Jaga

Taas see tüüpiline lause: kuuldused minu varjusurmast on liialdatud. Kogu aeg miskit toimub, ainult valmis ei saa. Ikka on see viimane piste tegemata, silmus kudumata, niidiots peitmata ja pilt tegemata. Ja nii juhtuski, et haarasin küll sellest üleskutsest kanda 24. veebruaril rahvuslike mustritega kindaid kinni, aga valmis said nood alles märtsis ja alles nüüd jõudsin ma lõngaotste ja pesuni. Aga vähemalt on nad järgmiseks talveks valmis.

Kuna jutt käis omast kandist, siis mina valisin Järva-Peetri kindad. Kindaraamatus oli muster ka täitsa olemas, sama mille ma muisist leidsin. Ja kui ma lõngakastides sobrasin, siis need Saara kindalõngad tundusid passima ka. Töösse läks küll nüüd see Hiiumaa kinnaste lõngakomplekt suitsusinisega, aga pole hullu. Eks ma otsi hiidlastele taas miskit juurde.

Sellised nad said. Varras 1,5 ja Saara HEA kindalõngad nagu öeldud. Täitsa ilusad. Ainus, mis mind häirib on pöidla muster. No ringile ei mahu mustrikorrad täpselt, viimane jääb poolikuks. Ma olen ikka harjunud klapitama, nii et mahuks, aga siis oleks pöial liiga avar tulnud. Hetkel täitsa paras, nii mõnusalt käes.

Ja juba möödunud sügisel sai alustatud vestiga. Tegelikult isegi vist kevadel, aga esimene algus sai lõpuni üles harutatud ja ei lähe arvesse. Lõnga oli piiratud kogus, üks villane “tablett” Epu poekesest, nii 300 grammi. Ei mingit mustrit, tahtsin lihtsalt proovida, kuis välja kukub. Iseenesest täitsa mõnus sai. Kuna sama tüüpi lõngu on veel, siis võiks nüüd ja ülejäägid triipudeks kokku kududa. Saaks ühe õhema kampsi. Ja lõng kannatab kenasti ka masinapesu. Ja vestiga läks ka nii, et tükk aega tagasi valmis põhiosa, aga vat nende kaeluse ja käeaugusoonikutega sai pea et kõiki 2 korda kootud. Ja siis muidugi veel oodatud kuniks lõngaotsad sisse poevad. No igatahes läheb see hilp loosi. Jahedama ilmaga hea jaki alla panna, kui kamps on natuke liiast. Jupakas? Seljas ei olegi sellist tunnet. Kui peale vaatasin, siis tahtnuks küll pikemaks kududa, aga õnneks ei teinud. No kõik asjad ei pea ka nii pikad olema, et pee on sees.

Tehnilist infot niipalju, et vardad 2,0 ja 2,5 ja lõngakulu 195 grammi. Lõnga tootjat ei mäleta, aga ma kaldun arvama, et mindi Suurbritannia päritolu värk see oli. Värve on veel muid ka, aga see beež tol hetkel kuidagi kõnetas. No eks ma võtan nüüd siis tumesinise ja tumerohelise järjekorda. Mul on varusid küll, mida ära kududa sellisteks tarbeesemeteks.

Tehnilist infot niipalju, et vardad 2,0 ja 2,5 ja lõngakulu 195 grammi. Lõnga tootjat ei mäleta, aga ma kaldun arvama, et mindi Suurbritannia päritolu värk see oli.

Jaga

Ma küll koon sokke ka läbi suve, aga külma aja lähenedes tulevad need nagu rohkem teemaks. Mitte et ma suvega varbaid, mida soojendada, juurde kasvatanud oleks, aga eks mõni sokipaar saab vanaks, mõni läheb katki, mõni saab niisama koledaks kandmisest. Ja eks kummikul ole jälle omad nõudmised ja iluks tumba peale tahaks ju jalga veel uuemaid ja ilusamaid. Ja eks värvid ja mustrid ka vaheldu. Nii ma avastasingi, et kootud ju nagu oleks, aga pilte ei olnud. No sai siis tehtud.

Ma olen viimasel ajal ahnitsenud natuke ühevärvilisi sokilõngu juurde. Mingi ajahetk olid need “isekuduvad” lõngad igati IN, aga nüüd tahaks natuke rahu ja vaikust (see pidev värvivaheldus on ka omamoodi müra) ning mustreid kududa. Nii olengi pununud erinevaid lehemustreid. Küll Embossed Leaves Socks mustrit kui ka väikesest Dianast seda sokimustrit, millega saab nö vasaku ja parema jala jaoks eraldi sokid kududa. No mustri jooks näitab ära, kumba jalga minna võiks. Ja tumesinised lehed säärele. Kingitud kirju lõnga tegin ka juba sokiks ära. Ja siis mõned jäägid, kerad jäägisokkideks.

Sai selline kirju valik.

Need rohelised olidki nüüd viimased. Ei, need on ikka rohelised, pilt teeb sokid kollasemaks. Mulle see lehemuster väga meeldib. Seekord tegin teise sooniku ja keerutasin kahel pool mustrit silmuseid. Lõngaks on Schoppel Wolle Admiral. Nende tellimist korraldas FB-s üks Saaremaa kanga- ja lõngapood (Tuuleluud). Ma löön teinekordki kampa, kui noid tellitakse. Pilt on tehtud täna. Just sel hetkel sadas taevast ka mingeid valgeid pabusid, mis küll enne maapinnale jõudmist juba sulasid. Seega täitsa õige hetk sokkimiseks.

Punased on Regia 6-fädig, pärit Käsitööjaamast. Ka väga mõnus, aga ma oleks pidanud võtma oma harjumuspärasest vardast vist pisut jämedama varda. Ma nimelt kasutan sokilõngadega vardaid nr 2,0, aga see lõng on sutike jämedam. Samas see tulemus on väga kena ja soe sokk. Muster: Embossed Leaves … again.

Tumesinised on taas lõngast, mis on päris Käsitööjaamast. See on see Hjertegarni sokilõng aloe veraga. Sokina pole häda, aga mingi esimene puudutus, kokkupuude lõngaga mulle ei meeldinud. Harjub ära. Siin on täitsa tavaline leht säärde sisse kootud. Nagu valgetele sokkidelegi. Ka valge sokilõng on hangitud Käsitrööjaamast, ent sedakorda on tegemist teise lõngaga – Garnstudio Drops Nord.

Need punasekirjuid on kingitud lõngast, Lana Grossa Meilenweit Tucano. Väga ilus ja mõnus. Kahju, et meil seda poest soovi korral võtta ei ole. Ma olen lapsed Saksamaal käies raamatupoode otsima välja õpetanud, aga vat poisse lõngapoodi ma veel pole suutnud agiteerida. Ega pole väga proovinudki. Eks peab ise sinnamaile asja tegema. Kui ma ennist just ütlesin, et need kirjud lõngad on pisut väsitavad, nagu müragi, siis siin ei ole kogu lugu nii kirju. Ja see värvide liuglev üleminek paitab silma ja kättki.

Ja nüüd kaks paari on siis jäägid. Mingid sokilõngad, valge ja kirju ning roosa-hall-tumehall on Teksrena pisemad kerad. Neid on veelgi, seega saab selliseid veel kududa. Alati ei pea mustrile panustama, lihtsalt pimesi kududa ka vahel vaja. Silm puhkab.

Ma siin viskasin juba uutele sokilõngadele ka silma, nii et need pole viimased sokid. Kindlasti mitte. Ainult et ma pean mustrit küll nüüd vahetama. Aitab lehtedest. Või läheks vaheldiseks triipudele üle? Saaks veel jääke ära realiseerida?

Jaga

Siis kui mina veel noor olin, siis oli selline salm, et Punaseid roose rinnas ei kanta, igale poisile musi ei anta …

Mul seisis see kangatükk juba iidamast-aadamast muude kangaste hulgas. Mõned ajad tagasi ma tegin omale ühe pluusi Ottobrest, selle siin. Kuna seegi kord oli hästi piiratud kogus kangast (kas meetrit oligi? selline ebamäärase suurusega tükk Abakhani kaaluviskoosi hulgast), siis mänguruumi palju just ei olnud. Võtsin sama lõike ja seekord lihstalt tegin kaelaava ja varrukasuud pisut teisiti. Nojah.

Mis ma siis ütleks? Esimest on kanda mugavam. Esiteks ma arvan, et see kangatükk ikkagi ei ole viskoos. Ja teiseks on mul kogu aeg tunne, et ta ahistab mind, ka kui oleks nagu avaram kui esimene pluus. Need kangad on kuidagi nii erineva tundega. No lühemaks tahaks ka teha seda veidi. Jube ebamugav on käsi pükste puhul taskusse panna. Vahel ju ikka on vaja. Ja liiga avar tundub ka, aga kuna see ahistus on selline tunne, et asi kohe seljas käriseb, siis oluliselt laiusega ma mängida ei julge. Ma veel ootan ja vaatan ja kannan ning siis mõtlen, kuidas edasi. Eks siin mängib rolli ka see, et proove aitab teha meespool ja ega kõik nõelad ei saa alati sinna kuhu vaja. Aga saame hakkama.

Kangas on ostetud nende lillede pärast triibulisel. Visuaalselt tundus jube ilus. Aga jah, niisama katsudes on tunne üks, aga seljas sootumaks teine.

Jaga

Saigi valmis! Ja ei võtnud pooltki aastat aega! Täitsa tubli!

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et mingil ajahetkel komistasin ma Lõng ja lõngast poekeses türkiissinise linase (Corda) otsa. Seda lõnga oli mul varudes ennegi, aga kudumiseni ei olnud jõudnud. Kogu aeg kandsin maal paari “tabletti” kaasas, aga ideepoegagi ei tulnud ligi. Ja selle türkiisiga nüüd mõtlesin kohe proovida ülevalt alla raglaani. Nojah, ei olnud alustuseks nii kerge ühti. Proovilapp proovilapiks, aga esimese arvestusega sai kaelus liiga tilluke. No võiks avaram olla, aga see juba päris kärab. Teine komistuskivi on need raglaanijooned. Ma ei teadnud, kuidas neid tahta. Siis aga, et suvine asjake ja las siis olla auklikud. Oleks ma teadnud, et see kupatus üldse niipalju läbi kumab, oleks vist teisiti mõelnud. Aga ega väga ju ka ei karju, ei kuma ega jooned. Nagu öeldud – suvine asjake. Ega nende arvutuste pärast ma põdesin ikka pikalt. KOgu aeg vaatad, et kole suur. Et äkki püeaks … ? Aga ku sai kord mitu varrast sisse aetud ja asja selga proovitud, siis hakkasid hirmud kaduma. Ma ütleks, et ülemine otsa on täitsa ok. Ja siis tuli kätte alumine serv … Minu õudusunenägu. No jälle polnud ideed, kuidas lõpetada, et ilus oleks. Mulle see kahes osas edasi-tagasi kootud soonik tegelikult ei meeldi, aga sel on oma põhjus. Ka kui teostuse osas tulid õiged mõtted liiga hilja. Ma proovisin nõelaga lõpetust, aga jäi ringselt jube jäik selle linasega. Ja üldse iga lõpetus jäi kuidagi kõva, üldse mitte elastne. Sellepärast ma tegingi nö külgedele lõhikud. Nii ma tunnen end mugavamalt, kui pluusijupp puusal “pooma” ei hakka. Jah, oleks nii edasi-tagasi võinud teha sooniku siis keerdsilmustega või edasi-tagasi sooniku lõpetada nõleaga, aga kuna selle lõnga puhul ei jäänud järgi enam miskit (no 2 x 30 cm ei ole mingi jääk), siis mänguruum puudus ja esimene enamvähem variant läks töösse. Kaugelt ju ei lõuga, aga lähedalt mind ikkagi miski segab. Aga küll ma harjun.

Lõnga olin ostnud 250 grammi, vardad soonikus 2,0 ja muidu 2,5. Nagu öeldud ülevalt alla raglaan. Ja jälle üks pluusijupp juures. Mis lõnga puutub, siis tundub jube karm alguses. Ja keras ka püsida ei taha. Poes pandigi see poolilt keritud “tablett” ühe nö sukajupi sisse. Kuniks sel oli mahtu, ta seal püsis ja jooksis kenasti. Aga siis hakkas juba pusserdama kui see väline kest avaraks jäi. No üldse ei püsi. Võib-olla poolilt oleks parem kududa? Nagu õmblusmasinalgi niidipoolile võrk peale ja siis?

Mis karmusesse puutub, siis selles annab lõng pesuga järele. Hetkel pestuna on veel veidi selline “raudrüü” moodi ja kratsib, aga mul siin mõned varasemad lapid on täitsa pehmed. Äkki ikka pehmeneb see ka veel.

Tegelikult mulle täitsa meeldib. Siin paar aastat tagasi tegin ühe valge ka, too mulle ka väga meeldib ja on pidevalt valikus. Näis kuis nüüd selle sinisega saab. Ja punast oleks nüüd ka veel vaja …

Jaga

Sul on kangad ja sul on tahtmine. Ega siis palju valikuid ei olegi – kääridega lõks-lõks ja masinale hääled sisse. Kui üht kangast napib, siis passita varudest teist juurde. Enne võib kolleegilt nõu ka küsida, millisega tema pigem mängiks seda kombineerimise mängu. Ja nii ta sünnib. Üks kleit.

Musta-valgekirju kangas on pärit Abakhani viskooside hulgast. Paraku on nii, et kaalutükid on omas mõõdus ja alati ei jagu spovitud idee teostamiseks. Siis tuleb appi varude paljusus. Nii on see punaste lilledega kangas pärit hoopis Koo ja loo letilt. Sellest, mida TeinePool kombost arvas pisut hiljem.

Kerge kleit suveks küll, aga ma ei viitsinud jalgratast leiutama hakata ja lappasin lõike jaoks ajakirju. Jäi ette üks suhtkoht sirge kleit Ottobrest. Numbri lisan vast hilem juurde, kohe ei ole käepärast. Võtsin ja lõikasin ajakirjakleidi jaotuse järgi puusalt läbi, kaks satsi külge ja selline ta sai. Külavaheteele passib küll.

Et mida siis meespool arvas? Nood piigaga olid nagu kokku leppinud, et see punane seal vahel karjuvat nii koledasti, et jube kohe. Must-valge olevat parem. No uut kangatükki ma ka ostma ei läinud, seega jääb nii. Mulle meeldib. Kui ma sellega promeneerima peaks kuhugi minema, siis pangu aga paberkott pähe. Aga kleit sai selline.

Jaga

Sul jääb silma kleit ajakirjas (BUrda curvy 2/2023). Ma ise arvan, et silma jäi see just sellepärast, et mul oli omal kastis ka sama karva musliini 3 m, ostetud RiimeTexist. Mis siis ikka. It’s a sign! kui nüüd filmilikult hüüatada. Ja nii ma siis kaevasingi kanga välja ja võtsin lõike. Ja … lõin käärid kangasse.

No päris ühe jutiga see tegemine ka ei läinud. Esiteks pidin ma natuke muutma. Ma ei tahtnud pikki varrukaid. See tahtmine sobis minu kangakogusega ideaalselt. Ja teiseks tegin ma satsid ülejäänud kangast, st mitte ei lõiganud neid kenasti vaat et ühes tükis vaid jupitasin kangatükki, niipaljukest kui seda oli. Igatahes järgi jäi u ühe BabyBorn nuku pluusi või Barbie kleidi jagu tükikesi, mis on minu arust igati hea tulemus.

Mis kleiti puutub, siis ega suure tüdruku seljas ta natuke heinasaad on, aga kangas on mõnus ja kerge, õhuline. Ma kujutan ette et palaval päeval on selles hea olla. Ja noh, mulle meeldivad vahelduseks ka lohvakad asjad. Ja pikad seelikusabad. Jah, poekotiga sellega ei kola ringi, sest astumaks ja istumaks on vaja enda seelikusabasid sättida, aga egas kogu aeg pea poodlema.

Kollane sai siis selline. Pildid Kadriorust. Alles ma ju käisin seal ja nagu ütlesin, siis varsti tagasi. Seal on ilus pilti teha. Ja oi kuidas roosid lõhnavad. Pildile püüdsin neist Astrid Lindgreni. Meil maal on too alles pisike.

Roheline kleit on ka ajakirja lõike järgi. Sama lõige nagu sel omaaegselt Punto di Romast hallil kleidil (Ottobrest, numbri jään hetkel võlgu). Pikkust panin nagu kangas lubas. Ja ka tõmbasin varrukad lühemaks. See rohelisekirju kangas on viskoostrikotaaž BlackCarroti lõpumüügist. Kogus: u 2 m. Jube raske kangas kui võrrelda kollase musliiniga, aga langeb kenasti.

Selle kleidiga sai nalja ka. Meil oli mehega kokku lepitud, et kohtume linnas Torupilli Selveri ees. Ootan ja vaatan, tatsab teine seal mööda parklat ringi ja vahib naisi, aga oma naist ei märka. Ta ei osanud tähele panna rohelist värvi, sest ega mu kapis seda tooni ole suurt. Ja ta polnud selle kleidi tegu tähele pannud. Sai nüüd natuke aasida, et vahib võõraid naisi. Pildid said küll nüüd teise poe parklas juba tehtud. Aga ei läind seal ka õnneks, jube tuuline õhtu oli.

Jaga

Meie peres lõpetab järjekordne poisslaps gümnaasiumi. Läks nagu läks, aga läbi ta saab. Ja nii on vaja taas ühele vahvale klassijuhatajale kingitust. Mis siis ikka – vardad välja ja saabki.

Taaskord pitssall. See äärepitsi külge kudumine käib mul kiiremini ja ma oskasin alguses alustamisega pisut liiga kaua venitada. Mustri valikul jäi taas sõelale pööratud piibeleht (oli vist nii). Ma kaalusin küll ka neid muusikalisi mustreid Helga Rüütli raamatust, ikkagi muusikaõpetaja, aga need ei kõnetanud mind hetkel. Ja endalegi meeldivat mustrit on ikka oluliselt hõlpsam kududa. Mõnusam. See piibelehemuster on pealegi ilus, jääb kergesti meelde. Aga sellel on ka üks aga. Ma olen seda varemgi kudunud ja siis juhtus mul nii, et mingil ajahetkel tuli asi nii automaatselt, et ma ei märganudki, et ma jätsin kuskil pool mustrikorda vahele ja nii jäi üks “pööre” olemata. Aitab vigade parandus, nii et probleemi lõppkokkuvõttes ei ole. Aga tahaks ju ikkagi ilma selleta. Sest see kõik on aeg. Seega jälgisin ma seekord kullipilgul, et muster ikka pööraks. See jällegi võttis mu tähelepanu alguses ära mustrikorra ridade arvult ja nii kippusin ma unustama seda 6. nuppu reas. Sain ikkagi harutada, sest ka kui oleks jätkanud ühtmoodi lõpuni ja kõrvalseisja ei oleks arugi saanud, siis mina ju teadsin, kus viga on. Ja ma küll üritasin end selle mõttega, et viga jääb sisse lepitada, aga ei läinud korda. Kange kael mul.

Sai selline. 68 x 160 cm. u 80 grammi. Lõng on Käsitööjaamast, Sesia Extrafine. Selline traditsiooniliselt 100 g = u 1500 m. Meriinovillane. Varem olen ka sellistest lõngadest kudunud, küll teiste tootjate omadest. Natuke ludu ja “lodev” ta ju on, aga lõpptulemus on siidine ja voogav.

Mulle meeldib. Ma loodan, et saajale ka. Lähme nüüd siis lõpetama! Kõne on ka valmis. Uskuge või mitte, aga ma lasin end nõusse rääkida.

Jaga

Marta Liisa tahtis dressipükse uusi. Ja enam mitte kirjusid. Ja tegelt tahtis osta oma sünnipäevarahade eest. Ma pakkusin, et kui need, mis mina teen, ei sobi kohe kuidagi, siis vaatame poodi. Ja mina tahtsin proovida Start Sewing ajakirja lukuga dressipükste taskut. Ja nii sai kaevatud kangavarudest üks hall kangatükk, mis osutus küll pisut pisikeseks, aga esi- ja tagadetailid ja taskud vedas välja. Ja nii said värvel ja sääreotsad lihtsalt veidi teist tooni.

Julge pealehakkamine on pool võitu! Aga ma madistasin selle taskuga. Nagu saad aru, aga vist ikka ei saa ka. Seal on üks liistakas seespool ka, mis “nihutab” luku pisut tasku sügavusse ja vat see lõigi pildi sassi. No pika pusimise ja abimaterjali abil sain lõpuks asjast aru ja pean tõdema, et ei mingit raketiteadust. Aga jah, mõni hetk ei ole ikka mõneks operatsiooniks soodne.

Said sellised. Naljakas asja juures on see, et me pöörasime nii palju tähelepanu värvlile ja taskutele, et pikkus jäi täitsa tähelepanuta ning selgus, et ikka pikad. Eks ma võtan ükspäev lahti mõne õmbluse ja teen lühemaks. Muidu igati ok. Täna käisid juba spordipäevalgi ära. Mis mind õmblemisel segas on see üles jääv paks koht. Kõik need erinevad tasku detailid ja esidetail jooksevad ju mitme kihina kokku. Ja kui siis nüüd on vaja lisada veel kummikanal, siis … Minu masinale sai palju, tegi siin natuke turts-turts. Nojah, ega noavahetus ka paha ei teeks. Ikkagi kasutatud ju teist kah.

Ma ei oska hetkel suurusnumbrit öelda, mis ma Marta jaoks valisin. Igatahes tema puhul kõiksugu laiused klapivad. Ma omale võtsin ka samast lõike. Suurema. Kõikvõimalikud vöö- ja puusaümbermõõdud klapivad, aga mis on lai mis lai on säär. Ülevalt reiest alates. Eks ma pean võtma koomale. Ei, see ei ole lõike viga. Lihtsalt minu kogukuse kohta on mul pisut natu õblukesed kepsud ja käsivarred (kah vana teema – varrukad kipuvad laiad olema). Ja noh, eks see ole iseenda tunde küsimus ka, kui laia tahta. Samas on see parandatav. Ma mõõtmisega endale lõiget võttes ei tegelenud, kuna eelmine püksipaar ses osas ei karjunud. Taas targem.

Kui juba, siis Marta sai siin talve poole ka pidžaama. Ega mul kirjusid kangaid enam eriti tema jaoks kasutada ei lubata. Mõned veel on, mis läbivad selle karmi komisjoni, et mida võib ja mida mitte. No need tudukiisud sobisid. Kunagi oli selline öösärk ka. Või noh, on ikka veel. Seekord jätkasime halliga, sest piiga tahtis pikki varrukaid. Ja pükste jagu tuli nagunii juurde osta. Needki siin on Start Sewing ajakirjast. T-särk ja dressipüksid variatsioonina.

Mis noisse kirjudesse ja “kiisudesse” puutub, eks ma siis teen ja kannan ise. Kuidas see oligi: mida vanem eit, seda roosam kleit 😉

Jaga

Siin on vaikne, aga vahel klõbisevad siinmail vardad, vahel vuriseb õmblusmasin. Ainult kirjutama ei jõua. Aga, aga … mul on hetkel üks õmblusteemaline tõlge käsil ja sellega seoses ma mõtlesin mõnd asja proovida. Mõnd alustada ja lõpetada ja mõnd lõpetada. Ja nii nad sündisidki.

Sai kunagi ostetud üks trikotaažpaneel, selline karu ja jänestega. No piiga peab end liiga suureks, et loomapildiga asja tahta. Nii ma siis genereerisin omale öösärgi. Lõikega oli lihtne. Ma võtsin StartSewingu ajakirjast kleidi ja kohandasin seda veidi. Sai nagu sai. Kupongist kõigeks ei jagunud, nii tulid varrukas hallid. Aga seegi ei karju.

Ei tea ainult, kas mart mõmmiku kõrvale tuttu tulla ka julgeb.Eks ma vist pea talle selja keerama, seljal ju nunnud jänkud.

Ja juba ammustest aegadest on mul ootel see imeilus rukkililledega kangas, kunagi Anu Kuusmanni käest ostetud. On ilus. Ja nii ma esialgu ühe T-särgi siin genereerisin. Taas StartSewingu lõige, aga ma veidi “tükeldasin” toda. Ma tahtsin need kenad mustritriibud ära kasutada külgedel. Nokitsemist oli, aga sain hakkama.

Ma olen siin endale T-särke teinud teisigi, piiga ju teatas, et nii mõnedki talle ostetud piltidega kangad talle enam ei sobi. No mulle küll sobivad Aga neist pole pilte. Aga noh, ma tegutsen ju edasi. Kasvõi nukuriiete lainel. Kui omale õmbled, siis jääb ju “puru” järgi. Seegi tuleb ära kasutada. Seega järgmise korrani.

Jaga

No selle lumega passivad hästi sokid, kuigi ma kudusin need ikkagi enne seda suurt lund.

Sinised on lihtsalt Teksrena, üks sinistest toonidest. Varras nagu ikka nr 2,0. Sellised tavalised, oli vaja kaasaskandmise kudumit, kus mõtlema ei peaks. Said sellised u 38-39 jalale. 62 grammi kulus.

Lillad on minu esimene katsetus Drops Nord alpakasisaldusega lõngast. Kui see sügisene alpakalõngade soodus käis, siis ma haarasin. Kuna ma tegin seda viimasel minutil, siis ega seal palju värvitoone valida ei olnud. said sellised. Aga see muster on üks minu lemmikuimaid lehti. Proovinud olen, aga ühtki eset veel otsesõnu valmis polnud teind sellega. Ja mulle tõesti meeldib. See on Embossed Leaves, Interweawe Knits Winter 2005. Ja hästi lihtne meelde jätta ka. Tegelt polegi midagi meelde jätta – töö käigus ise tuleb, loogiliselt. Taas varras nr 2 ja kulu u 78 grammi. Tunduvad pildil sellised soolikad, aga mul pole sokijukusid ja ma pressima ka ei hakka. Jalas on ikka kenad. Suurus on nö väiksem kui minul (pakun 39), järgmised peaks iseendale tegema. Ilusad ju. Kuigi mul neid “pane jalad tumbale kamina ette” sokke juba siin omal hulgim. Valget ja siidisegu ja … No ei roni ju sellistega kummikusse. Samas oleks hetkel tegelt sääriseid vaja. Nii et .. vardad saavad ikka tööd!

Embossed Leaves

Täna tuli ka tõdeda, et peenikeste puuvarrastega (KnitPro n 2 ring) pole mõtet kriminulli vaadata. Unustad end põneval kohal ja prõks neid vardaid enam ei olegi. Leidsin teise pika varda, metallist, aga kahju on ikka. Äkki peaks nüüd ka Jõuluvanale kirjutama. Aeg aastas ju selleks õige, ei pea kaua ootama 😉