Posted by: Tiina | 19. veebr. 2017

Meestepäev

Veebruaris oli vanasti päev, mida kutsuti meestepäevaks. Mäletate ju küll. Hetkel ei ole asi küll mitte ses päevas, vaid pigem selles, et üle pika aja saab ka pere meespere miskit varrastelt. Sokke-mütse-kindaid on tulnud vahepeal ka, aga selga midagi pisut kobedamat pole ammu valmis saama juhtunud.

Aga nüüd vestist. Aasta oli 2008 ja käes sügis, kui ma meespoolele vesti ehk hingesooja punusin. See oli see maruline periood väikeste lastega, kus ta end minu aktiivse kirjatöö aegadel meeleheitel koduperemehena määratles.  Toona ta otsesõnu seda ei tahtnudki, ei pidanud end vesti inimeseks, aga nali naljaks – ta kandis selle nii mõneski mõttes ribadeks. Ja kui see toonane kudum väsima hakkas, siis hakkas uut vesti vaikselt küsima. Ma alustasin ka mitu korda. Tegelikult on esimene katse ikka veel varrastel ja tõenäoliselt toona plaanitud kujul ei valmigi. Pidi tulema punane ja palmikutega. Võib-olla tuleb ka. Aga siis näitas etv eelmise aasta märtsis filmi “Kohalik kangelane” (Local Hero). Olete näinud? Kui ei, siis võimalusel vaadake. Kirjutatud on sellest nt siin. Väga hea film.Väike filmimeenutus internetiavarustest.

Film filmiks, aga seda vaadates ma ühel ajahetkel teadsin, milline lõng mu varudest selleks vestiks peab saama ja et see tulebki selline täitsa sile “klassik”. Ei, täpselt sellist selles filmis ei ole, seal võlus mind lisaks Šotimaale hoopis mõni muu kampsik ja kirju vest, aga kuidagi see film mind selle äratundmiseni viis. Igatahes haarasin kunagi Epu poekesest kino Kosmose vastas ostetud shetlandi villase lõnga ja tegin proovilapi ja vesti jaoks lõike ja kukkusin kuduma. Liiga hurraaga isegi, sest mingil ajahetkel, kui asi oli kuni kaeluse ja käeaukude soonikuteni valmis ja kokku heegeldatudki avastasin, et kehaosa on suti lühike. Ei olnud plaanis pikka teha, aga see oli veidi liiga napp. Egas midagi, tõmbasin ülemise osa üles ja kudusin pikemaks. Aga siis jäi ta jälle seisma väga proosalisel põhjusel – kõik nr 2 rindvardad olid liiga pikad ülaosa soonikuteks. Ja kui ma uued vardad ostsin, siis olin ma parasjagu pitsilainel ning jälle kulus aega. Aga meespool tegi ikka ja jälle vihjeid ning nii ma eile korraga tundsin, kui piiga tuunika oli korraks ummikusse jooksnud ja ootas harutamist (ei ole mu lemmiktöö ja nii vahel lasen laagerduda asjal, et mitte ummisjalu korduvalt harutada), et nüüd on see hetk käes. Jah, jälle sain harutada, aga suhteliselt vähe. Mõne asjaga tuleb vahel õige ajahetk ära oodata. Siis asjad sujuvad. Vägisi punnitades läheb nagu läheb ja asja ei pruugi ikka saada.

Lõng on mõnus. Ega ta niisama kettakesena (“tabletid” lõngahoolikutele nagu poepidaja neid hellitavalt nimetas) võib-olla ei võlugi, aga kootuna ja pesumasinast tulnuna .. oi kui ilus ja pehme tulemus. Ma poleks oodanudki. Kokku kulus kõigest 165 grammi. Seega on mul teist samapalju ja pisut rohkemgi veel, kui mõni meesisik perest või ümberringi peaks klassikat ihaldama. Täna tegime ilma tõttu toas paar kesist pilti ja selga ta jäigi kahvesse minekuks. Meespoolele sobis.

mardi-vest_3

Vest ja omanik

mardi-vest_2

harju-elu

Harju elu 🙂

imeline-ajalugu

Ja niipalju siis piltniku palvest asjatada lõngaga, nagu valiks uue kampsuni lõnga välja. No mõtlesin, et teeme ka pisut pakasuhhat – et ta võiks sobrada neis lauale kuhjatud uut kodu otsivates lõngades. Nagunii pole ma suurem asi pilditegija selle seebikarbiga, et teeme siis ikka tsirkust ka. Aga ei – Imeline Ajalugu osutus valituks. Ega ta väga valiv tegelinski lõngade suhtes olegi, ma saan ikka palju asju ise otsustada ja kantakse ikka.

kentuki-lovi

Kentucki lõvi … peaaegu

Kui Mart ise kahe vesti pilte kõrvu vaatas, siis tuli tal tõdeda, et vahepealse ajaga on pea küll üsna halliks läinud. Eks see see eluke hullu kudu-õmmelus-hamstriga ole … 😉

Eine Weste für meinen Liebster. 100 % Wolle, Rundstricknadel Nr. 2 für Rippen, sonst Nr. 2,5. Materialverbrauch nur 165 Gram. Ganz schlicht. Klingt vielleicht komisch -es gibt hier ja gar keine Details die Inspiration benötigen, aber inspiriert hat mich der Film “Local Hero“.  Wunderbarer Film! Mart, mein Mann, wollte sich schon lange eine neue Weste, die aus dem Jahre 2008 war schon Geschichte. Bei dem nassen, aber nicht allzu kaltem Wetter passt ja so ein Kleidungsstück gut unter die Jacke. Und nach dem Film wusste ich, was und aus welcher Wolle er bekommt. Ihm hat´s gepasst. Hat heute schon angehabt als wir in die Stadt gingen, ins Cafe. Das ist ja das wichtigste.

Advertisements

Responses

  1. Kena värv. Mõtlen ainult, et võiks ehk veel veidi pikem olla (st et kummardades selg paljas poleks) ja soonikud meeldiks veidi kitsamatena rohkem. Muidu vestid on toredad.

    • Väga ok pikkus sai. Tellija soovitud-proovitud ja selga paljaks ka ei kisu. Selline siidikäpa vest, sellega ei rapsi kummargil enivei, vaid kohvitad kallimaga 😉 .

  2. 🙂

  3. Eksole. Vähemalt nüüd ta ei saa pugeda selle taha, et tal pole kohvikusse midagi selga panna 😉


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid