Posted by: Tiina | 19. mai 2017

Pilk sallile

No see peaks nüüd küll olema neist viimane. Neist, mis lähevad kolmapäeval lasteaeda kingiks.

hagakiri nuppudega

Kui vaid keegi oskaks öelda, miks ma hagakirja varem kudunud ei ole? Kas siis nuppudega või ilma. Või neid joontega või ilma. tegelikult tean ma seda vastust ise ka – ilusaid mustreid on palju ja kõike ei jõua. Alles tuli ju raamatutäis uusigi juurde. Ja kahjuks ei anta kuskilt päevaaega tunde juurde.

Vast homme saab ka paraadpilte. Või kui mitte homme, siis ülehomme. Vähemalt annavad ilmad hetkel lootust! Tänasega aga märk maas, et valmis!

 

Posted by: Tiina | 17. mai 2017

Kassikangas

koolimajas

Enter a caption

Ma sain ühele asjale taas joone alla. Kohe kui tekib hetk õmblemaks ja kui sa jõuad midagi välja lõigata, siis kohe tuleb ka kirjatöö. Selline laveerimine kuulub kohati tõepoolest kategooriasse Ajaplaneerimise Meistriklass. Eriti kui sul on töös viiest kingitavast sallist viimane, mida on vaja järgmine nädal. Eriti kui järgmine nädal ootab ka lasteaia lõpetamiseks kleiti. Ja õueilmad küsivad kiiresti dressipükse. Ja .. Tegelikult on nimekiri pikem ja eks ma püüan kõike jõuda. Mis püüan. No pean ikka. Minu puuduseks on see, et ma ei tööta öösel. Sellega annan ma käest nii mõnegi tunni. Aga ega see uneajast tegutsemine pole pikas perspektiivis ka eriti hea lahendus. No kui on SOS olukord, siis jah. Ikka on ette tulnud, et midagi on kellelgi kiiresti vaja. Aga muidu mitte. Ja noh, tegelikult hea planeerimine aitab ka SOS-i vältida. Aga see selleks.

pilk issile

Kus on issi?

Igatahes .. tuunika. Kassidega. Kui seda kangast nägin, siis mulle kohe meeldis. Millegi tagasihoidlikult ühevärvilisega kombineerides paneks ise ka selga. Ja see meeldis piigale ka. Mõeldud – tehtud ehk siis ostetud. Ja siis jõudis kätte lõikamise aeg. Siin mitmel pool on õmmeldud seda naiste Ottobre viimasest numbrist (1/2017) pärit tuunikat. Selline taskute ja kapuutsiga. Ma usun, et nii mõnigi teab. Üsna armastatud mudel õmblemishuviliste seas, nagu tehtud töödest nähtub. Meeldib mullegi ja on välja lõigatud, aga ma pole selle igavalt pruunika asja juurde jõudnud. No ma enda jaoks võtsin varudest ühe Abakhani päritolu dressikanga, ei midagi erilist. Kasside ja värvi kutse oli tugevam. Ma ei tahtnud piiga puhul aga piirduda ainult kassidega, seega sai lisatud tumedam roosa dressikangas. Mul ikka ja jälle kummitab mälusopis see naabrinaise etteheide, et mul on tütar ja seega põhjus soetada roosasid asju, aga ma ei kasuta seda kuigi agaralt, mille ta tegi piiga esimese eluaasta paiku. No olid eelmised poisid ja ma kuidagi ei näinud roosat värvi väga ja nii olidki piigal pigem sinised-punased-kollased hilbud ja mitte väga roosad. Aga ma olen end ju parandanud? Või ei? Ja sai selline. Mina tahtsin teha kapuutsi ka, aga no laps ei tahtnud, nägu venis kohe pikaks. Aga lubas, et järgmisele dressikale ikka võib, sest muidu venib emme nägu pikaks. No ei ole see soonik seal kaeluses ju mingi väljakutse. Kas kapuutski on, aga ikkagi.

koolimajas2

Ma tahtsin seekord teha pildid kodunt väljas, aga nagu kiuste ei ole just kõige soojem õhtu. Ja meil oli nö koolipäev ka. Siis saigi pildile kaaslaseks Loo Kool – loe kust otsast tahad, ikka on Loo Kool. Selles õhtu ja valguse ja seebika koostöös sai tulemus veidi udukas, aga kuniks pole paremat, peavad kärama need. Ma ikka pean pildistamisega pisut enam tegelema. Viisaastaku lubadus?!?

Ja veel – no viimane aeg koolimajas kirevais rõivis ringi joosta. Nagu ka kõikjal mujal, juurutatakse ka Lool koolivormi. Seega roosade kassidega vast koolipinki ei nühi.

taevasse

Aga tulles veelkord tagasi tuunika juurde, siis pisut oli pusimist lõikega. No ei ole üldse kohe ajakirjast maha võtta asi. Lihtne küll, aga pisut tahtis katsetamist see taskuava, et ei läheks liiga kõhule kokku ja ei roniks liiga üles ega ka liiga alla. Hakkama sain. Jah, niipalju pean tunnistama, et pisut on suur, aga sel on täitsa mõte sees. Piigal on mingi kasvukiirendus praegu käsil. Nii mõnigi talvel õmmeldud asi kisub siit ja sealt ning varrukad kipuvad lühikeseks jääma. Nagu kehaosagi. Nii ma jätsingi pisut pikema-laiema, et siis äkki kestab kauem. Nii karjuvalt avar, et oleks kohe inetu, ei ole.

põõsa kõrval

lähivaade

Lähemalt

 

Posted by: Tiina | 5. mai 2017

Sünnipäevakleit

Juba aprillis sai laps aasta vanemaks ja kooliaeg tuli lähemale, aga peoni jõudsime me alles nüüd. Eks selle taga oli ka emme soov pidada pidu sellises vahvas kohas nagu Eesti Lastekirjanduse Keskus. Hiljaks jäädes ei ole palju valida. Aga kohe koolilaps võiks ju vaheldiseks pidutseda ka kusagil mujal, kui mängutoas. Ja nii siis saigi selleks tähtsaks päevaks 5. mai. Kui juba, siis juba. Printsesside sünnipäevapeod tähendavad muidugi ka seda, et vaja on uut kleiti. Ja nii siis emme eile õmbleski. Viimase piste tegin suhteliselt täpselt südaööl. Et saaks kleidi juba hommul triigituna issi auto peale panna ja oma päevast vaeva vähendada.

Aga sai selline. Kui vajadus tekkis, siis ma teadsin kohe, millist kleiti. Konstrueerimise ja pika mõtlemise aega ju nagunii ei olnud ja nii läks loosi see mingi ajahetk Ottobrest silma jäänud suvine rõivas.

ajakirjas

Kangas on mingi Abakhani päritolu viskoos. Mulle meeldisid selle täpid, kuigi taustavärv on selline pisut luitunud tumesinine. Kangas langeb kenasti, aga on ikka jube-jube ludu. Vga ebamugav oli välja lõigata, sest jooksis kääri eest lihstalt ära. Aa mis tost, kui kandjale meeldib. Piisavalt keerutatav ja piisavalt täpiline. Või on need juba mummud? Ette said varudest pärlmutternööbid. Mul on tugev tunne, et need on juba nö uuskasutuses, st võetud milleltki ja läksid nüüd uuele ringile.

kleit 3

Mul ei ole hetkel ilusat pilti pealaest jalatallani. Mu oma seebikarp ei tee minuga kuigi head koostööd. Ja teiseks kipuvad pidutsevad lapsed olema kogu aeg liikumises, mida ongi keeruline võhikul jäädvustada.

kleidiga

kleit

issiga

Issiga

illustratsioonid

Vahvas majas on vahvad väljapanekud ka. Hetkel on trepigaleriis Eesti illustraatorite kevadnäitus. Põnev vaatamine. No siis muidugi lasteraamatud ja aabitsad. Isegi kui piduseltskonnas oli ainult üks koolilaps, enamus kohe kooliminejaid ja siis paar nooremat piigat, oli kõigil mõni aabits juba nähtud ja näpitud. Kõik kippusid noid näitama, mis tuttavad ette tulid. Eks siis emade-isade ja õdede-vendade omad. Mulle endalegi tuli sealt nii mõnigi neist tuttav ette. Esiteks ikka minu enda vana Kukeaabits ja siis too kollane veidi vanemast ajast. Ja siis see Põrsas Pambu ja Madu Muiaga poiste koolitee algust meenutav teos alumiselt riiulilt. Üht minu lemmikut – toda omal ajal palju kirutud nn Nukuteatri aabitsat seal ei olnud. aabitsad.jpgAga selle tähelend jäigi vist lühikeseks. Samas mulle see meeldis. Oli kuidagi keerulisem. Ja kaks salmi kummitavad mind sealt siiani. Mis keskust ennast puudutab, siis mulle meeldib seal majas üldse palju asju. Väga toredad inimesed. Ja siis need vanad head lasteraamatud. Vat just seda vanemat on meil kodus ka hulgim. Mingi aeg sai ostetud ka uuemat, aga kuna poisid pole olnud suuremad lugejad, siis väga palju uuemast ajast kodus lastekirjandust just ei ole. No Lottest ei saa muidugi üle ega ümber, aga ma mõtlen just muud. Loodetavasti on piiga pisut agaram lugeja ühel päeval ja mul on nende mõne Keräneni ja paari muugi kõrvale põhjust kuhjata uut ja huvitavat. . Piiga raamatuhuvi on pisut suurem küll kui poistel omal ajal. Poisid lugesid samas maailmaatlase ribadeks ja seda selle sõna kõige otsesemas mõttes. Ja mitte ainult atlase, vaid ka näituseks koolilapse geograafia entsüklopeedia. Eks näis kuis neiuga läheb. Tema jaoks on hetkel üks oluline probleem see, et temal ei ole oma autogrammiga raamatut. Poistel on. Suurel poisil on Ellen Niidu autogrammiga Krõlli-raamat, Keskmikul on “Tobias ja teine B” autori autogrammiga ja noorimal poisil üks leemuripoeg Ville lugu autori autogrammiga (Kairi Look). Aga piigal selline “oma” raamat veel puudub. On mida oodata.

pidumaja

Posted by: Tiina | 30. apr. 2017

Volbrituli

volber

Ei uskunud ma eile ega täna hommikulgi, et täna õhtul asjaks läheb. Aga tule nad tegid, õieti sai meite kodune Tulejumal olemasolevale hunnikule tule otsa. Tossab küll, aga kõik on kontrolli all. Ja lastel on ka lõbus. Näib vähemalt nii. Ainult et pesumasin saab siit edasi pisut tööd juurde. Minul on küll selline suitsusingi tunne. Paratamatus.

volberdajad

Külm küll, aga kui õuepeal on hulk toredaid tegelasi ja järgmine on vaba päev, siis lihtsalt ei saa ju õhtut hukka lasta.

Posted by: Tiina | 30. apr. 2017

Lumivalgeke ja Roosipuna

.. ehk kaks kaunitari

Lahe – ühe mustriga sallid. Erinevad lõngad ja vardad annavad ikka nii erinevaid tulemusi. Ega pildilt aru ei saagi, aga katsudes küll. Ja loomulikult lähedalt vaadates.  Tõenäoliselt on kolmanda tulekuks kaks esimest kodunt juba läinud. Või kes teab. Ilus ja meelepärane muster, lihtne ka .. äkki ei saagi enne vardaid käest kui sall valmis.

kaks salli 7

 

kaks salli 2

kaks salli 6

kaks salli 5

kolmas ka

Ja kolmas ka …

 

 

 

Posted by: Tiina | 30. apr. 2017

Valgeke

sallipilt

Niih, täna ei ole ei pildistamise ilma ega suju ka koostöö wordpressiga. Korra ta juba pani mu pika jutu ei tea kuhu. Aga noh, eks ma alusta siis otsast.

Paraadpiltidega on seekord kehvasti. Piilukat ma korra juba näitasin, aga palju paremaid pilte ei saa ikka veel. No jääb siis seekord nii. Mis teha, kui eilne hea plaan seda Haapsalus teha läks ilma tõttu vettvedama. Täna on ka tuuline ja külm õues. No mida sa seal siblid. Toas jään ma valgusega jänni. Ja noh, kena kohaga on ka raske. Kõikjal on kangad ja lõngad ja masinad ja tolm ja lapsed …

Aga, aga … sai selline. Muidu täitsa ok, aga see Ogre lõng on harjumatu, vähemalt minu jaoks. Või siis hetkel veel. Peale venitust tõmbab tagasi harjumatult palju. Ja tunne on ka teine. Või siis olen ma viimasel ajal pehmikutega harjunud? Muidu lõng nagu lõng ikka. Pisut konkreetsem kui meriino. Ikkagi 100% villane. Salli mõõtudeks sai u 147 x 60 cm. Ja kaaluks tuli ca 75 grammi. Selline 2,5 varrastel valminud keskmik.

Nendest lilledest ei saa ma aga üle ega ümber. Nii vahvad! Ja ilusad! Ja armsad! Ja muster on lihtne ju ka, ei vaja pidevalt näpuga järjeajamist, mis on vahel oluline pluss. Igatahes tehtud kolm salli ei jää viimasteks.

kase otsas

sall pingil

sall pingil 2

lilleline 2

kase otsas

kase otsas 2

Igatahes on mul uus sall ka juba varrastel. Seekord on materjaliks lillakas meriinovillane lõng. Ja mis seal salata … peenras on sama tooni sinililled ka täiotsa olemas. Minu peenras juba äraõitsenud, sest lõunapoolsel nõlval ju. Aga naabrinaise põhjapoole jääv puhmas on täitsa ilus veel. Kuigi tänase pilvise ja päikesevaese ilmaga õisi just lahti teha ei taha. Seekord siis lilla meriinolõng, Liina Langi valikust. Aga ma võtsin seekord vardad nr 2,25. Esiteks tahaks proovida peenematega. Teiseks tahtsin proovida neid viimane kord Karnaluksist toodud metallvardaid. Vahvad värvilised ja kerged on küll, aga kui ma nad pakendist välja võtsin tundusid nii külmad! Kohe ebamugavalt jahedad. Aga ega nad selliseks jää. Käsi soojendab üles. See külmaaisting jäigi ühekordseks. Teist korda kätte võttes enam seda ei esinenud. Uus asi, harjumise asi.

sinililled värvi 2

uus algus

 

Schals, Schals, Schals …. Da ich ein paar Schals Ende Mai zum Schenken brauche bin ich eifrig dran. Dieses Muster stammt aus dem Buch “Aasa Sallid” (Muster: sinililled bzw. Leberblämchen). Ein mein Liblingsmuster ist. Schön und leicht auch.

 

 

Posted by: Tiina | 29. apr. 2017

Uus raamat

tagasi haapsalust 3

tagasi haapsalust

tagasi haapsalust 2

No on alles kevade! Aga see kuduhullu ei heiduta.  Igatahes oli meil plaan minna rätiraamatu esitlusele. Plaan tehtud, nii me siis sõitsimegi hommikul juba Haapsalu poole. Siis oli ilmaga veel kõik ok. Ma tegin plaani, et katsun oma valge lillelise sallist sõbra kuskil kaunis kohas Haapsalus või teel pildile püüda ja puha. Aga .. tahtsime parimat, läks nagu alati. Sadama hakkas juba minnes. Ja kui juba, siis juba. Haapsalus ei olnud mõtet vihmavarju lahti teha, seega ei mingit jalutuskäiku. Tagasitee oli selline tuiskav “talvemuinasjutt”, et hoia ja keela. Kohati ei olnud maal ja taeval vahet. Lund, õieti seda loppa oli pea et pahkluuni. No ei saand autost kuiva jalaga poodigi. Uskumatu! Ja kohe on mai! Tõepoolest – tubaste tegevuste aeg.

Siiri rätiraamat

Aga vähemalt on mul nüüd uus ja inspireeriv raamat. Ja autogrammiga! Viiest raamatust kolm on nüüd autogrammiga.

Kui mul ei oleks nii palju erinevaid asju varrastel, siis looks kohe veel ühe räti ka üles. Näpud juba sügelevad. Kuidas see oligi … kudutööd. Ju need ikka ühed nakkavad tööd on.

Raamat on ilus ja asjalik. Seekord on kaasas ka mustrilehed, et sallide mustrid ikka loetavad oleksid. Mulle meeldib. Eriti need vanade piltide, postkaartide järgi taaslavastatud pildid.

Nüüd, olles juba aastaid tabatud käsitööpisikust, on mul ääretult kahju, et ma seda nakkust varem ei saanud. Mul oli nii mõttetu käsitööõpetaja. Ta dikteeris kõike – õmblemises põlle kuju – ei tohtinud olla nelinurkne, vaid pidi olema ümarate nurkadega, öösärk ei tohtunud olla pikk ja seelikupikkus oli ka ette antud. Kindaid kududes anti vaat et muster ka ette. Sokk sai mul ka liiga kirju. Triibuline oli. Kõik oli kogu aeg õpetaja jaoks valesti. Alles mingi hilisem ajahetk elus komistasin tõsimeeli kudu- ja õmbluskuradikese otsa. Ja nüüd, vaadates selliseid inspireerivaid tegelasi nagu Anu pink ja Siiri Reimann … No teeme nii, et mul on hea meel, olla vähemalt seal kus ma olen. Ja mul on heameel miskit taas juurde õppida. Iga uus raamatki annab ju võimaluse. (See lõik on inspireeritud sellest esitluse avakõnest ja sellele järgnenust. Mu pea ei hoidnud kogu kõne ilu ja sisu kinni.)

Ja kui veel tänasest rääkida, siis ma mõtlesin üsna mitmel korral, et mida Anu küll sel pühapäeval õmbleb … 😉

Ein neues Spitzenbuch – diesmal Muster für Dreiecktücher. Das Buch ist zweisprachig – Estnisch und Englisch und enthält schöne Bilder – die Szenen auf den Bilder sind inspiriert von alten, 100 Jahre und mehr alten Fotos und Postkarten. Ein schönes Buch. Erhältlich im Webshop des Saara Verlags – hier. Zu dem Buch gehört eine Mappe mit Musterblättern von Dreicecktüchern – damit man die Muster ohne Lupe auch lesen kann. 

Posted by: Tiina | 28. apr. 2017

Jälle üks lilleline

Sai valmis, kuid paraadpilte peab veel ootama. Kui annab homme ilma, siis saab need ehk homme. Kuigi ma pole eriti kindel, kas läheb õnneks. Ilm lubab ju aprilli lõpu ära käkkida. Nagu kuu juba poleks kõike muud kui kevadine. Ma pole üldiselt ilma üle vinguja, aga aprilli lõpus igapäevaselt valget pudi … Tänan ei. Mul on nii selgelt meeles suure poisi esimene sünnipäev 17 aastat tagasi, kui õues oli sooja pealtpoolt 20 kraadi. Aga noh, lootus sureb viimasena.

venituses

Igatahes needsamad Aasa sinililled. Kolmas kord juba (varasemad siin ja siin) ja läheb veelgi kordamisele. Sinine ja punane on mõlemad kootud Twinist, aga sinine vardaga nr 3 ja punane vardaga nr 2,5. Valge on jällegi kootud omaaegsest Ogre villasest pitsilõngast (ka vardaga nr 2,5), mis on tunde poolest kohe hoopis teine kui meriinod või siis need pehmed HEA sallilõngad. Kuidagi karmim. Näis siis, kuis valmis salliga tunne on. Mul Ogret veidi veel, nii valget kui teisi toone, eks siis näis, mis ma neist edasi teen.

Hetkel on veel varrastel tumepunasest Twinist hagakirjaga sall. Ja siis üks pisemat sorti valge piibeleht. Ja üks kolmnurkne rätt Dropsi Florast. Vaja siin ju kevadeks igasugu lõppudeks kingitusi. No kuduja läheb ikka ju kergema vastupanu teed ja teeb ise.

Aga, aga .. ma olen viimasel ajal südamest vardaid lõhkunud ja ühel hetkel kiskus 2,5 ringvarraste varu kole pisikeseks. No 3 ja 3,5 ja 4,0 on ja palju, aga 2,5-stega läks kitsaks. Ikka peab olema paar vardapaari vaba, et mine tea mis uus salliidee tuleb. Ja siis ma käisin juba laupäeval Karnaluksis ja tõin mõned. Kuna aga mõned pisiasjad unustasin ära, siis käisin täna jälle. Mitte et see pood mulle niiväga meeldiks, enamus pudi-padi mind õnneks ei köida, aga ta on nüüd pisut meeldivam ja ruumikam ja mis seal salata, vardaid on ka rohkem valikus kui vaid Pony ja mõni noname pakend. Mitte et ma väga snoob oleks ses osas, aga mu lemmikud on juba kord Addi vardad, eriti bambused. No meeldivad. Aga täna jäid mulle silma miskised KnitPro Zing-id. Ma siis haarasin 2,25 ja 2,5. 2,25 pole ma salli veel kudunud. Võiks proovida. Mul seda ämblikuvõrgu materjali siin jagub. Aga need vardad on vahvad värvilised küll. Ma panen täna olemasolevatele lisaks kohe mõne uue salli ka varrastele. Tahaks ju uusi vardaid proovida.

vardad

Ja tähelepanuväärne on seegi, et oma selle aasta esimese ja väga tagasihoidliku lõngaostu tegin ka. Kõigest kaks tokki valget Dropsi Florat. Hakka või mõtlema, et haige, eksole 😉 Pea 4 kuud lõngapaastu ja täitsa niisama, juhuslikult.

Kui kellelgi veel isutab lõngade järele, siis mul on siin veel mõned märtsis üles pandud järel. Kui on huvi – kiigake! Lõngad otsivad kodu vol 3, lõng otsib kodu vol 4 ning lõngad otsivad kodu vol 2. Hinnad ei ole päris kivisse raiutud. Tulevad ka allapoole.

Posted by: Tiina | 23. apr. 2017

Punased sinililled

Eks meil kõigil ole lemmikuimad mustreid. Minul on üheks seliseks Aasa sallide raamatust sinilillekiri. No mulle kohe meeldivad need õied! Ja seepärast ma ei saanud neid ka tegemata jätta, kuigi värv oleks nagu vale pisut. Ja sellised nad said! sinililled kannikeste keskel

Lõng on juba tuttav – Twin. Kulu va 157 grammi. Mõõdud 165x 58 cm. Valge sama mustriga sall on mustrikorra võrra laiem, aga tollel on lõng ka peenem. Näis siis, mis välja tuleb.

Selle salliga lõhkusin ma aga vardaid. Õieti küll ühed lõhkus Marta. Ja ikka jäädavat. Toetas diivanil olevale kudumisele ja nii, et varda pooleks. No see 2,5 läheb ju praks puruks kui jõudu rohkem rakendada. Mina tõmbasin teistel varrastel jällegi tamiili tagant. Esimese purustuse järgselt jätkamaks võtsin teised vardad, aga need olid pisut lühemad ja siis oli selle 1000 äärepitsi silmuse “edasiajamiseks” vaja pisut tööd varrastel nihutada. Ju ma siis ühel pulgal tamiili tagant tõmbasin. selle sai aga hetkel tagasi panna. Pisut liimi vahele ja arvan, et peab edasi. Aga noh, ehmatasin ikka. Eile ostsin Karnaluksist 2,5-seid ringe juurde, seekord ühed Karbonzid ja ühed Addid, nii meetrised. Purunesid aga KnitPro omad. Tegelikult vajaks kodu varraste inventuuri ka. Tühje pakendeid on hulgim, aga kus vardad on? Ma mõnda poolikut tööd tean ka, et kus ja mis. Aga võimalik, et osad pakendid kuuluvad ka juba ammu katki läinud varrastele. Saakski sotti.

kasele kaela 2

kasel

lilleline

kallistavad

Kallistus

sallike laual

kannikesed 2

Minu lemmikud – kannikesed

kahed sinililled

Sinililled

Sinililled on ka peenras, aga pilt saab ilmetu, kuna päikese puudumisel ja külmaga nad eriti avaneda ei taha. Hommikul sadas akna taga korraks laia lund. Ja noh, lehtedega on ka hetkel pisut kehvasti.

Selline ta siis sai. Sall on mõeldud kingituseks meie 15-aastase lasteaiaralli lõpetuseks. Ilmas on imelisi inimesi, keda tahaks ju tänada.

 

Posted by: Tiina | 23. apr. 2017

Sünnipäevad

Sünnipäevad on toredad päevad. Kas lapsed oma tähtsat päeva väga just õe või vennaga jagada tahavad, see on küsitav, ent vahel lihtsalt läheb nii. Ja nii meiegi peres nagu teada. Pisike õde kiirustas venna sünnipäevale ja nii ta läkski. Kakeluseks pole päeva jagamise pärast veel läinud. Mõlemale ikka oma pidu. Kui üldse.

Aga tänane pidupäev on ka pisut eriline. Suur poiss, see kunagi väga kaua oodatud pisipoeg, saab juba 18! Aeg oleks nagu vahepealt ära kadunud. Juba nii suur! Kuigi midagi pole teha, emadele jäävad ikka lasteks, ka kui saavad täiskasvanuks. Ja eriline on see päev ka Marta Liisa jaoks – ikkagi peagi koolilaps! Saab emmel-issil see 15 aastat üheaastase pausiga kestnud lasteaia-sõiduralli otsa. Vahva!

See koolilapseks saamine on veel seda vahvam, et sügisel lähevad lapsed samasse kooli. Ja 1. klassi ja 12. klassi aktus on enamasti üks. Seega vast isegi käesikäes. Hea julge kooli minna, kui sul on nii vahva suur vend juba ees olemas.

Kuna tordilt puhuti küünlad veel pea et unesegasena hommikul, siis tegime seekord niisama pilti.

sünnipäevalapsed 2

sünnipäevalapsed

ka põlvili laual ei ole veel venna pikkune

Ka laual põlvili jääb veel venna pikkusest puudu …

Marta ja rebane 2

“Rebane ja mina” – Marta nõudmisel

Tänase päeva märksõna on lisaks “sünnipäevale” ja “jüripäevale” ka “populaarrebane”. See oli Martini sõnaleiutis lapsepõlves. Mis rebane see meie geograafiahuvilisele nii “populaarne” oli, ei ole vast raske arvata.

poos

Ja noh, vahel emme ju palub ka poseerida. Nii ongi juhtunud nii, et ka kui ei palu, siis piiga ikka püüab miskit “moodustada”. Poosi st.

Veelkord – palju õnne, mu päiksekesed!

« Newer Posts - Older Posts »

Rubriigid