainetab, siis mees on süüdi. Aga selline ta sai. Piltideks olen ma end juba peol kortsu istunud, aga vähemalt ei ole riided veel seljas kleepuvmärjaks tantsitud. Ja seeliku värvli vahele mahtus veel hõrk pidusöök ka, ilma et oleks kummiga seelikust unistama hakanud.

Jõe ääres

Pluusijupi ajalugu on märksa lühem. Kangas on jah mingist ammusest ajast üks kirju viskoositükk Kangast ja nööbist, nende allahinnatud kastist. Ja seal oligi selline tükk, millest enamat välja ei tulnudki. Polnud hullu. Lõige seekord Ottobre Woman 2/2016, mudel 13. Ei hakanud jalgratast leiutama, seda enam, et kangatükist enamat välja nagunii tulnud ei oleks. Ja see sobis hästi. Ja sedakorda läks valmimiseks ka kõigest mõni kuukene. Muidu oli valmis, aga alläär ootas pisut kauem. Kui ma millegi üle kurdan, siis natuke ahistav on, kui tahaks ägedalt kätega vehkida. No eile tantsupõrandal mõnel hetkel, kui tahtsid pea kohal käsi plaksutada. Siis see pikendatud õlg lohistas kogu kupatust ülespoole. Ega välja ei paista midagi erilist, aga endal on rõivas tunne .. kammitsetud. Samas norm olekus väga mõnus asjake. Kangas on ka tõsiselt õhuke ja kuivas seljas ka kähku, kui ka mingi hetk tundsid, et oled läbimärg. No õues oli vihmajärgselt värsket õhku, aga ruum hulga inimestega, õhk ei liigu ja täis tantsupõrand … see kokku annab pea sama tulemuse mis duši all käik.

Igatahes ma avastasin, et punased kõrvarõngad passisid ka siia juurde. Ma olen neist Mari-Liis Makuse klaashelmestest tõeliselt vaimustatud. On ilusad.

Pildid on tehtud kohas nimega Kostifer. Kena peopaik Tallinna lähedal. Oli tore õhtu.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad