Posted by: Tiina | 21. sept. 2020

Pärast vaikust

Suvedel on see omadus, et sinna mahub palju tegemisi. Aga vahel juhtub ka nii, et tegemised on, aga sa ei jõua neist kirjutada. Nii läks selgi korral. Oli suvi, oli tegemist, kõrvitsad kasvavad, kurk sai purki ja vaarikad osad veel ootavad okstel, aga siin on vaikus. Ei olnud kirjatöö aeg. Aga nüüd, seoses tänase Loo kooli sügislaadaga, tekkis õmblusind ja üks väike värviline kuhil, ning kuna päev nati vaiksem – kõik on kuskil – (peale väikese poisi, kel on distantsõppe päev seoses Tallinna koolide koroona-pornoga), siis ka paar rida.

Selle pildi alt-atribuut on tühi. Failinimi on peapaelad-laadale-2.jpg

Et siis sügislaat. Eksole, lapsed tahavad seal osaleda ja emmed siis tegutsevad. Meil piiga tegutses ka. Oli terve nädalavahetuse sõbranna pool ja eile õhtul siis küpsetasid tänaseks muffineid. Aga ma olin juba väikese lubaduse välja käinud ja nii ma siis eile pühendasin mõned tunnid õmblemisele. Peapaelu seda ja teist värvi. Seekord ei saa isegi öelda, et puha kangajäägid, kuigi oli neidki. Et pilt kirjum oleks, lõikasin siit ja sealt kanga otsast tüki. Mulle nood meeldivad. Olen proovinud piiga omi isegi. Piigal aga aitavad nood praeguse soojaga neid sõnakuulmatuid salke vagusi hoida. Samas mütsi veel ju ei taha. Soe on. Ja sõbrannadele meeldivad ka. Iseasi, kas see koolilaada kaup on. Aga eks näis.

Ja mis seal salata – lõbus tegemine oli.

Posted by: Tiina | 19. juuni 2020

Kollane sall

See kollane lõng … Kui ma seda nägin Märjamaal Lõnga-Langi poekeses, kui me Signega seal käisime, siis ma kohe pidin selle saama. ja ma kohe teadsin mustrit ka – õlelillekiri. Aga siis pidi ta veidi aega ootama, et salliks saada.

servasilmused

Ja sai ka salliks. Ja sai ka eile kohvikusse kaasa võetud, et servasilmused vardaga üle käia. Aga vat koju ta minuga enam kaasa ei tulnudki. Kodus mehed veel küsisid selle salli kohta, et kas unustasin bussi või? Aga ei, ta leidis omale kandja. Või siis leidis kandja salli.

suveseelik 2

õlelillesall 2

Pildirida sai tehtud vanalinnas, paar klõpsu. Aga selline ta sai. Tõesti ilus kollane toon!

Ma pole eriline väga värviliste sallide fänn. Jah, valge, sinine, tumesinine, erinevad punased, must – ok. Aga üldiselt ma väga erivärvilisi salle ei armasta. Ent on vahel mõni värv, mis teatud mustri kontekstis kõnetab. Nii ootab mul üks õrnroheline metspiibelehti. Nii sai ühest roosakast-lillakast kord sinelillekirjaline sall. Ja nii mõnigi roheline on saanud lehemustriliseks pitssalliks. Ja nii teadsin ma seda kollast nähes koha ka seda, et õlelilled ooatavad. Eelmine õlelillesall oli punane. No mõni muster lihtsalt meeldib. Ja seekordne sai siis õiget tooni kollane.

 

 

Posted by: Tiina | 19. juuni 2020

Kaks kiiret suveseelikut

Mul valitseb kangahunnikutes selline kaos, et hirmus peale vaadatagi. See on see segasummasuvilas elamine ja pidev kiire. Siis, kui maailm justkui seisis, siis oli veel tööd ja tegemisi. Nüüd, kui minu elu paistab justkui seisma jäänud olevat, peakski selle kaose ära koristama.

Eks ma vaikselt ole algust teinud juba ka. Ja nii jäidki sulle näppu kaks kangast. Ühe puhul küll tükid, need tumedamad lillelised. suveseelik 2

Need tumedamas lillelised on korra juba seelikuna üles astunud. Mulle meeldivad sellised sats-saitsi-otsas seelikud ja nii on mul neid ka läbi aegade mõned olnud. Neist samadest kangastest ja siis ühest teisest. Mõlemad variandid pärid Abakhani kaaluviskoosi korvist. Ja mõlemad seelikud said omal ajal ka ribadeks kantud. Ja nüüd siis mõtlesin pisut ruumi ellu ja kanganurka juurde teha ning realiseerida need lillelised veel üheks seelikuks. Ja ma tegin seda nii südamest, et alles jäi paar pisemat tükki, millest saab veel nukuriideid. Vähemalt niigi palju vähemaks, kuigi ega see viskoositükk palju ruumi ju võtagi.

Südamest sellepärast, et allääre on nüüd kuskil seal 7 ja 8 meetri vahepeal. Muidu vahva, aa treppidel ja ühistranspordis vajan kaht kätt, et mitte omaenda sellikusabasse takerdudes kukkuda. Aga pole hullu.

suveseelik 1

Teine seelik on ka seline nostalgiahõnguline viskoositükk. Tegin nii pika ja laia kui välja andis, Ainus puudus minu jaoks on need taaskord pisut liiga madalale asetunud küljeõmblustesse tehtuid taskud. Aga ma ei viitsi neid hakata harutama ja kõrgemale tõstma ka. Nagunii on need vaid millegi pisikese ja kerge toetamiseks. Kerge kangas on ka nt telefoni pidevaks taskus liiga õbluke. Küll aga paslik nt taskurätile.

Igatahes olen ma rahul. Aga veel rohkem rahul oleksin, kui paar muud asjakest ka valmis saaks. Need juba natuke keerukamad kui paar paani ja mõned satsid. Aga hetkel asi seegi.

Posted by: Tiina | 17. juuni 2020

Vardakotid

Mul hakkas mingil ajahetkel piinlik kudumist kilekotis endaga kaasas tassida. ja nii ma siis asusin vardakotti tegema. No kaua sa ikka krabistad, kui on ka elegantsemaid lahendusi. Ja nagu kangatükke kodus vähe oleks.

vardakotid

Hall oli esimene. Lihtsalt lõik kahte kangasse käärid sisse ja sai selline. Siis avastasin, et mul on lõigutud 10×10 lappe terve kotitäis. Mis siis ikka, kasutame mõned neist ära. Ja said sellised. Kollane ei saanud kahjuks ilusat nostalgilist sisu, aga seekord sedamoodi. Neid kotte ju veel vaja. Mul on kogu aeg mitu asja pooleli. Ja mine sea tea, milleks noid veel vaja läheb.

hall vardakott 2

vardakotid seest

Täitsa mõnusad said. Nüüd kuduma!

 

Posted by: Tiina | 3. mai 2020

Pitsivaht ja piibelehed

Enne kui ununeb, siis taas üks.

sall 1

Tegin nende õmmeldavate pitside vahele ka ühe külge kootud pitsi. Aga nagu arvata võib, siis taaskord piibelehtedega. Muster on pärit Haapsalu pitsikirjade kaardikomplektist nr 2 – vana piibelehe kiri. Ega jah, mai jõudis ju ka juba kätte. Kaua nende piibelehtedenigi enam aega on. Kuigi nende ja salli koos pildile püüdmist ma enam oodata ei mallanud.

Seekord sai jälle suureke. Venitades oli mingi 80 x 2 m, aga nõelte vahelt vabanedes tõmbab sall taas natuke tagasi. Aga pikkuses on ta mingi 1,90 m küll. Lõnga kulus veidi alla 100 g. Ja taaskord leidis kasutust see LõngaLangi juurest kord ostetud peenvillane sallilõng. Nüüd peaks selle varuga kõik olema, ainult mingid tutsakad on järgi.

sall 5

sall 3

Ega jah, kui kududa meeldib, siis tundub ikka ja jälle, et “üks pits veel”. Ja nii need sallid pikemaks venivad. Seekord vähemalt on laiust ka, ei ole soolikas. Ja ilus on, ausõna. Mul on omal juba väga mitu salli, aga kudukihk pole veel otsa saanud. Nii kolib see sall ka teiste juurde, kes ootavad ja otsivad omanikke. Küll see aeg tuleb. Kinki on ju ikka vahel vaja.

 

sall 2

Aga uue valge piibelehe peaks ikka kohe ka varrastele looma, et päris piibelehe ajaks oleks ka miskit pildile püüda. Kuigi hetkel kipub kuduaega taas natuke nappima. Ent julgel hundil rasvane rind. Ja kes teeb, see jõuab. Seega proovima peab!

20200430_215131

Posted by: Tiina | 29. apr. 2020

Sallid, sallid …

Kuna pitsilõngade kast ajab üle (ja neid üleajavaid kaste ei ole mitte ainult 1), siis peab ju kuduma. Ja ikka rohkem, et uhkem oleks. Hetkel vahelaos palju salle ei ole, ainult kaks, aga kolmas tuleb kohe juurde. Seniks aga sellest teisest ehk sellest, kuidas sall saab untsu minna.

piibelehesall

Jah, see sall on untsus. Jah, ma oleks saanud viimasel minutil parandada ka, aga mul läks tuju ära ja tujutuna oleks ma kindlasti veel hullema unts kokku keeranud. Ja nii ta jäi. Ingrid Rüütli kiri ja peenvillane lõng, mille ma kunagi LõngaLangi käest ostnud olin. Nende kolme keraga (300 grammi) on vist nüüd ka kõik, ainult mingid nutsakad on jäänud. Aga egas lõngapuudust ole. Peaks tegema lausa pitsilõngade ülevaatuse, siis teaks kah, mille keskel ma elan ja mida veel järgi.

Aga taas sallist. Sai selline. Kulus u 80 grammi, paar grammi peale. Mõõdud .. sellised tavalised. Ei midagi erilist.

sall

Ah et miks siis untsu-sall? Vat sellepärast, et pitsi külge õmmeldes selgus, et ülesloomise serv oli veidi liiga tugevalt loodud ja nii tekkis pitsi õmblemisel sinna serva selline “triip”. Ei, kes sallist suurt ei tea ja otsi ei võrdle, ei saa midagi aru. Tegelt ei pruugi peale mõne teravsilma keegi miskit märgata. Aga mina tean! Aga vat enam ei haruta kah. Kui ta oma kohta elus ei leia ja keegi teda ei taha (mul omal juba ons üks sellemustriline, aga see muster meeldib mulle väga ja nii ma muudkui koon seda), siis löön või käärid sisse ja teen padjakateteks. Aga seniks las seisab ja ootab oma aega. Ega kunagi ei tea ju.

sall sauna taga

Jah, ma oleks saanud ka parandada. võtnud alustuse ripsiread üles ja kudunud teistpidi tagasi, aga egas pahameelega harutamine ka kõikse mõistlikum alati ei ole. Ma täitsa usun, et siis vinduks tema ikka veel servapitsivabalt ja jääkski ootele. Las tema siis olla. Sest egas häda ju ei ole. Venitades venis ka kenasti, ei mingeid pingeid ega kedagist. Ainult see, et mina TEAN.

Ehh mind küll …

nagu kardin

18042020 maal

Õhtu maal 18.04.2020

Posted by: Tiina | 21. apr. 2020

Jäägisokid

Et miski ei jääks tähelepanuta, siis need sokid ikka siia ka.

Ma võtsin kätte ja hakkasin ära kuduma lõngu, mis ootavad oma aega. Mis vähegi kõlbab sokiks, selleks ka saama peaks. Nojah, kui mõni muu otstarve ette ei jõua. Aga kuna selle lõngde leidmise ja kudumisega läheb aega, siis ilmutavad nood sokikesed end siin sedasi tasahilju. Alustuseks siis 3 paari.

sokid nööril

Esimesena valmisid sinised. Nood on meriinovillasest tokilõngast. Kunagi sai Helsingist Menitast toodud Grignasco lõnga Bambi, väga erinevaid värve. Enam seda vist ei toodeta. Ja nii ta seisis, kuniks ma need kaks sinist tokki ära realiseerisin. Jah, see ei ole kuigi kulumiskindel tõenäoliselt, aga kuna kootud on peene vardaga ja tihedalt, siis vast ikka natuke vastu ka paeavad. samas on lõng selline siidine. Niinimetatud tudusokid. Jalas mõnusad, ausõna. Kunagi ostes olin ma need erivärvi sinised ja muud planeerinud oma pisipojakeste kampsideks. Aga nende kudumiseni ma ikkagi ei jõudnud.

Oranžiga sokid on Teksrena jääkidest. Oranži oli kõige rohkem, sellepärast said nii kärtsud. Teiste toonidega – hall ja pruunikas – tegin kera kaheks, et mõlemasse sokki jaguks. Said ka sellised nr 40 ehk naelkast”. Kui kuskil kurdetakse, et teksrena sokid ei pea vastu, siis ma hetkel pole suurt kurta saanud. Mehed kannavad teisi saapas ja piiga ka. Ja pole veel lappima pidanud. Suur poiss ühed lõhkus ära, aga seal ei olnud kulumine teemaks, vaid jäi kuskile naelapea taha kinni jalgu lohistades. noh, nagu need vanad põrandad on, kus uksevahel liistul naelad sees. Mis parata.

Ja need valged! Vat need on minu lemmikud! Selle mustriga tuleb sokke veel. Mulle nii meeldib see lehemuster. Ja pole needki siin esimesed sellised. Muster on ühest vanast ajakirja Diana lehemustrite vihust.Ja kui hoolikalt vaadata, siis saab öelda ka, et sellel paaril on eraldi vasaku jala sokk ja eraldi parema jala sokk. Kui võtta nii, et viimane leht lõpeb suurel varbal. See valge lõng on miskine ammune 8/3 villase lõnga jääk. Sama lõnga enam pole ja tootjat ei mäleta. Aga mul on juba hiljem hangitud 8/3 kuskil, seega noid tuleb juurde. Just selle mustriga sokke. Ma seni olengi neid sellisest jämedamast lõngast teinud, aga peaks proovima ka pisut õhemaid. Eks  näis mis jääke veel leidub.

Seega sokke tuleb juurde!

 

Posted by: Tiina | 28. märts 2020

Lehtede tärkamise aegu

Ma poleks kaua aega nagu üldse miskit teinud, selline kõrvulukustav vaikus. Aga, aga see on petlik. Tegelikult on kogu muu kiire töö taga olnud kogu aeg ka miskit tegemisel. Nii on lisaks sellele sallile siin üks veel äärepitsi ootel ja üks uus sall ka kudumisel. On mõned juhuslikud paarid villaseid sokke, erinevate lõngade jäägid. Ja siis edeneb tasahilju ka see troi lõpp. Aga mis parata, kui käsi teeb haiget, siis väga usin just ei ole.

sall ja pilved

Aga nüüd siis tänasest sallist.

Too sall pole üldse tänane tegelikult, aga täna oli ilus pildiilm. Ja siin ta siis on – ümaralehine. Vat see oli üks mustreid, millese ma armusin esimesest silmapilgust (muster on Haapsalu sallimustrite kaardikomplektist nr 2). No mõni muster kohe on selline. Sellistest ümaratest lehtedest on veel üks muster ja meeldib see ka, aga too ootab veel oma järjekorda. Igatahes üks hetk jõudis aeg sinnamaale, et kõigi muude asjade kiuste ma sellele mustrile enam vastu panna ei suutnud ja salliks tema sai. Kodus oli ka LõngaLangi juurest pärit ilusat hõbehalli meriinovillast lõnga. Õnneks. Oleks pidanud veel lõnga otsima hakkama, siis oleks idee vinduma jäänudki. Kodused varud on ses mõttes head, ei lase lõnga puudumise ettekäände taha pugeda. Ja nii ta siis tuli. Kiire mõõtmine näitab pikkuseks u 1,65 m ja laiuseks u 65 cm. Kaaluks näitas kaal u 80 grammmi. Kootud nagu ikka 2,5 vardaga. Äärepits seekord nagu Haapsalu sallil ikka. Ja tulemus on … ilus!

ümaralehine

äärepits

 

sall 1

Mulle meeldib 🙂

Kui nüüd jõuaks tolle teise pitsiga ka ühelepoole … Aga kogu koroona ja kriisi kiuste on mul hetkel töö ees. Aga eks ma siin püüa teha, mis võimalik. Sest paraku-paraku, ka kui käsi teeb vahepeal haiget, siis ilma kudumata päev oleks nagu poolik.

salliga 1

sall 2

salliga mina

pilved

Posted by: Tiina | 19. jaan. 2020

Kiirkleit

Kui juba kirjutada, siis teeme ühe jutiga.

Ma ostsin kord kanga. Iseendale mõeldes. Aga minu kleidisoov ei tahtnud kuidagi kuju võtta. ja ajaga heitis piiga aina enam kangale silma. Ja siis ma läksingi seda teed, et lõin käärid kangasse.

dresskleit

Marta sai kleidi. Dresskleidi. Tegelikult tahtsin ma selle teha koduseks aastavahetuseks, aga mu kaeluse katsetused jooksid kogu aeg liiva. Sai teine alguses kitsuke. Nii ma siis tegin, harutasin, suurendasin. Ja õmblesin taas, harutasin … Mu idee oli alguses veidi teisitine, sisaldas paelu ja ööse, aga kuna ma pühade ajal poodi ei kippunud, siis tuli natuke ideed muuta. See aga ei hakanud ka kohe klappima. Oleks pannud lihtsalt sooniku, poleks olnud probleemi. Aga nüüd kippus kaelus kitsuke tulema ja ma ei julenud niisama heast peast kohe kaelaava suurendada ka. Tahtsin proovida. Ja samas väga avarat “laeva” ka ei tahtnud teha. Tasakalau leidmisega läks aega.

kaelus

Kaelus

dresskleit 4

dresskleit 2

dresskleit 3

Lõpptulemus on täitsa ok.

Kleit sai selline lihtsake. Pisut kellukas, varrukad läbi lõigatud. Otsast kroogitud. Mansetiga. Tagantjärele tarkus see, et ülevalt oleks võinud ka rohkem krookida, aga eks ma teinekord ole targem. Ma ei tahtnud neid puhvi ka ajada, aga nüüd sai krooget pisut vähevõitu. Tagasihoidlikkus ei ole alati voorus.

Algselt oli küll mõeldud, et varrukad võiks olla osalt roosad, aga selgus, et mu teadmine kodus olemasolevatest kangakogustest oli puudulik ja roosat oli just nii palju, et teha taskud ja kaeluse sisemine pool.

dresskleit 5

 

Neiu on meil täna natuke tujukas ja naeratuse näole küsimine ei andnud tulemust. Aga selline see kleidike siis sai.

Kui mul eelmine nädalavahetuskäis külaline õmblemas, siis läks jutt maalidele. Ja nagu pildilt näha, siis on minulgi ajast, mil ma veel noor ja ilus olin (no noor olen ma praegugi …) pilte alles. Selle jutuga tuli meelde, et mul on keldris pilte. Mul oli klassiöde, kes joonistas imeliselt. Ja nii sain mina ka portree. Isegi see pildilolev kübar on mul olnud. Mingil ajal, kui pere kasvas ja eluolu läks kitsaks ja kõikjale kerkisid narid, tulid pildid seinalt maha ja jäid ootele. Tuleks uuesti raamida ja üles panna. Huvitavad leiud ju.

Ja kuna siin ennist juba oli juttu meie pisipoja naasmisest Prantsusmaalt, siis ei saa jätta tähelepanuta sedagi, et ta mõtles ka emme peale. Emme nimelt kogub sõrmkübaraid., Ma ise ei ole just suurem asi rännumees-konn, aga mul on ka vahvaid sõpru-tuttavaid, kes mu kollektsioonile vahest lisa toovad. Ja nii lisandus nüüd viimati mulle sinna ritta Lille.

 

Lille

Lille

Ma siin ükspäev rivistasin noid nupukesi, aga ega ma neist häid pilte ei oma. Aga mingi selline pesakond neid on. Igasuguseid põnevaid. Üks koguni Murano klaasist. Lõbus hobi on, ausõna. Ja tänud kõigile, kes mind nendega meeles on pidanud. Veidrik nagu ma olen.

Pilt 5

Pilt 4

Pilt 3

Pilt 2

pilt 1

Posted by: Tiina | 19. jaan. 2020

Lumevaese aja käpikud

kindad käes

Talve küll ei ole, on lakkamatu märts, aga käpikuid võib ju ikka kududa. Need said alustatud küll sellepärast, et üks valge ja üks tumesinine kera jäid kogu aeg kõikjal jalgu. Miks ma nad kastist välja kaevanud olin, ja millal, seda ma ei mäletagi. Igatahes kippusid nad kogu aeg käe alla ja siis ma ükskord ühe sooniku üles lõin. Pealegi olid mu enda sõrmikutel sõrmed ka purud ja seda tuttavat, kes uued sõrmed kudunuks, mul ju ei ole. Aga igatahes nii nad alguse said ja nagu näha, siis ka “täis kasvasid”.

käpikud 1

Kiri on Peetrist (need Saara kirjastuse kindakirjade kaardid). Mis teha, südamelähedane paik Järvamaal. Lõngad 8/2, pärit Raasikult Aade Lõngast. Vardad nr 2. Said sellised tavalised – portselanikarva. See sini-valge kombinatsioon toob mulle alati meelde Meisseni portselani, kuigi kindad on ju hoopis maavillased. Mitte sellised õrnad ja kergesti purunevad.

kiri peetrist

Kiri Peetrist, Järvamaa

Seekordsed pildid tulevad aga üldse mitte vihmamärjast koduõuest. Meil oli Mardiga see kohe mööduv nädal väga veider – ainult kaks last ja ei mingit segasummasuvilat. Eriti veider aeg oli reede õhtu, siis olime vaat et kahekesi. Suus poiss on ju kaitseväes, väike poiss oli Prantsusmaal, piiga läks reedel sõbrannale külla ja jäi ööseks ning naasis alles laupäeval. Ning Keskmik püsis oma allkorruse mängupõrgus. Ja nii me olimegi reedel kaks lastevaba inimest. Väga veider oli olla. Harjunud ju kogu aeg segasummas olema, viimased pea 10 aastat, kui neid oli 4, on olnud lakkamatu sebimine. Aga, aga .. eile me siis läksime oma saabuvale poisslapsele lennujaama järgi südaöö paiku. Ja ikka haarad ju käpikud kätte ja teed pilti. Ja sellised nad siis said. Kodukootud ja karedad, maavillased käpikud ja läikivad torud, rahvariidetriibuga toolid ja käpikud. Kena päikesekollane tool ja käpikud. Ma ei teadnudki kohe, kus ja mida.

käpikud

käpikud 2

kindad lennujaamas

Ja noh, mul tuli kindatuhin peale. Tekkis ka uus algus. Mis tost tuleb, ei tea. Vaatame, kui soonik on sealmaal.

uus algus

Uus algus

« Newer Posts - Older Posts »

Kategooriad

%d bloggers like this: