Posted by: Tiina | 19. jaan. 2020

Lumevaese aja käpikud

kindad käes

Talve küll ei ole, on lakkamatu märts, aga käpikuid võib ju ikka kududa. Need said alustatud küll sellepärast, et üks valge ja üks tumesinine kera jäid kogu aeg kõikjal jalgu. Miks ma nad kastist välja kaevanud olin, ja millal, seda ma ei mäletagi. Igatahes kippusid nad kogu aeg käe alla ja siis ma ükskord ühe sooniku üles lõin. Pealegi olid mu enda sõrmikutel sõrmed ka purud ja seda tuttavat, kes uued sõrmed kudunuks, mul ju ei ole. Aga igatahes nii nad alguse said ja nagu näha, siis ka “täis kasvasid”.

käpikud 1

Kiri on Peetrist (need Saara kirjastuse kindakirjade kaardid). Mis teha, südamelähedane paik Järvamaal. Lõngad 8/2, pärit Raasikult Aade Lõngast. Vardad nr 2. Said sellised tavalised – portselanikarva. See sini-valge kombinatsioon toob mulle alati meelde Meisseni portselani, kuigi kindad on ju hoopis maavillased. Mitte sellised õrnad ja kergesti purunevad.

kiri peetrist

Kiri Peetrist, Järvamaa

Seekordsed pildid tulevad aga üldse mitte vihmamärjast koduõuest. Meil oli Mardiga see kohe mööduv nädal väga veider – ainult kaks last ja ei mingit segasummasuvilat. Eriti veider aeg oli reede õhtu, siis olime vaat et kahekesi. Suus poiss on ju kaitseväes, väike poiss oli Prantsusmaal, piiga läks reedel sõbrannale külla ja jäi ööseks ning naasis alles laupäeval. Ning Keskmik püsis oma allkorruse mängupõrgus. Ja nii me olimegi reedel kaks lastevaba inimest. Väga veider oli olla. Harjunud ju kogu aeg segasummas olema, viimased pea 10 aastat, kui neid oli 4, on olnud lakkamatu sebimine. Aga, aga .. eile me siis läksime oma saabuvale poisslapsele lennujaama järgi südaöö paiku. Ja ikka haarad ju käpikud kätte ja teed pilti. Ja sellised nad siis said. Kodukootud ja karedad, maavillased käpikud ja läikivad torud, rahvariidetriibuga toolid ja käpikud. Kena päikesekollane tool ja käpikud. Ma ei teadnudki kohe, kus ja mida.

käpikud

käpikud 2

kindad lennujaamas

Ja noh, mul tuli kindatuhin peale. Tekkis ka uus algus. Mis tost tuleb, ei tea. Vaatame, kui soonik on sealmaal.

uus algus

Uus algus

Posted by: Tiina | 13. jaan. 2020

Kihnu troi

Sai sügisel alustatud ja hetkel hakkab mulle tunduma, et kui “kevadine” külm mind ää ei võta, siis vast saab valmis ka. No kena oleks kui see juhtuks viimaseks troi-kudumise unniks, aga ma ise nii optimistlik ei ole. Pigem siis ikka juba vabariigi aastapäevaks.

Kuigi mulle tundub, et mul nagu aega napib, siis nende lühikeste hetkedega hakkab kehaosa troil kokku saama. Ja egas varrukad ka täitsa olemata ole. Samal ajal minu keha, st parem käsi, jälle käsib mul mitte kududa troid, vaid kui üldse kududa, siis pigem pitsi. Parem käsi, tegelikult küll osad sõrmed, kipuvad krampuma, eriti kui vaja on peente varrastega kududa (ikkagi nr 2 ja 8/2 villane lõng ja et kuulikindel ikka nime vääriks, peab see ka tihe olema). Aga eks me püüame neid kudumise hetki siin nii klapitada, et saaks kõike. Tõsiasi segi, et ühekorraga käsi ära tappes, ei pruugi järgmist mõnusat suurt tihekudumit tullagi.

troi keha

Aga ilusad on nood kampsid küll. Meil on seal kursusel mõned nobenäpud, kel 1 valmis ja neidki, kel juba koguni 2. Nii et mul on mille poole püüelda. Ainus mure see, et Mardikas on vahepeal nagu kokku kuivand. Miinus 10+ kilo annab vast pärast kampsuni all ka tunda. Et äkki jääbki nagu riidepuule. Eks ma püüa muretseda selle pärast siis, kui hetk käes on. Hetkel ju enam muuta midagi ei saa. Ainult niipalju, et koon teise veel. Aga vat otsast tehes ma küll veebruariks ei jõuaks. Elly jõuaks kohe kindlasti. On ikka ilmas nobenäppe!

Tegelt on mul teise varruka algus ka olemas. Seega on puudu veel varrukad poolenisti ja siis seljaosa kuni õlani (käeaugust alates. ja siis õlad ja kaelus. Pole ju palju.

Kuna mul pitssallid ei ole veel näitamise olekus, äärepitsid puudu, siis siia veel ka ühed poolikud kindad. See sini-valge kombo mulle meeldib. No selgus, et olen ise pea et paljakäsi. Pole ju tuttavat kudujat, kes mu lagunema kippuvad sõrmikud ära parandaks. Hakkasin siis uusi tegema. Käpikuid. Hea ja lihtne muster – Peetri (Järvamaa). Ikkagi hingelähedane paik. Aga mulle näib, et kevad jõuab vist enne noid kohale …

peetri käpikud

Eelmine aasta oli mul hästi kuduvaene aasta. Ideid tuli kamaluga ja algusi ka, aga valmis ei tahtnud miski saada. See aasta algas kohe kudumise osas lootusrikkamalt. Äkki nüüd siis …

Posted by: Tiina | 21. dets. 2019

Detsembris uut

Alati ei pea olema september, et midagi uut tahta ja teha ja vajada. Seekord sai selleks detsember. Ma olen siin vahepeal teinud aastas miskine kaks seelikut, sest piiga kasvab. Jube kähku jäävad seelikud värvlist kitsaks või siis pluusidel varrukad lühikeseks ja ülemine kraenööp hakkab pitsitama. Ju ma liiga täpselt siis teen neid ka pidupuhuks passivaid asju. Trikooga seda probleemi ei ole.

Ja nii ma otsustasingi teha uue kas just komplekti, aga seeliku ja pluusi.

Marta muuseumis

Loodusmuuseumis

Pluusist. Uus valge sai juba sügisel tehtud, seepärast sobrasin veidi kangastes, et millest siis seekord. Oli ka ilusat valget, millele on tikitud lilled. Oleks ju võinud mängida pisut romantilisemal lainel. Aga, aga … Mingi ajahetk olen ma ostnud kokku terve rea neid lõimesuunas venivaid (triip koesuunas) särgikangaid. Oli helesinist ja rohelist, on kärtskollast ja türkiissinist, on roosat ja valget. Midagi oli veel. Ja siis jäi näpp pidama meetrisele roosale tükile. See on piisavalt hele, et sõltuvalt taustast tunduda valge. Piiga küll roosat ei armasta otsesõnu, aa selle valikuga oli ta päri. Ja siis läks see sügisene lõige taas loosi. Niipalju oli, et ma lihtsalt libistasin pisut laiusi ja pikkusi juurde, et kui ma teen miskit juurde, siis püsiks see asjake ikka valikus ka uuel aastal. Äkki isegi aasta pärast. Selg on piigal hästi nõgus, seepärast tegin seljale sissevõtted. Näeb kobedam välja kui see seelikuvärvli kohal kõrguv puhv. Nööbid aitas valida Texlini töökas pere Veerennis. Seal on ju selline valik, et võtab silme eest kirjuks. Ja või sa siis kohe õige leiad. Minu roosade peale kirtsutatigi nina ja leiti see õige .. istuvad nagu valatud.

pluus eest

Seelik on mingist suvalisest Abakhani kaaluvillase kasti kangas. Tükk oli suur ja ma saan sealt veel omale ka miskit. Olengi ammu sellist tavalist kellukat tahtnud, selleks see ostetud saigi. Nüüd siis piigale selline lihtsake – lihtsalt väike kellukas.

seelik

No need ruudud kokku oli väljakutse ja ega see õnnestunudki. Vaatad kangast, oleks nagu ühtlane ruut igast küljest, aa siis on ikka kuskil mingi nihe neis kriipsudes ja no ei tööta mu lahendus. Aga jäi nagu jäi. Mulle meeldib. ma seekord tegin nii, et lasin värvlisse kummi sisse. Siis vähemalt kohevarsti ei pitsita. Vat päris ainult kummikanaliga seelikut pole ka tahtnud teha. Eks näis, mis järgmisega saab.

pluus ja seelik

Pildid on enamuses tehtud ürituselt tulles, sellest pisuke korts. Aga seelik on hea. See ei kortsu suurt.

jõulumuna

kuusepuu

Ja see pühadeaeg on ilus! Ma lasin seekord panna mehel ja piigal niipalju mune külge, kui tahtsid. Kõik need vanad suured ja klaasist ja siis moodsama aja mittepurunevad. Juudi jõulupuu 🙂 Aga las tema olla. Näebki lustakas välja.

 

Posted by: Tiina | 12. dets. 2019

Kui aeg kipub käest kaduma

Juba oktoobris, isadepäevale mõeldes, küsis üks neiu minult oma pisitütrele dressipluusi. Asi oli nii, et issile leiti poest ja issi oli visanud õhku mõtte, et võiks olla pisitütrega ühtekad. Samasugust ja sama värvi aga poes ei leidunud. No Tiina on ju ikka olemas, asi see dressikas siis tekitada. Kangas sai õiget tooni, aga soonikud mitte päris. Ja nii siis ma treisingi lisaks suurele poe dressikale sama värvi pisikese variandi ka juurde.

Sai selline.

dressikas

Dressikangas ja soonikud Riimetex. Ma tean, et issi ja tütre dressikad said pärast veel ka kirjad rinnale, aga neid ei teinud enam mina.

Kuna kangast oli ostetud rohkem, siis pakkusin välja, et võin ülejäägi püksteks teha. Lubatud ja tehtud need püksidki said. Pisikese kombineerimisega isegi kaks paari. Kokkuleppel emmega sai lisatud dressikale pisut pikkust arvestades piiga praeguse pikkusega. No siis saab asja ikka kanda ka. Ja püksetele tekitasin ka soonikutega pisut säärtele pikkust juurde.

kaks paari pükse

Üldine suurusnumber sai 80-86. Aga ma arvan, et käib ka kauem.

Ma loodan, et piigale ka meeldivad. Öökullid emmele küll meeldisid 😉 Pükste pildistamise päeval puudus kaunis päikesepaiste. Kohe näha, pilt on kuidagi värvilt tuhm. Aga ta, sunnik, ei tule ju kutsumise peale välja.

Tegelikult on vahepealsesse aega mahtunud ka kaks kleiti. Küsiti üht, aga ma tegin siis selle teise, mida kleidikandja ise oli juba alustanud ka valmis. Masinad olemas ja niidid peale, mis siin ikka. Sedakorda on lõige kleidiomaniku valitud ja ajakirjast väljagi võetud. Ajakirjaks Burda 9/2019. Kangas on dressikangas, kauplus Solveig. Kuidagi hästi mõnus ja siidine. Ja ilus. Üldse ei ütleks peale vaadates, et dressikangas. Ajakirjas olnud vööst tekitasime taas kleidiomaniku soovil teistsuguse variandi, pitsiga pealt. seotud on vöö seljal. See lõige mulle täitsa meeldib, teeks omale ka midagi taolist. Aga ma pole üldse kindel, et suure inimese seljas see kleit nii kena oleks.

kailiisi kleit eest 2

Ja veel enne oktoobri lõppu said kaks püksipaari ka valmis. Pidi tulema ka kolmas ja neljas juba mu oma piigale, aa siis lõi mind üks kurb sündmus korraks jalust ja nii ta vinduma jäi. Eks ma tegutsen nüüd edasi. Vaikselt juba asjad edenevad. Ainult kirjutamine ei edene 😉 Aga varsti tuleb lisa, uskuge mind.

kahed softshellid.jpg

Posted by: Tiina | 15. nov. 2019

Kuu ja peale vaikust

Isver, võtab õhku ahminma kui ma vaatan, et viimati olen siin viibinud miski septembri lõpus. No aga ma ju ikka teen miskit?

Et vähemalt korrakski vaikimist katkestada, siis ühed taskud. Jakk sai alguse juba millalgi kevadel. Või oli see möödunud talvel? Ja siis jäi seisma väga rumalal põhjusel. Ma tahtsin voodrit, mida ma ei leidnud kuidagi. Värvi st. Ja siis ma ikkagi tegin oma soovidega kompromisse ja valisin olemasolevaist toonidest voodri ja sain asjaga ka edasi minna. Igatahes on taskud olemas ja nüüd peaks asi ka ikkagi lõplikult kokku saama.

See taskuava sisselõikamine tekitab mus ikka veel teatud kõhklusi. Seekord läks absoluutselt ilma viperuste ja harutamiseta. Eks ta harjutamise asi ole. Ja aja küsimus. Kui ikka miski ei torgi tagant ja saab rahus teha, siis sujub asi ka paremini.

Alustuseks üks pisike detailide pilt. Siis natuke tööd ja siis juba valmis tasku. Aga oma telefoni pildistades näppides olen ma nüüd piltidega midagi teinud. Asi ei tundu päris õige. Aga ega ma neid etapipilte enam uuesti teha ei saa, seega järgmine kord paremini. Igatahes on nüüd lootust, et asi saab kord ka valmis.

taskupusle

töös

tasku

valmis tasku

Ma võtsin eelmine talv ette ja hakkasin kodust kangamajandust nö läbi töötama. Kuna neid kangaid jagus, siis sai ühtteist välja lõigatud. Sealt ka asjad, mis peaks nüüd riburadapidi valmis saama. Miks nii kaua aega võtab? Vaat minu enda viga. Mitu tegemist korraga ja leiva toob lauale siiski tõlketöö. Ja vahepeal tahaks ju headele inimestele sokke-salle ka kududa. Ja siis jälle tahab keegi teine miskit õmmeldut. Või vajavad lapsed. Ise jääd ikka viimaseks. Vähemalt mina küll. Õnneks olen ma enamvähem oma formaadi säilitanud. seega väikseks asjad ei jää. Nojah, vahel on vaja ühel hetkel pisut pisendada, aga see on enamasti ikka võimalik. Seega olgu kuis on, rõõmus tuleb olla siis, kui ikka miskii liigub. Kuniks on ideid ja tahtmist.

No tegelikult on muid asju ka ikka tehtud. Ikka dressi ja softshelli. Aga sellest juba teine kord.

Posted by: Tiina | 28. sept. 2019

Triiksärk Kõige Kallimale

Ma meelega jupitasin need viimase aja tegemised erinevateks kirjatükkideks. Igas tegemises on oma iva ja erinev sisu, seega jäi ära tervikuks sidumise vaev. Vast ei panda pahaks. Kuigi jah, pidu oli üks.

triiksärk

Särk töölaual

Kuna see särk kuulus ka teemasse “pidu”, siis peo teema jätan ma eelmise kirjatüki juurde. Lisan vaid niipalju, et kui sa sageli väljas ei käi, veel enam sellises rõivas, siis võib juhtuda et minnes avastad, et kapist polegi miskit võtta. Viimatised viigipüksid osutusid Mardile pisut kitsaks. Särgid, millega võinuks pidusse minna, olid ka kitsukesed. Vat neid igapäevaseid kannad pidevalt ja need ei valmista üllatust kitsenemise või avardumise näol. Aga kui kord aastas vaja miskit, siis võib imeasju juhtuda. Ja nii me leidsimegi, et ei olnud ei pidust pintsakut ega triiksärki. No pintsaku jaoks ei jagunud aega ja kanga kohapeal laiutas ka tühjus. Triiksärgi jaoks oli vähemalt kangas olemas aastast 2015, kui sai meesterätsepas särki tehtud ja Itaaliast üks neiu särgikangaid tellis. Ilus selline, ja hästi mõnus kangas. Särgilõike osas ma ajakirjale lootma hakata ei tahtnud, aga aja kokkuhoi mõttes võtsin 2015. a koolis tehtud lõike. Mehe mõõtudes on toimunud küll teatud nihked, aga mõõdulint väga drastilisi vahesid ei näidanud ja nii proovisime selga toonast särki ja ma püüdsin väljalõikamisel arvestada selle kitsaskohtadega. Nii oli vaja õlgadele pisut avarust juurde ja kaelakaar/krae tahtnuks ka olla avaram. Lisasin mõned sentimeetrid silmaga nähtud kitsaskohtadesse ja lõikasin.

särgiga

Piltide ajaks oli jõudnud pidu staadiumisse, kus nii mõnigi nööp oli lahti ja lips lõdveale lastud. Kaelus/krae käib ikka kenasti kokku. Päriselt ka.

Tagantjärele tarkus on see, et oleks ikka võinud ka uue konstruktsiooni teha. Oleks vist jõudnud küll. Eks ma järgmiseks särgiks teen ka – särgiideid mul jagub. Nii lahe tegemine ju!

Igatahes on särk seest puhas – ei mingit overlokki. Kuidas? Varrukakaare õmblusvaru pisut suurem ja sellega katab kehaosa ja varruka ühendusõmbluse ÕV. Seejärel varruka seljaosa ja seljadetaili laiema õmblusvaruga pika õmblusvaru varrukasuust allääreni. On natuke selline läbi “ussi emmi õmblemine”, aga saab hakkama.

Ma kasutasin taas ära oma ilusad “Kapellenschlitz” varrukalõhikud. Olen küll otsaga saksa keeles sees, aga vat sellele ma ei oska spets nimetust pakkuda. ka rõivaste piltsõnastik räägib ainult mansettidest ja varrukasuudest, ei täpsusta. Või ma lihtsalt ei leia õiget asja? Las siis jääda iseloomustamaks see saksa keelne mõiste. Panen siia rea pilte tegemise järjekorras. Selle juures on üks si, mida ma pean alati hoolikalt jälgima – et lõhi avaneks nö tahapoole. On juhtunud, et olen teisipidi teinud ja sis sai harutada ja ümber teha. See kangas aga väga harutamist ei armasta.

lõhiku õmblemine

lõhiku õmblemine 3

lõhiku õmblemine 4

lõhiku õmblemine 5

Sedakorda olid ka õiged valged nööbid kodus olemas, ei olnud kollakad, kuigi eraldi vaadatuna tunduvad valged.

tasku

Tasku

varrukamansett lõhik

Varrukalõhik ja mansett

küljeõmblus seest

Küljeõmblus seestpoolt

Igatahes selline ta sai. Mulle meeldib. Paarile veale vaatamata mehel ka. No viga pole õige päris. Iga hetk kui tahtnuks ei saanud proovida ja nii on mõnel pool seda avarust kas palju või vähe. Veidi.

särgi selg

särgi selg 2

Mart

Taust on pildistamiseks ekstra valitud. No ega ma enne minekut ei teadnud, et nii läheb. Aga kui ma seda panood nägin, siis teadsin, et selle võiks taustaks võtta. Vähese kunstliku valgusega ei ole ma just kõige osavam jäädvustaja, aga ikka parem kui üsnaühti.

20190927_224333.jpg

 

 

 

 

 

Posted by: Tiina | 28. sept. 2019

Üle pika aja pidusse

Ma teadsin seda pidu juba üle kuu aja ette ja ikka jäi kõik viimasele minutile. No täpsemalt nädalale. Ja nii ma polegi viimase nädala jooksul lehekülgegi lugenud, sest peale kirjatöö läks iga minut õmblemisele. Kudumisele ka, aga sellest kudutööst pole veel midagi rääkida. Oli küll piduks mõeldud, aga ajanappus sundis mõtteid ringi mängima ja sellest hiljem.

Aga nüüd pidust ja alustuseks kleidist. Triiksärgi jätan pärastiseks.

kleit 4

kleit

kleit 2

Ma pole ammu endale kleiti teinud. Üks on kooliajast ja mõni selline, millega sellisele üritusele minna ei passinud. Ja nii ma siis tahtsin midagi uut ja natuke teistmoodi. No see teistmoodi tulenes lõpeks ka kangakogusest. Lappasin oma varusid ja ei osanud valida. Üritus kujutas ühe ettevõtte 20-aastase tegutsemise tähistamist, tantsuks The Swingers, õhtujuht Reikop ja küsitud oli pidulik riietus. Seltskonnast ei teadnud mina midagi, mees ka pole seal kaua töötanud. Niipalju oli, et rahvast on ka Lätist, Leedust ja Soomest. Tagantjärele võin öelda, et see pidulik on ka selline lai mõiste, et igaüks mõistab selle all midagi isemoodi. Kes maani kleiti, kes väikest musta, kes lahtiste õlgadega suvekleiti ja oli ka lilleline seelik ja nabani roosa top esindatud. No minu kleit sai selline.

kleidis

Kangavarudest jäi näppu üks viimatine leid Black Carrotist – tükk cuprot. Kangatükki ostes mõõdeti see 1,5 m, tegelikult võimaldasid jäägi ebaühtlased “lõike”servad sest välja võluda veidi rohkem. Soov oli pea põlvini, rinnust liibukas ja alt pisut kellukas. Kolmveerand varrukad. Ja vooder ka igaks petteks, et anda sellele “laialivalguvale” kangale natuke tuge.

kleit 3

Uhh, seda oli õudne lõigata ja õudne õmmelda. See kangas valgub selle sõna kõige otsesemas mõttes sinna kuhu tahab. Iseendale proovimine on ka nagu ta on. Ma kasutasin mehe abi, aga ega nagu ei õpeta karu hetkega tantsima, ei saa mehest ka kohe osavat kleidiproovi läbiviijat. Muidu saime hakkama enamvähem, aga varrukate otsapanekuga läks raskeks. Üks nüüd natuke “poob”. Nojah, peol ma seda õnneks üldse ei tajunud, aga ega see polnud ka kleit võimlemaks. Järgmine kord kasutan kindlasti Heli abi proovide tegemisel. Seekord läks ajaga kitsaks, ei olnud aega linna kapata ja kokkuleppeid teha. Ainus, mida ma lõpeks puudusena tajusin oli, et vasaku põlve kohalt on kleit veidi pikem. On selline pisike “sopistus”. Ja uskuge või mitte, aga mu meespool roomas selle sõna kõige otsesemas mõttes kaks õhtut põrandal ja mõõtis ja sättis nõeltega seda alläärt.

kaelus korrasSelliseid selfisid saatsin töö käigus mehele, et teaks et asi edeneb 🙂 Siin oli mul kaelusega mingi kamm ja see siis peaks olema raport, et asi sai jonksu.

Sai selline nagu eespool piltidel näha on ja mulle meeldib ning kindlasti ei jää ühe korra kleidiks. Kuigi jah, mina kes ma kannan kogu aeg selliseid pikki “kossakaid” tundsin end nagu bikiinivoorus. No pole harjunud sellise pikkusega. Aga noh, eks igaks asjaks on kord esimene kord. Kontsaking sobinuks paremini, aga erinevate proovimiste tulemusel otsustasin ma end tantsupõrandale mõeldes mugavalt tunda ja jääda mugavuse, mille parima sobivuse juurde pidama. Ja õigesti tegin. Mu Teine Pool, kes teadupärast ju tööpäeviti ei tantsi, veetis kõik setid minuga tantsupõrandal. Väga vahva oli!

swingers.jpg

Me lasime fotoseina ees ka pilte teha. No ega kõigest kulda ei tee, aga täitsa huvitav, mis sealt välja tuleb.

Sedakorda kasutasin ka üht pitssalli omaenda kapist. selline valge tavaline  külgekootud pitsiga. Pidul ju võib. Ja noh, milleks seda pitsivahtu siis teha, kui õlgadele ei pane.

Mingi ajahetk oli mul kavas ka kleidi kudumine, aga ma hindasin aega õigesti – kõikide muude asjade vahel oleks ma sellega ajahätta jäänud. Aga mul punane lõng ootab millekski saamist. seega saab näha kas ja kuidas ja millal! Kootud kleit tulen nii-kui-nii!

Ja oi kui erinev on see prillidega mina. Ja see soeng! Ma ei väsi imestamast seda kahes reas olevast kolmest karvast tekitatud kelmikat juuksepahmakat. Juuksurid on võlurid! Ja siinkohal ei saa jätta märkimata, et mees omistas mulle nüüd uue hüüdnime –  Thatcher. No ei ole sama ju. JA nii Raudne ma nüüd ka ei ole 😉

PS! Teemaväliselt – lapsesuu leidis, et need käed Estonia teatri juures hoiavad võlukeppi sõrmede vahel. Nii repliigi korras. Eksole, lapsesuu ei valeta.)

peopaik

20190927_224333

 

Posted by: Tiina | 28. sept. 2019

Uus! Sall!

Kuuldused minu kudumisoskuse surmast on liialdatud. Kiired ajad ja rohkem raamtuid nõuavad oma, aga ma ikka liigutan veidi ka vardaid. Kõik kulgeb küll oluliselt aeglasemalt. Ka valmimisprotsess. Aga vahetevahel valmib ikka miskit.

See sall sai alguse suvel. Hetkel, mis mulle jõudis kohale teadmine, et Keskmikul on taas Saksamaa sõit ees ja perre vaja kingitust. Ja nagu eelmistelgi kordadel, pereemale ikka sall kaasa. See on juba vist neljas, mis samasse kanti rändab. Üks oli peenemast lõngast, ülejäänud on sellisest a la 100 g = 700 m meriinovillasest olnud. Niipalju kui ma tean, on nii mõnigi sall kohe kohapeal kohe ka pühapäevahommikuse kirikurõivastuse osaks saanud. Mis muidugi rõõmustab. sall 4

sall 3

Minu lemmikkollased õied

sall 2

Aga sallist. Kui sa tahad teha kingitust kellelegi, keda sa ei tunne ja ei tea siis on see alati teatud mõttes riski bisniss. Ja nii masiis mõtlesin, et ei tee päris ämblikuvõrku, sest selline pisut toekam on kantavam. Või noh, päris ämblikuvõrgu võtan ma kapist välja pidulikul puhul, nt eilegi. Aga neid natuke toekamaid kannatab täitsa sallina kasutada. Soojendavad ka. Ja selline pärliroosa või beež tundus ka hea valik. Õieti küll oli vaja lõnga kohe ja see tundus kodustest kõikse neutraalsem. No oranž ei ole üldse igaühele. Ja punane ka vast mitte. Hall? Liiga kahvatu tundus. Ja see pärlikarva (no miskisesellise nimega ta poes ka oli) seostus mul kohe ka käpakirjaga. Nuppudeta kiri oli ka “must”, sest lõnga kogus oli piiratud ja ma tõesti ei tahtnud hakata pärast kiiruga meetreid-gramme lisaks hankima. Seega jäi nii: Twin (Wool&Woollen) ja käpakiri. Vardad 2,5. Kokku kulus miskine 145 grammi lõnga. Salli suuruseks sai pärast venitust ja mõnepäevast rahunemist 64 x 166 cm. Alguses tundus küll, et oleks võinud kasvõi ühe mustrikorra väiksema teha, aga kui pool salli olemas oli, siis oli hilja harutama hakata. Sai selline ja üldse mitte suur, kuigi see suure hirm mul oli korraks. No ma varem ka juba ühe nö “saaniteki” kudunud.

Seekordki on pits külge kootud.

sall 1

Mulle meeldib!

edvistab salliga

edvistab salliga 4

edvistab salliga 3

edvistab salliga 2

Pilte sai tehtud nüüd mitut puhku. Eilane on nagu ühe võõra tädiga .. Asutasime pittu ja ma sain kelmikad lokid pähe. Ehee … õuelapsed ei tundud vaat et äragi. Ega ma ise poleks end ka kohe lambist ära tundnud. Täitsa vahva! Juuksurid on võlurid .. teevad kahes reas olevast kolmest karvast kauni soengu. Aitäh, Ave!

Aga prillidega olen ma endale ka ikka võõras. Kuigi ma kannan neid ju sisuliselt lapsest saati.

prillidega

Sügiski on ilus aeg. Peenras on värve hetkel veel täitsa saadaval. Ilus on!

 

Posted by: Tiina | 12. sept. 2019

Ei ole pesupäev, õmbluspäev hoopis

Tegelikult ei olnud täna ka õmbluspäev. Hoopis koristuspäev. Aga kuna nii mõnelgi päeval, mil nagu oleks aega paar klõpsu teha, kisub siis kui mina õue minema valmis olen vihmale, siis on need pildiklõpsud seni tegemata jäänud. No täna tundus ka selline vesine värk olema. Aga siis tuli päike välja ja olgugi, et tuul tuulas, tegin paar pesunööril pilti.

valmis hunnik

Kogu staff on ühte perre, emme tellitud. Kirjud kangad on pereema varutud ja pisut kooskõlastades soetan mina neile kõrvale ühtevärvilisi ja soonikuid. Soonikutega kasutasin hetkel ära ka jäänud tükke, kui välja tuli.

Kust otsast alustada, ei teagi.

õmbluspäev

Issi ja poja ühtekad. See autorajaga kupong oli vahva. Kuna seal oli kaks autorada, siis jäi nii, et issi oma tuleb kombineerituna ja poja oma ainult autoradadest. Kuigi jah, poisi lemmikud on punased autod ja see ainus punane jäi nüüd seljale. Kahjuks. Aga lõpptulemusena mulle meeldib.

ühtekad

poja särk tagant

Pükse ikka kulub lasteaias. Kuniks poiss pisi, teeme kokkuleppel emmega ülevalt soonikuga. Laps veel ei põtki, et titekad. Ja kuna mõni kirjum kangas üleni annab kuidagi pidžaama tunde, siis kombineerime siin ka. Ja noh, mõni kangas ongi väikese tükina siiamaile jõudnud. Ongi vaja midagi kindlasti juurde leida. Näiteks need hundud. Mütsil on ka seestpool halli lisatud, muidu ei anna kõrgust välja.

püksid ja müts

Ja siis öökleit. Meil on peres öösärgid, seal peres on öökleidid. Pidin teisele piigale ka tegema, aga selgus, et sama pildi, ent teise taustatooniga kangas on hoopis dressikangas. Kuidas see nii juhtus ei tea. Aga nii ta on. seega tuleb teisele öösärgile leida teine kangas. ja sellest beeži taustaga kangast nt dresskleit hoopis teha. Eks näis. Mul mõte töötab. Aga nüüd tuleb mõni päev vahet, sest meie pere poisid peavad sünnipäevi ja kasutavad selleks minu õmblemise tuba. Ma igaks juhuks korjasin masinad kokku ja ladustasin kangad nurka hunnikusse. Mine tea, äkki muidu õmblemishimulised pruudid kasutavad juhust 😀 Kuigi jah, vahva oleks kui poisi sünnast kujuneks hoopis õmbluspidu 😀 Las see jääda hetkel veel unenägudesse.

Veelkord: ei olnud pesupäev!

nööritäis

Posted by: Tiina | 30. aug. 2019

Kõik, kõik on uus septembrikuus … vol x

Jälle on põhjust süüdistada omaenda tegevuses septembrikuud. Kas ta just nagu loodusõnnetus kaela sajab, aga ikka juhtub et üle öö on midagi uut vaja. Nii ka seekord.

plommid paistaks

Veel ei lähe koolibussile 😉

Millal ma eelmise valge pluusi piigale tegingi? Just, eelmisel aastal esimeseks septembriks. Aga see oli juba kevadel kitsuke. Nii siis tuli teha uus. Sama kangast veel oli, seega uus konstruktsioon, uus krae ja seekord teistmoodi varrukalõhikud. eelmisel olid need nö meeste triiksärgi omad – Kapellenschlitz

Kapellenschlitz

“Kapellenschlitz”

nagu neid saksa keeli nimetatakse. Seekord tegin seljale paar sissevõtet ka, muidu oli sealtpoolt lai kuidagi. Piigal on veel selline titalik kehahoiak – kõht hästi ees ja selg hästi nõgus. Nii kipub eest olema asja vähe ja tagant palju. Seekord sai sisi selline. Ei midagi erilist. Ja krae sai suurem ja pikemad nurgad. Lihtsalt konstruktsiooniliseks käeharjutuseks. Et mismoodi välja kukub. Ma alati ei suuda paberil olevat visualiseerida.

särk 1

varrukas

koolibusipeatus

Seekord läks vähemalt nii, et valged nööbid osutusid valgel kangal ka valgeteks. Eks ma ole noid juurde ka ostnud, et jälle ei tekiks olukorda, kus seda, mida vaja, ei ole. Ja seda viimasel minutil.

Ja siis püksid. Meil on temaga poest pükse ostes alati jama. Oma pikkuse pükstesse ta ei mahu, küll on värvel kitsas, küll püksid reitest. Küll liiga liibuvad ja küll on neil mõni muu viga. Nii on kui laps ei lähe standardmõõtudesse. Mingi ajahetk otsin dresowkast kanga – õhuke baleriinidega teksa tüüpi kangas. Ja nii ma siis võtsin taas paberi ette ja pliiatsi kätte ja konstrueerisin. Ja siis püüdsin jagada saadud konstruktsiooni teksapükste detailideks. Ei, kõik taskud ja tepingud ei ole nagu päris teksapükstel. Eks ma järgmistega tee teistmoodi. Aga täitsa püksid said. Õmblemine õmblemiseks, aga ega minul püksid alati ei õnnestu.

kabiinis 2

Nendega juhtus nüüd see asi, et vöökoht sai pisut liiga kõrgele. No võiks olla 1,5 cm allpool. Ma proovisin neid küll nii ja naapidi, aga piiga vingerdas omajagu, ju see sinna läks. Samas on vähemalt püksid jalas, mitte ei ripu rebadel. (Väike naiselik liialdus, aga need kipuvad tal jah ripakil olema.) See pole nii esimest korda sel suvel. Ka retuusid suutsin suvel talle üüberkõrge vöökohaga teha. Mis värk sellega mul on? Peab kõrva taha panema ja järgmiste juures arvesse võtma.

kooliks

käed tagataskus

käsi taskus

tasku

tasku 2

No paar kuud koolis käia kindlasti käravad. Kuniks ema järgmised teeb. Kui ma nüüd hoolikalt mõtlen, siis mul on omale ka alustatud ühed püksid kuskil … Aga tegemine oli mõnus vaheldus trikotaažile.

Kappe koristades tuli välja ka paar poiste särki, mille krae ja mansetid nagu väga edasiandmist ei soosi. Peaks neistki paar särki piigale genereerima. Egas kapis pea olema ainult trikotaaž. Kuigi see on kooliaja kiire ja triikimise kontekstis mugav.

jooksuga

teel

Piigal on tennistes kärtsroosad sokid. ja siis me vaidlesime, kas need ikka sobivad pildistamiseks. Tema arvas, et jäävad värvilt karjuma. Minu arust ei jäänuks. Aga paista pole neid üldse 🙂

« Newer Posts - Older Posts »

Kategooriad