Tuunika Marta Liisale ehk jahedad lumised rõõmud

Sai seegi valmis. Seekord läks tõepoolest kõigest 14 päeva tegemiseks. Harutamist oli ka. Asi algas lõngakastide tuuseldamisest. Jäi näppu üks vahva keeruga meriinovillane lõng. Ja siis töölaual pabereid ja väljatrükke sorteerides üks muster mingist jaapani ajakirjast – Ravelrys. Ja siis püüdsin varudest leida sellele sinisele lõngale teist värvi kaaslase. Ja leidsin ühe kirju lõnga. Niipalju nüüd on, et tume põhi ja kirju lõnga tumedad kohad söövad osa mustrist ära, aga mulle meeldib ikkagi. Alustatud sai kaks korda. Esimese hurraaga lõin liiga vähe silmuseid ja olin juba üle passe, kui tekkis tunne, et nii ikka ei lähe. No proovides selga mahtus, aga … See polnud see. Üles ja uuesti. Ja vat nüüd hakkas looma. Üle passe juba saadud, siis tuli välja et kolmest sinisest vihist ühel on tumedamas träpsud sees. Aga jäi nii. Mind ei sega ja piigat ka mitte. Kuidagi loogiline jätk ülemisele säbrule. Siis sain ma ühevärvilise osa taas kord üles harutada, sest kasvatasin liiga tagasihoidlikult. Jäi kuidagi “viineri kile” moodi. Ja siis need soonikud. Tahtsin teha ilusti ja nõelaga, aga … parem ja mugavam jäi tavaliselt, aga lõdvalt lõpetatuna. Mugavam ja liikuvam seljas. See paistis hästi välja täna õues, kui laps sai vabalt liikuda. Kodus proovides, kui servad olid “nõelutud”, oli kuidagi liiga fikseeritud selga. Ju ma vist pingutasin ka veitsa liiast. Aga jah, katsetatud mitut moodi ja nii meeldis mulle enam.

 

Igatahes on mu varudes nüüd taas 233 grammi vähem lõnga, mis teeb sel aastal ära kootud koguseks juba 1335 grammi. Kasutuses olid nii nr 2,5 kui ka 3,0 ringvardad. Lõngad – nagu juba öeldud meriinovillased. Sinise tootjat ma ei tea, ostetud kino Kosmose juurest Epu poest. See on hästi laheda keeruga. Kirju lõng on ostetud kunagi Helsinkist, Colinette Jitterburg. Hästi vahvad värvid. Sama muster läheb veelkord loosi, seekord minule. Ma pean ainult iseendaga kaubale saama, et mis lõngast ja mis värvi. Tahaks Dropsi Alpakast, aga see nii peenike, et ma vist koon seda siis sada aastat. Ja kas teiseks taas kirju (delight?) või ühevärviline.

Täna käisime õues pildistamas. Eks ta jahe on, aga ilm on ilus. Pildid on hetked, ei poseerinud eriti. Ei tahtnud last paigale naelutada, äkki hakkab seistes külm muidu. Ja nii ta seal hüples ja lennutas lund. Ja naeratas oma hambutut naeratust. No mis parata, vanus on see “kohe 7” ja “sahtel tühi” nagu poisid kodus naeravad.

 

 

 

Kindad on ka tema uued – Elsakad. Lapsepõlveklassika – villased kindad mõnusalt lumised. Neid pärlitega tikitud kindiad olen enne ka teinud – siin ja siin näiteks.

Habe Marta Liisa eine Tunika gestrickt. Aus Merinowolle. Den Hersteller der einfarbigen Wolle weiss ich nicht, weiss nur das es sich um Merinowolle handelt. Die bunte Wolle ist Colinette Jitterburg, gekauft irgendwann in Helsinki. Rundstricknadeln Nr 2,5 und 3. Die Idee und Muster aus einer japanischen Zeitschrift – in Ravelry. Mir gefällt´s. Ich werde mir auch so etwas stricken, muss nur die richtige Wolle dafür finden. Ich bin eben dabei meine Wollvorräte zu vermindern. Hoffentlich finde ich was passendes.

Handschuhe sind auch neu und für Marta gestrickt. Ich habe ja früher schon solche (hier und hier) Handschuhe mit Perlen bestickten Schneeflocken gestrickt/gemacht. Und Marta wollte sich ja auch ein Paar. Die erinnern sich an meine Kindheit, damals hatten wir ja keine Handschuhe aus Imprägnierstoffe. Und die aus Wolle, Großmutter hat gestrickt, sahen nach dem Spielen im Schnee immer so aus – so schneeig.